13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Keda teenivad rahva teenrid?ARI VÄLJA, 25. mai 2011„Miks me ei kuule kodanikuühiskonna häält piisavalt kõvasti sekkumas avalikku debatti seal, kus kõik uksed talle avatud on?" - küsis Marju Lauristin oma arvamusartiklis „Demokraatia võti on kodanikuühiskonna käes" (Postimees 14.3.2011). Ta kutsub kodanikuühiskonda üles „alustama aktiivset dialoogi riigiga". Minul kui lugejal on aga soov lahti mõtestada, kes õigupoolest on need dialoogi osapooled. Leian, et seesama riik peaks olema huvitatud, mida ühiskond (rahvas) temalt ootab. Kui Eesti on demokraatlik riik, siis kogu võim (õigus otsustada ja need otsused täide viia) kuulub rahvale. Otsuste tegemiseks valib rahvas oma esindajad Riigikokku, kes omakorda moodustab täitevvõimu - valitsuse. Nendele kõikidele maksab palka rahvas, see tähendab, et nad on rahva teenrid, kes on palgatud selleks, et ühiskonna (rahva) eluolu oleks optimaalselt korraldatud. Niisiis, kuna Riigikogu ja valitsus on rahva tahte elluviijad kogu riigi ulatuses, kutsutakse seda riigivõimuks. Kas peremees (rahvas) peaks otsima võimalust „dialoogiks" oma teenritega? Naeruväärne! Kui teenrid ei täida peremehe soove, nad lihtsalt vallandatakse, Seega - rahva palgatud Riigikogu ja valitsus peaksid igapäevaselt huvi tundma, kuidas rahvas nende tööga rahul on. Meie tragöödia on see, et põhiseadusega on Eestis võimaldatud mitte demokraatia, vaid partokraatia. Riigikogu, kes õigustamatult on ise endale määranud õigustamatult kõrged palgad, koosneb oma enamuses mitte rahvasaadikutest, vaid parteisõduritest. Rahvast on neil vaja ainult valimiste ajal. Nii ongi neil (täiesti õigustatult!) veendumus, et nemad ongi see Riik, kelle võimuses on absoluutselt ignoreerida nende soove, kes neile palka maksavad. ARI VÄLJA, emeriitdotsent, Tartu Viimati muudetud: 25.05.2011
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
