Julmad mängud omavalitsustega

Kas selline mäng tasub küünlaid? Kui meie külad ja vallad on juba hakanud midagi ära tegema, mitte enam oodates ülalttulevaid suuniseid. Või vähemalt üritamas seda teha.

Külad, mida suurmajandites püüti kaotada, et hajaasustus ei segaks suuri põllupindu, on enamuses tagasi saanud oma ajaloolise nime ja hakanud kosuma. Ja nüüd algaks kui sama asi teise nime all otsast peale – kõik kokku uutesse nn tõmbekeskustesse! Äärepoolsemad jääksid veel äärepoolsemaks, lubatud paremad teenused oleksid vanemale maarahvale veel kättesaamatumad, nagu juba on häda pensionide ja toetuste kättesaamisega. Eks jää ka harvemaks ja halvemaks ühistransport, sest noorem rahvas kindlasti kolib uustekitatud keskustele lähemale, et mingit tööd saada. Selliselt kaovad  ära arvestatavad kaubakeskused ja veel olemas olevad koolid.

Ja ikka vaid selle õnnetu 70 miljoni nimel! Need ei tule kusagilt õhust, vaid võetakse ära sellesama reformitava vaesema maarahva taskust. Ääremaalastele muutub kõik kulukamaks, olgu siis vallakeskusse, poodi, postkontorisse pääsemine, rääkimata raamatukogust, lasteaiast või rahvamajast, mis juba nüüdseks enamalt maalt ära kahitud. Meie e-riigis, mis pidi suurelt hõlbustama kogu paberlikku jm asjaajamist, pole maal pangakaardigagi midagi ära teha. Kui muidu tõi üks tooja rahad kätte kogu külale, siis nüüd peab kogu küla üksikisikuliselt ise käima tulevases suurkeskuses.

Miskipärast peab ülepeakaela ära teha püütav „reform“ päästma põhjaminevat valitsust kui viimne õlekõrs. Juba Krõlovil oli valm, milles näidati, kuidas muusikute istumise ümbersättimine ei parandanud nende kehva mänguoskust. Miks siis linnavurled arvavad iseenese tarkusest teadvat, kuidas maaelu korraldada, ära ootamata maamehetarkusest tulenevaid otsuseid? Arvan, et iga vald liituks teiste omavalitsustega sundimatagi, kui sellest nähtaks tulu tõusvat. Vaevalt et kahe vaese liit annab tugeva keskmise või tahab tugev oma hõlma alla kaht vaest, et kõike nendega jagada.

Asja uba on kindlalt kuskil mujal. Ju on siis meie seadused selliselt paigast ära, et maalt ei loodetagi midagi: piima enam vastu ei võeta, lihakaupa ei tohi ise turustada, teravilja, kartuli ja juurikate väiketoodang (rääkimata õuntest ja marjadest) riiki ei huvita – kõike on ärikatel odavam koormaviisi sisse vedada.

Maarahvale on jäetud pihust suhu elamine. Erandlikud üksikud suurtalud vaid kinnitavad seda reeglit, sest nende hallata on praktiliselt maamaksu eest kogu mittekasutatav põllumaa.

Säh siis sulle: kuni su küla elab, elad sina ka..!

VÄINO UBINA, otsapidi maalt pärit mustamäelane, Tallinn

Jaga |