Nädala juubilar ERNST JAAKSON 110

 Meie riigi jätkusuutlikkust okupatsiooniaastatel ja taasiseseisvumise algul hoidnud ja kindlustanud Ernst Jaaksonil võimaldas seda teha mitte ainult kõrge ametipositsioon rahvusvahelistes suhetes, vaid elutark ja väärikas käitumiskultuur, mis avaldus ka tema väljaütlemistes, kõnedes, pöördumistes ja intervjuudes.

New Yorgis salvestatud ja 1995. aasta 24. veebruaril eetris olnud teleusutluses "Mister Estonia" rääkis 90-aastane Ernst Jaakson Urmas Otile, et poisina soovis ta saada hoopis kutsariks – uhkest pukist hobust juhtivad ametimehed avaldasid talle sedavõrd esinduslikku muljet. Samas telesaates nimetab Jaakson iga tööd ausaks ja hästi tegemist väärivaks. Kutsarit temast siiski ei saanud. Olude sunnil läks teismeline poiss Esimese maailmasõja aegses Riias tööle saksakeelse ajalehe toimetusse. "Mind võeti kohe ametisse ja anti mulle suur virn ajalehti laialikandmiseks. Nende kaal oli aga nii suur, et juba mõne päeva pärast pidin ametist lahkuma puht füüsilise nõrkuse pärast," meenutab Ernst Jaakson oma memuaariraamatus "Eestile", mille ta pühendas oma ema mälestusele, märkides, et emalt on ta pärinud kõik väärtused ja omadused, mis poega saatnud eluteel.

Töötamist Saksa telegraafiagentuuri büroos katkestas Vene kommunistide lühiajaline võimuletulek Lätis.

1919. aastal sai noorest Ernst Jaaksonist vastloodud Eesti Vabariigi Riia saatkonna käskjalg ja ajakirjandusreferent. Meeldiv ja huvitav paradoks: esimeseks tööpäevaks oli 20. august, mida tänases Eestis tähistatakse taassünnipäevana. Saatkonnas tuli tegelda diplomaatilise kirjavahetusega. Töö konsulaaralal oli seotud passide ja viisade vormistamise, dokumentide tõlkimise, kaupade päritolutunnistuse väljaandmise ja laevade registreerimisega. Seoses vajadusega sooritada eksternina lõpueksamid Riia saksa gümnaasiumis palus Jaakson end diplomaatilisest teenistusest vabastada. 1925. a ta asus õppima Riia Ülikooli majandusteaduskonda. Hiljem on ta kõrgharidust omandanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ja USA Columbia ülikoolis majanduse alal.

Huvitavaks ja omalaadseks kokkusattumuseks hindas Ernst Jaakson töötamist praktikandina Eesti Vabariigi välisministeeriumi informatsioonibüroos (hilisem Pressibüroo), mille juhatajaks oli tulevase Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri isa Georg Meri, keda Jaakson nimetab üheks haritumaks ja andekamaks meheks Eesti riigiteenistuses.

1929. aastal algas Ernst Jaaksoni diplomaadikarjäär Ameerikas. Kõigepealt töötas ta San Franciscos Eesti aukonsuli sekretärina. New Yorgis olevas peakonsulaadis oli Jaakson korrespondent ajakirja "Meie Tee" juures, mis kandis edasi vaba ajakirjanduse traditsioone ka pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt; hiljem oli ta konsulaarametnik ja asekonsul.

Pöördeliseks kujunes aasta 1965, mil Ernst Jaakson sai pärast oma eelkäija Johannes Kaivi surma New Yorgi Eesti peakonsuli kohusetäitjaks saadiku ülesannetes. Selle ametikoha tõttu ja põhjusel, et Ameerika Ühendriigid ei aktsepteerinud Eestit NSV Liidu koosseisus, kutsuti Ernst Jaakson kõikide USA presidentide vastuvõtule. Poliitilisest vaatevinklist on Ernst Jaakson kõige rohkem hinnanud president Ronald Reaganit. "Üldiselt võib öelda, et võrreldes eelmiste presidentidega on president Reagan andnud kõige kindlama ja ka otsekohesema moraalse toetuse, mis on väljendunud mitmetes tema ametlikes deklaratsioonides.“

24. juunil 1969, seoses Ameerika astronautide esimese lennuga Kuule kosmoselaeval Apollo, pöördus Aeronautika ja Kosmose Rahvusliku Administratsiooni (NASA) juhataja T. Paine peakonsul Ernst Jaaksoni poole küsimusega: kas Eesti riigipea soovib Kuu-reisile kaasa anda omapoolset läkitust? Jaakson vastas, et Eestil praegu riigipea puudub, kuid ta saatis vastava läkituse ise, mille eest Paine’ilt tänukirja sai.

Eesti riigi taasloomise algul oli Ernst Jaakson kaasaelajaks ja tunnistajaks okupatsioonist vabaneva riigi juhtide USA-visiitidele. "Eesti Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli vastuvõtt Ameerika Ühendriikide presidendi Georg Bushi poolt Valges Majas on erakordne sündmus erakordsel ajal," kirjutab Jaakson oma meenutusteraamatus. Tal jätkus usku ja mõistvat suhtumist toonastesse riigijuhtidesse, kel tuli Eesti asja ajamist alustada Nõukogude okupatsiooni tingimustes ja seda parteipiletiga varjata. "Praegused Eesti administratiivsed juhid, kaasa arvatud Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel, on avalikult deklareerinud, et nende tegevuse sihiks on meie maa ja rahva täieliku vabaduse ja iseseisvuse taastamine.“

"Loodan kohtumisest Teiega ühendada kodu- ja väliseestlaste jõud meie maa sõltumatuse ja iseseisvuse taastamiseks," kirjutas Arnold Rüütel isiklikus kirjas Ernst Jaaksonile.

Ehk tugevdas Jaaksoni ja Rüütli vastastikust mõistmist ka mõlema saarlaslik taust? Teleusutluses Urmas Otile kinnitas Ernst Jaakson, et tema tasakaalukus ja oskus vältida ärritumist tuleneb hiiumaisest päritolust. Rüütel rõhutab kirjavahetuses Jaaksoniga enda pärinemist Saaremaa põlisest taluperest.

Raamatus "Eestile" on Jaakson ühe peatüki pealkirjastanud – "Edgar Savisaar Valges Majas“. Lugu alustab ta suhteliselt emotsioonivabalt, kuid olulise faktiga: "Eesti Ülemnõukogu poolt ametisse määratud peaminister Edgar Savisaar tuli Ameerikasse USA Kaubanduskoja kutsel ja võeti vastu Ühendriikide presidendi Georg Bushi poolt Valges Majas 12. oktoobril 1990." Jaakson märgib, et tema tööülesannete seisukohalt oli äärmiselt tähtis ja vajalik luua side kõigi Eesti juhtivate tegelastega, mistõttu tal oli heameel kohtuda ja rääkida toonase peaministriga.

Samuti mainib Jaakson Savisaare USA-visiiti ja vastuvõtmist president Bushi poolt 1991. aasta mais. Samaaegselt olid USA-s visiidil ka Leedu president Landsbergis ja Läti peaminister Goldmanis.

Mõned kuud pärast Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamist sai Ernst Jaaksonist Eesti Vabariigi suursaadik Ameerika Ühendriikides. Volituste üleandmisel 25. novembril 1991 tervitas teda president Georg Bush.

Kui Ernst Jaakson käis 1995. aastal seoses 90. sünnipäeva tähistamisega Eestis, oli ta päevakava sedavõrd tihe, et raadiointervjuu Kaja Kärneriga sai salvestatud hommikul kell kaheksa. Selles usutluses tõstis Jaakson esile meie laulupidusid kui rahva ühendajat.

Ernst Jaakson suri 93-aastasena 4. septembril 1998 ja on maetud New Yorki Kensico kalmistule. Eesti Vabariiki esindas matusel toonane välisminister Toomas Hendrik Ilves, kes oli ka Jaaksoni "mantlipärijaks" Eesti Vabariigi suursaadikuna USA-s. (Eesti Vabariigi presidendina sai Ilves Jaaksoni kaudu "kuulsaks" tänu 2007. aasta iseseisvuspäeval peetud kõnele, kus ta Carl Robert Jakobsoni nimetas Carl Robert Jaaksoniks."Ajalooline" aps leidis kommenteerimist sama aasta 7. märtsi Kesknädalas.)

Ernst Jaaksoni panust Eesti Vabariigi esindamisse ja selle järjepidevuse hoidmisse on väärikalt tunnustatud. 1940. aasta algul pälvis ta Eesti Vabariigi Valgetähe teenetemärgi ja 1995. aastal Riigivapi teenetemärgi I klassi. Eestlaste Kesknõukogu Kanadas autasustas Ernst Jaaksonit kuldse teenetemärgiga. Suurmehe vääriline on ka tema mälestuse jäädvustamine. Tartu Ülikool annab välja Ernst Jaaksoni Mälestusfondi stipendiumi ja Ernst Jaaksoni Sihtasutus Hiiumaal – rahvusvaheliste suhete alast õpiraha.

Jaaksoni nime kannab ka 1937. aastal ehitatud mootorpurjekas, mida turistidel on võimalik vaadata Hiiumaal Emmaste vallas Sõru sadamas, kus on ainus puulaevade restaureerimise koht Eestis.

JAAN LUKAS

Jaga |