Valus tõdemus

Anne Tuurand,      01. november 2006


Harjunud kombel on nn erapooletu meedia n.ö tuntud tasemel jätkanud müüdi kinnistamist meie riigi suurimatest sisevaenlastest: Savisaarest ja Keskerakonnast, vähemal määral Rahvaliidust ja.ekspresident Rüütlist.

Reformierakondlase Igor Gräzini artikkel „Provintsist kiiresti välja!" (SLÕL 30.09.06) teavitas, et „president Rüütli totaalne tegevusetus ja tema taga olevate Kesk- ja Rahvaerakonna täielik allumine nõukogude stereotüüpidele muutis majanduslikult eduka vabariigi tagasi tsaariaegseks külaks", et uue presidendi tulek tähendab akende vallandumist ja värske õhu sissevoolu. Võib-olla aknad küll avanevad, aga kuhu ja kelle jaoks – see on iseküsimus. Arenenud turumajandusriikides, sh USAs on kuue peamise majanduseesmärgi hulgas deklareeritud õiglus ja majanduslik kindlustatus kõikidele elanikkonnakihtidele – need ongi need väärtused, mille eest tegelikult seisavad Keskerakond ja Rahvaliit. Kiire majandusareng ei ole arenenud demokraatlikes riikides eesmärk omaette, vaid siiski vahend kõikidele elanikkonnakihtidele sotsiaalse turvalisuse tagamiseks.

Sama autor tõttab oma artiklis „Revolutsioon, mis ei kao" (SLÕL 06.10.06) rahvale teatama, et „Rüütli pärandiks jääb tema tegevuse(tuse)ga pikku- ja põikipidi lõhki löödud rahvas". Jääb küll, ja nimelt põikipidi lõhestatud rahvas. Seda tõestasid vastused ühe viimase telefoorumi küsimusele: „Kas teie arvates peaksid uue valitsuse moodustama president Ilvest toetanud parempoolsed erakonnad?" Vastused „jah" ja „ei" jagunesid täpselt pooleks – 50:50. Piir kulgeb siin lausparempoolsuse poolt proklameeritava bioloogilise utilitarismi kursi, mille kohaselt ühiskonna progress kulgeb halastamatute seaduste järgi üksikindiviidide ja inimgruppide heaolu arvel, ning teiselt poolt sotsiaalseid väärtusi ja kõiki ühiskonnakihte oluliseks pidava kursi vahel. Hoopis selles peitub ühiskonna lõhenemise tegelik põhjus.

Juhtkirjas „Savipension" (SLÕL 03.10.06) jõutakse osava sõnamanipulatsiooniga absurdse küsimuseni: „Kas Savisaar ei tahagi väärtustada eakate elutööd, kellelt kokku korjatud häältega ta poliitikaparnassil askeldab?" Järelikult: kuigi on üldteada, et just Savisaare eestvõttel tõstis praegune valitsus oluliselt pensione, on vaja tema edasine tegevus kahtluse alla seada.
Samas ajalehenumbris on ära toodud ja kujundlik paralleel Savisaare ja maffiabossi Al Capone vahel, toetudes sellele, et Savisaart on viimase 15 aasta jooksul süüdistatud peaaegu kõiges. Justnimelt süüdistatud! Otsekui poleks ajakirjanik kuulnudki inimõiguste ühes alustalast – süütuse presumptsioonist, mille järgi ei saa kedagi süüdi mõista kohtueelselt. Meie nn erapooletu meedia on jõudnud isegi sammukese kaugemale: „Süüdi!" hüütakse isegi süütust tõestavatele kohtulahenditele vaatamata.

Erakordselt lühinägelikkust ilmutav meedia püüab tegelikult alandada nn Teise Eestisse kuulujate inimväärikust selliste sõnade abil nagu „ühiskonna taak", „eluga jännijäänud", „penskarid", „tädi Maalid", „pimeduse jõud", „mustad vs. valged eestlased" jne. Sel puhul on tegemist vaenu õhutamisega erinevate ühiskonnakihtide vahel. Just nii püütaksegi tõmmata eraldusjoont „väärtuslike" ja „väheväärtuslike" ühiskonnaliikmete vahele, ühiskonda lõhestada.

Meie meedia poliitilise kallutatuse näidete rida võiks jätkata teisigi ajalehti käsitledes kui tahes pikaks.

Kusagil on ebaedukaks osutunud loosungi „Murrame läbi!" asemel salamisi võetud tarvitusele „Murrame maha!", kus sõna on muudetud taparelvaks. Lumivalge Eesti „moraaliapologeedid" on valmis sedagi rakendama tõrksate taltsutamiseks.

Kokkuvõtteks võiks seda iseloomustada lugupeetud Mati Hindilt laenatud suurepärase määratlusega: moraalne lumpenlus!




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)