Oli see alles aasta!

Mööduv 2016. aasta pakkus tõepoolest palju ootamatusi. See oli suur muutuste aasta, mis kätkes endas kohati ka valulikkust paljudele senise status quo’ga nii maailmas ja Eestis kui ka Keskerakonnas harjunud inimestele. Kuid elu üks olulisim osa on muutused.

Aasta esimese poole suurim võpatus Eestile oli kahtlemata maestro Eri Klasi lahkumine 26. veebruaril. Me kõik olime aastakümnete jooksul nii harjunud selle isaliku persooniga, kes ekraanile tulles mõjus sugestiivselt tasakaalustava ja kainestavana. Paraku oleme kõik lihtsurelikud ja aeg ei jää seisma ka mitte kõige võimekamate jaoks.

Edgar Savisaare ümber toimuv jättis kahtlemata suure jälje 2016. aastasse. "Praegusel hetkel on Edgar Savisaar sisuliselt hiidkrevett, kellele on ora sisse torgatud ja teda keeratakse madala tule kohal. Teda vaikselt grillitakse. Seda just nimelt teebki uurimine ja prokuratuur," iseloomustas toimuvat tabavalt ajakirjanik Priit Hõbemägi. Raske oleks siia juurde midagi lisada.

Erakordseks muutis aasta kahtlemata Keskerakonna sööst otse Stenbocki majja valitsust juhtima. Selle eesmärgi nimel olid pikki aastaid eelnevalt sajad inimesed ränka vaeva nähes pingutanud. Ja siis 23. novembril näiliselt väga kergelt see kauaoodatud sündmus aset leidiski – peaminister Jüri Ratase valitsus astus ametisse. Ei mingit hambad ristis punnimist, enda läbi müüri surumist, vaid selle asemel paar osavat liigutust, ja skoor tuligi!

„Keskerakonnal lasub suur vastutus oma rahva hea käekäigu ning õnnistatud tuleviku ees. Keskerakonnalt oodatakse palju. Nagu jõuluvanalt,“ kirjutab teoloog Jüri Pallo tänases juhtkirjas.

Loomulikult tuleb siinkohal tänada Reformierakonna ja selle juhi Taavi Rõivase ülimalt rumalat käitumist terve aasta. Ülbus oma partneritega ja pidev „külmategemine“ maksab lõpuks kätte. Suur kombinaator leidis end aasta lõpuks ise opositsioonist.

Ja milleks oli Reformierakonnale vaja kaht presidendikandidaati? Kogu kevade ja suve toimunud Marina Kaljuranna promomine oli ju jube. Vaid Siim Kallasele panustades oleks neil oma mees praegu Kadriorus, ja asi ants.

Aga ei, pärast autoriteetse Andrus Ansipi lahkumist Brüsselisse läksid oravad omavahel tõeliselt raksu, sest Rõivasel puudub autoriteet ja meelekindlus. Viha aga pimestab ja muudab inimesed rumalaks.

Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel oli kahtlemata suursündmus. Kuid pange end valmis pettumusteks – naftagigandi Exxon Mobil juhi Rex Tillersoni määramine välisministriks ja teiste ärituusade edutamine iseloomustab kujukalt, kuidas rahamaailma vägevad astuvad praegu otse poliitikalavale ega taha enam kulisside taga niite tõmmata.

Loomulikult juhtus see aasta veel paljut, millest seekord kirjutada ei jõua. Soovin kõigile rahulikke jõule ja rõõmsat aastavahetust! Uuel aastal alustame taas hoogsalt.

INDREK VEISERIK

Kesknädala peatoimetaja

Jaga |