Üüri piirmäär kui Atoneni suurim vaenlane

URMI REINDE,      14. jaanuar 2004


22. detsembril toimus majandusminister Meelis Atoneni juures briifing, kus tutvustati ministeeriumis valmivat seaduseelnõu üüri piirmäärade lõpetamise kohta kohalike omavalitsuste territooriumil asuvate tagastatud majade suhtes.

Tuletame Kesknädala lugejatele meelde, et 1991. aasta juunis, veel Eesti NSV täiejõulise toimimise ajal, võttis toonane kõrgeim võimuorgan ülemnõukogu vastu omandireformi aluste seaduse. Seadus oli suunatud oma nõudmistes veel kehtiva nõukogude võimu vastu, kellelt eeldati 1940. aastal natsionaliseeritud vara heastamist endistele omanikele.
Kui 1991. augustis Eesti iseseisvus, jätkus seaduse toime, kuid pöördus oma nõudmistes nüüd mitte enam Moskva, vaid juba Eestis kehtiva omariikluse vastu. Eesti riik aga ei olnud mitte kunagi mitte kelleltki midagi natsionaliseerinud, vara omanikke emigreeruma sundinud ega Siberisse saatnud.
Ometi asus 1992. aastal võimule tulnud Mart Laari esimene valitsus (samal ajal ametisse asunud Isamaa partei poolt esitatud ja võimule tõusnud president Lennart Meri igakülgsel toetusel) natsionaliseeritud jm maju ning hooneid tagastama nende õigusjärgsetele omanikele. Kahjuks tehti seda koos neis elavate peredega, jättes kümned tuhanded kodanikud absoluutse riikliku toeta, seadusliku kaitseta ja andes need kodanikud, kes polnud Eesti Vabariigi ees milleski süüdi, täielikult uusomanike meelevalda, kellest enamik ka kasutas neile seadusega võimaldatud omavoli.
Kohalikele omavalitsustele ei ole riik kõigi nende aastate jooksul eraldanud vahendeid omandireformi materiaalseks lõpetamiseks, tagastatud majadesse jäänud kodanikele pole suudetud ehitada teisi elamispindu ja suurel määral on inimesed meeleheitlikult üritanud lahendada riiklikult põhjustatud ülekohtu omal jõul. Selle eest on neil kahtlemata õigus kompensatsioonidele, kui Eesti riik oma arengus ükskord nii kaugele jõuab - samal määral, nagu on heastatud muudele represseeritutele nendegi kannatused.
Vahepealsete aastate jooksul on elu loomuliku arengu tõttu lisandunud nn sundüürnikele ka teisi nõudlejaid eluasemeturule, mis ei vasta nende inimeste ootustele. Kõigist ei peagi saama omanikke, kõik ei olegi võimelised saama korteri- või majaomanikeks, paljud pered on ühe-kaheliikmelised, kes ei taha, ei suuda ega peagi maksma kõrgeid laenuprotsente pankadele ega toitma kinnisvarafirmade heaolu, noored pered ei pea kohe elu hakatuses siduma ennast kõrgehinnalise omandiga jmt.
Elamumajandus on Eestimaal tegelikult probleem, mis on püsti pea kõikides omavalitsustes ja millega meie parempoolsed valitsused selgelt hakkama pole saanud, olles juurde tootnud vaid üha uusi hädalisi ja rahulolematust, mis lõpuks kulmineerub ühiskonna üldistes hädades, nagu narkomaania, alkoholism või elujõuliste noorte lahkumine riigist.
Kõike eelnevat arvesse võttes oli majandusminister Atoneni juures toimunud avalikkuse teavitamine kavandatavast üüri piirmäära kehtivuse kaotamisest järjekordne abitu sammuke ühekülgse mõtteviisi jätkumise tõestamiseks. Selle asemel et luua riigis tingimused normaalseks eluasemeturuks, kus igaüks leiaks endale kodu vajaduste, tahtmiste ja võimaluste koostoimes nagu arenenud riikides, leiavad kinnisvaraarendajate poolt rahastatavad reformierakondlased, et ainus õige liigutus on võtta sealt, kust kõik juba võetud on - sundüürnikelt. Kes Tallinnas maksavad praegu veel 15 krooni ruutmeetrilt.
Riigi asi peaks olema hoolitseda ka selle eest, et tema töökad kodanikud kogu oma palka panka või eluasemete väljaüürijatele ei viiks. Selleks ehitatakse kõigis enamarenenud linnades riigi- ja linnamaju. Et hoida üürihinnad mõistuse piirides ja palkadega kooskõlas. Üldse ei saa aru, miks Eesti riik ei võiks samamoodi oma tublisid maksumaksjaid armastada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)