Maja tagastati surnule

LUDMILLA MOROZOVA,      07. november 2001


Järgnevat pikka lugu on väga igav lugeda, kui ise pole tundnud kodu kaotamise muret ega küüditamise hirmu. Paljudele eesti kodanikele tegi meie riik suure kingituse - lubas erastada korterid, milles nõukogudeaegse orderiga elati.
Enamik sotsialismist vabanenud riike tagastamise-erastamise teed ei läinud. Rohkem valiti korterite müümine, ja kui tagastatigi, siis mitte nii laiale pärijate ringile ega võltsdokumentide esitajatele nagu Eestis. Samuti pandi uusomanikele peale suured kohustused. Näiteks Saksamaa küll mõndagi tagastas, aga korterid müüs. Leedu ei tagastanud üldse. Läti tagastas vähe. Venemaa ei tagastanud, kuid erastas korterid "vautserite" eest.
Ei kehti üleüldist juriidilist normi, kuidas üks või teine riik pidi käituma. Igaüks tegi oma valiku. Eesti valis rängima tee - tagastas maksimaalselt, erastas ilma rahata ja jättis minimaalsegi tagatiseta tuhanded oma kodanikud-maksumaksjad. St Eesti rikkus sügavalt koduõigust ja inimõigusi.
Ludmilla Morozova on iseloomulik näide vaprast eesti naisest, kes ei vandunud alla omandireformi tormile, mis ähvardas enda alla matta tema kodu, kus on 30 aastat elatud. Koos majaelanikega jõuti välja Riigikohtuni, tehti sadu lehekülgi kirju igasugu komisjonidele ja istuti päevade viisi arhiivides. Oli palju inimesi, kes neid aitasid, oli palju inimesi, kes neile vastu töötasid. Siinkohal tahab ta neid meenutada, et trükisõnasse jääks igavesti püsima ühe Tallinna maja perede kodu kättevõitmise lugu.

Lugupeetud Kesknädala lugejad!
Tahan jagada muljeid, kuidas olen elanud viimased kaheksa aastat, kui jäin pensionile. Kole mõelda, mida pidin taluma. Tihti tuli kokku puutuda alandustega. Alustasin võitlust õiguse eest elada oma kodus ajal, mil võeti rahareformiga vanemate inimeste säästud.
Kuna ka meie majas elavad peamiselt eakad, tuli mõelda teistele, kes vajasid abi ja lohutust, sisendada neile lootust, et jääme oma kodudesse. Mina elan selles majas 1972. aastast, osa elanikke on siin üle 30 aasta, mõni isegi maja valmimise ajast, 1939. aastast. Siin on möödunud nende inimeste kaunimad aastad, on sündinud ja kasvanud lapsed. Raske on teada, mida elasid inimesed üle, oodates aastate viisi uut represseerimist.

Alustasime maja ajaloost
Esimesed andmed sain majas elavatelt pensionäridelt. Nemad teadsid rääkida peremehe perekonnast. Peremees hr Allik külastas nõukogude ajal majas oma tuttavaid. Mäletati, et ta ehitas NSVL ajal maja Pääskülas. Suri 1970. aastatel, pärijaid tal ei jäänud.
Leidusid aga teised pärijad, kellele maja väga taheti tagastada, kas või üks kaheteistkümnendik osa majast, kui suuremat ei saa! Need olid vennad Avo ja Raivo Sillasoo.
Asume Kadrioru piirkonnas Laulupeo tänavas. Ilus vaikne tänav, elamispinda pisut üle tuhande ruutmeetri, krunt samuti tuhat. Pärijate mõte oli: kuna majas elavad vanurid, on neist kerge lahti saada, mingid elamiskõlbmatud pinnad vastu anda (kui sedagi!), ja inimesed peavad lahkuma ja loovutama oma kodud.
Tuletan meelde riigi ajalugu: 21. juuni 1940 loodi ENSV; 19. juuli 1940 kuulutati pankadele moratoorium; 23. juulil natsionaliseeriti maa; 6. augustil 1940 võeti ENSV NSVL koosseisu.

Kahtlane müügitehing
20. juulil 1940 alustab omanik Elfriede Allik elamu ühe osa müüki. Notar Harald Juurik'u kontoris sõlmitakse müügi-ostuleping. Allik müüb temale kuuluvast 1/3 osast 1/2 Anette-Maria Sillasoole. Hinnaks on 22 000 krooni. Allik annab ka nõusoleku ümberkinnistamiseks. Sularahas tasutakse 5000 krooni (NB! pangad olid suletud!).
Notari lepingus ei mainita, et peale Elfriede Alliku oli majal veel kaks omanikku, kellelt oli vaja müügiluba. Samuti oli vajalik Tallinna linna nõusolek, kuna tegemist oli obrokimaaga.
Notar saadab lepingu kiiresti Tallinna Kinnistusametile kinnistamiseks, kuid notari palvet ei täideta ja leping saadetakse tagasi. Sel ajal kehtis Balti Eraseadus, ning elamut sai müüa ainult kui kinnisvara. Kuna aga maad müüa enam ei saanud, muutus tehing kehtetuks. Sellele vaatamata leping lõpetatakse ja 14. septembril 1940 kantakse kinnistusameti dokumentidesse.

Vara tagastamise ajajärk

Tallinna tagastamiskomisjoni otsusega 20. detsembrist 1993 loeti tõendatuks, et krunt kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Elfriede Allikule 1/3 mõttelises osas (m.o), Edgar Jürgensile 1/3 m.o ja Helmut Jürgenisle 1/3 m.o ning hooned kuulusid Elfriede Allikule 1/6 m.o, Edgar Jürgensile 1/3 m.o, Helmut Jürgensile 1/3 m.o ja Anette-Maria Sillasoole 1/6 m.o.
Otsuses tunnistatakse hoonete suhtes omandireformi õigustatud subjektideks Anette-Maria pojad Evald-Gustav Sillasoo 1/12 m.o ja Elmo-Adolf Sillasoo 1/12 m.o.
Tuleb välja, et maa ja hoone on eraldi, kuigi Balti Eraseaduse järgi pidid nad olema koos, vastasel juhul on kõik tehingud nendega kehtetud.

Surnud subjekt tegutseb dokumentides edasi

26. juunil 1993, pool aastat enne õigustatud subjektiks tunnistamist, sureb Elmo-Adolf Sillasoo.
4. mail 1994 linnakomisjoni istungil vaadatakse läbi Evald-Gustav Sillasoo ja Elmo-Adolf Sillasoo kaebused, ning nad tunnistatakse omandireformi subjektiks ka maa suhtes.
27. juulil 1994 sõlmitakse Tallinna Kesklinna Valitsuse vanema Toivo Susi ning Evald Gustav Sillasoo ja Elmo-Adolf Sillasoo vahel leping, millega antakse neile üle osad elamust Laulupeo tn 21, kummalegi 1/12 m.o majast. Lepingule kirjutavad alla T. Susi ja Evald-Gustav Sillasoo eest volikirja alusel Avo Sillasoo (E-G Sillasoo poeg), ja Elmo-Adolf Sillasoo eest kirjutab alla Raivo Sillasoo (samuti E-G Sillasoo poeg!).
1. septembril 1994 antakse vara aktiga üle Kadrioru endises majavalitsuses. Linna esindajaks ja üleandjaks on insener Valgvee ja vara võtavad vastu Evald-Gustav Sillasoo ja Elmo-Adolf Sillasoo. Isa eest võtab vara volitusega vastu Avo Sillasoo ja onu eest võtab vara vastu Raivo Sillasoo surmatunnistusega.
Mitte mingeid pärimistunnistusi maja omandamisel vaja ei läinud!!
18. aprillil 1995 vormistatakse notar Liia Aigro büroos seadusjärgsed pärimistunnistused, millega tõendatakse, et Elmo-Adolf Sillasoo pärijateks on Mare Sillasoo ja Heidi Rosenberg. 5. mail 1995 vormistati samasisuline pärimistunnistus, kus pärijaks on ka Vello Sillasoo. Need tunnistused kajastavad ainult Laulupeo 21 elamu mõtteliste osade pärimist.

Tallinna Hooneregistrist

oli raske dokumente saada, kuna ma ei olnud omanik. Omanikele oli kõikjal tee avatud. Nendele aitasid linnaametnikud igati kaasa. Tihti tuli vastust oma kaebusele taga otsida ja nõuda. Teatud ajaks kadusid kaebused ära teel Vabaduse väljakult linnavalitsusest Harju tänavale omandireformiametisse. Sageli kadusid paberid lihtviisil töötajate kabinettidest.

Otsustasime majaelanikega minna kohtusse,

vaidlustades elamu mõttelise osa tagastamise. Pensionäridele oli see käik majanduslikult raske. Üks elanik müüs raha saamiseks väga kalli mälestuseseme. Olen tänulik majaelanikele, kes leidsid raha advokaadi palkamiseks.
7. märtsil 1995 olime Halduskohtus, kus vaidlustasime müügi-ostulepingu, kuna 14. septembril 1940, st pärast natsionaliseerimist, enam maad osta ei saanud. Linnavaraametit esindas Raivo Jokst. Kohtu dokumentides figureeris ainult tahtlikult puudulikult vormistatud müügi-ostu leping, kus puudusid kinnistu kaks ülejäänud omanikku. Kohtunikul ei kerkinud küsimust, miks neid ei ole?
Kohtunikku huvitas küsimus, kuidas on maaga? R. Jokst valetas, et maaga on kõik korras., et maa oleks tagastatud. Tegelikult on on maa tänaseni tagastamata.
12. juunil 1995 esitasime kaebuse Ringkonnakohtusse, kuid Halduskohtu otsus jäeti muutmata.
Üürnike liidu liikmed soovitasid pöörduda ajalooarhiivi. 11. detsembril 1996 sain arhiiviteatise notar Harald Juurik'u poolt sõlmitud müügiostu lepingu müüjaElfriede Alliku ja ostja Anette-Maria Sillasoo vahel.

Riigikohtusse

15. jaanuaril 1997 otsustasid majaelanikud esitada Riigikohtusse teistmisavalduse taotlusega anda menetlusluba ja tühistada teistmise korras Ringkonnakohtu otsus, saates selle uuesti läbivaatamiseks.
3. veebruaril 1997 ilmub Tallinna tagastamiskomisjoni otsus krundi kohta. Otsuses eksisteerivad endiselt Evald-Gustav Sillasoo ja surnud Elmo-Adolf Sillasoo, kuigi juba 1995 on leitud pärijad. Otsusele kirjutab alla Voldemar Trumm.
Riigikohtu loakogu menetlusluba ei andnud, märkamata, et vara tagastatakse surnud omanikule.

Linn tunnistas eksimust

10. märtsil 1998 toimus abilinnapea Mait Metsamaa juures koosolek, kus osalesid omandireformiameti juhataja Vladimir Viies, jurist ja majaelanikud. Linnavalitsus tõdes, et vara üleandmisel ja pärimisõiguse vormistamisel on mindud seadusandlusega vastuollu. Juristile tehti ülesandeks kontrollida kõikide toimingute seaduslikkust ja vajadusel pöörduda kohtusse.
Alles notar Liia Aigro kirjast 4. mail 1998 sai dokumentaalselt teatavaks, et tehingute teostamiseks vara tagastamisel puudus alus. Toimingud teostati vastuolus kehtivate seadustega, kuna need tehti surnud isiku volikirja alusel. Seoses isiku surmaga muutuvad isiku volikirjad kehtetuks. Vara tagastati peale Elmo-Adolf Sillasoo surma.

Müür kogu aeg ees

18. mail 1998 esitasin tagastamise keskkomisjonile kaebuse, milles palusin tunnistada Laulupeo 21 elamu tagastamisega seonduvad toimingud seadusvastaseks. Mulle tehti teatavaks, vaidlused lahendatakse kohtus. Olin järjekindel ja esitasin kaebuse veel Harju maakonnakomisjonile, kuid jällegi põrkasin tugevale vastuseisule.
Ametnikud teavad, et vanainimestel ei ole raha. Me ei suuda kaitsta oma õigusi kohtus. Kuid sellele vaatamata võitleme edasi. Tagastamata on veel krunt. Kuidas toimivad ametnikud nüüd? Kas on veel võimalik tagastamisse sekkuda?

Lõpuks saabus edu

Majaelanikud on tänaseks elamispinna erastanud mõtteliste osadena. Oleme ostnud juurde osakuid enampakkumisel, ning müünud edasi seadusega kehtestatud korras. Majas elavad nüüd kaasomanikud - need, kes tahtsid selleks saada.
Osakute erastamise tulemusena saime koguni majas asuva kaupluseruumi kaasomanikeks. Kuigi see oleks äärepealt ära libisenud, sest ametnikud tahtsid uutest lepingutest keldrikorruse välja jätta. Saime siiski kokkuleppele.

Olen väga tänulik

kõigile kaasomanikele, kes mind usaldasid, toetasid moraalselt ja materiaalselt, julgustasid võitluses ebaseaduslike toimingute avastamisel. Lohutasid ja andsid tuge, kui tuli kuulata solvavaid ja ähvardavaid sõnelusi.
Olen tänulik Peeter Tedrele, Aino Rungele, Helle Kaldale, Urve Paeorgile üürnike liidust, Tiina Mägile linnavolikogust. Ja paljudele teistele inimestele, kellelt sain jõudu. Erilised tänusõnad lähevad aga dr Ants Paapstelile, kes tegi mulle 30. septembril 1997 südameoperatsiooni, mis taastas tervise sedavõrd, et suutsin jätkata oma kodu päästmist.
Soovin edu kõigile ajalehe lugejatele, sundüürnikele, kes jätkavad võitlust oma kodude eest. Olge järjekindlad, ärge andke alla. Me ju teame, et meil on õigus. Selgitage oma lastele ja lastelastele, kuidas toimus Eesti Vabariigi omandireform. Tuleb kord aeg, kus meie piinajad peavad aru andma oma tegude eest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)