Kas barrikaadidele – demokraatiat kaitsma?

Leo Mürkhein,      18. oktoober 2006


Mis küll toimub meie väikeses banaanivabariigis, kus juba mõnda aega valitseb suisa paduliberalism, ja seda mis tahes valdkonnas?
Millised väljakutsed või hoopiski motiveerituse puudumine panid Tarmo Kõutsi ja Jaak Aaviksood loobuma senistest austustväärivatest ametitest? Kas on tegemist tüdimus- või väsimusilmingutega, ammendumisega või sooviga distantseeruda vastutusest (Riigikogus on ju vastutus hajutatud)? Lootus noorte valijate häältele (ikkagi aastaid oldud selle generatsiooni tähelepanu fookuses!) ei anna veel täit edutagatist, sest paljud noored on adunud tõe, pooltõe ja/või vale olemust.

Paralleeliks praeguse lahterdava meediaga meenutus möödanikust. Millise hasardiga sai veel mürsikueas kuulatud „Vaba Euroopat" ja „Ameerika Häält" seoses Ungari sündmustega 1956. aastal! Küpsemas nooruses sai samamoodi 1968. aastal kaasa elatud Tshehhimaal toimunule. Võimalik, et otsisime actioni, ometi oli meie mõistmine erinev valitseva korra poolt peale surutud propaganda omast. Siinjuures võrdleksim eeltoodutega Nõmme Raadiot, ehkki mõne mööndusega. Meeldivalt objektiivsed on allakirjutanu nägemuses Vikerraadio ja Maaleht, kus objektiivsuse huvides saavad sõna peaaegu kõik „madistavad" osapooled.
Asjatundlik, objektiivne, erudeeritud ajakirjanik eristub üsna selgelt mõneti puuduliku tasemega kärek(m)eelse suupruukija või sulesepa tööstiilist, milles põhimõte on kui lasteaias või algkoolis: vaid siis võetakse sind kuulda, kui teed kõva (käredat) häält.
Kui võrrelda Mart Laari või Jaak Aaviksood peaministrikandidaadina, siis viimane tooks ühendparteile tugevad plusspunktid juba enne lõplikku otsustamist.

,

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)