Sahinad ajaloo koridoris

Rein Kordes,      21. november 2001


Sahinad ajaloo koridoris

Massimeedia, sealhulgas ka trükisõna mõjuga arvestati stagnaaja kõigis võimukoridorides. Seda tegid muidugi ka eesti tðekistid, sest näiteks kasvõi säärased ei-tea-kelle-poolt rahastatud ja eesti pagulaste "kirjadega" ilmunud trükised nagu Milovan Dþilase "Uus klass" ja Viktor Kravtðenko "Ma valisin vabaduse" olid otsekui virulentsed katapuldid, mis paiskasid Kremli raukade terroririiki mitte ainult mässulisi ideid, vaid sageli ka erihariduse saanud spioone ja diversante.
KGB kuraatorite võrk oli lai ja tihe. Nende töö oli raske. Käimas oli ju külm sõda, mille tõttu vappus kogu bolðevistlike bojaaride impeerium. Võitlus oli äge. Seda oli tunda kõigis regioonides.
Eesti tðekistide üheks aktsiooniks oli näiteks USA salateenistuse ohvitseri Feldti ja tema käsilase, eesti sotsialistide prominendi ning NKVD ja gestapo endise agendi Johannes Mihkelsoni mitmetahulise subversiivse sahkerdamise mullimine. Selle ülesande täitis üks meie andemakaid teletähti, paraku juba ammu manalasse varisenud Valdo Pant, kelle seriaalid "Täna 25 aastat tagasi" kuuluvad kindlasti meie publitsistika klassikasse. Millal tema personaalne kontakt NKVD-ga (resp. KGB-ga) algas, seda ei tea. Ja sel pole ka mingit tähtsust. Kogu NLiit oli kaetud KGB-lastest kuraatorite võrguga ning igaüks elas selle tiheda võrgu all nii, kuidas tolle ajastu ahistavais tingimusis võimalik oli.

On liik inimesi, kes väga oma ülemusi armastavad. Aga niipea kui ülemus oma ametikohalt minema lüüakse, on nemad esimesed, kes tema nime porisse tallavad ja uue ülemuse ees kannuseid teenima hakkavad.
Üheks sääraseks tegelaseks oli ka Mihkelson. Oma stagnaaegse kuraatori, KGB polkovniku Vsevolod Naidenkovi sõnutsi teadsin ma, et Mihkelson ei olnud mitte ainult Stokholmi kindlustusseltsi "Folksam" ametnik, vaid tegeles "kõrvaltööna" kontaktide võtmisega VEKSA turismigruppide koosseisus lääneriike (eeskätt Soome) külastavate endiste tuttavatega. Säärane voluntarism segas Eesti NSV kompetentsete organite rutiinset tööd. Mihkelsoni "kõrvaltööle" tuli tõmmata kriips peale. Ja seda tehtigi.

Peipsi ääres elavate vanausuliste ühe kooli juhataja poeg Vsevolod Naidenkov töötas viiekümnendail aastail Stokholmis NLiidu saatkonnas. Kellena? Ei tea. Rotatsiooni korras Eestisse tagasipöördununa hakkas ta siin kureerima algul usuühinguid ja hiljem pagulaseestlaste sidemeid meie vabariigi kultuuritegelastega. Tema sõnutsi hindas KGB Valdo Pandi andekust, eruditsiooni ja käitumiskultuuri väga kõrgelt. Seepärast saigi ta käsu tulla Pagari tänavale eesti tðekistide peakorterisse. Mina töötasin tol ajal ajalehe "Kodumaa" toimetuses kultuuriosakonna juhatajana. Samasuguse käsu sain ka mina. Naidenkov juhtis meid ühte kabinetti. Olime mõlemad muidugi pisut närvis. Varsti selgus meie väljakutse põhjus. Naidenkov jutustas meile detailselt Johannes Mihkelsoni "kõrvaltöö" eesmärki ja tema käitumise pisinippe. Tegemist oli ühe lääneriigi, täpsemalt öeldes USA agendiga. Samas andis Naidenkov Valdo Pandile edasi oma ülemuste palve kirjutada Mihkelsoni tegevusest dokumentidele tuginev broðüür. Pärast lühikest arutelu Valdo Pant n?ustus, esitades aga tingimuse, et too trükis ilmuks pseudonüümi katte all. Mina pidin olema Pandi oopuse toimetaja ja autori konsultant "vaikiva ajastu" olmeliste ja personaalsete detailide täpsustamisel.

Meie vestluse ajal astus kabinetti selle maja peremees, KGB kindral August Petrovitð Pork, kes kuulas mõni minut meie mõttevahetust ja lahkus siis sõnagi lausumata. Ma tundsin Porki juba enne sõda ja ka tema mäletas meie kunagisi kohtumisi. 1941.aasta kevadel hakkas nimelt Tallinnas ilmuma punaarmee siinsetele üksustele määratud venekeelne ajaleht "Nõukogude Kaitsel", mille toimetus asus Sakala tänaval ühekorruselises vanas puumajas. Pärast sõda oli seal vististi teater "Estonia" õmblustöökoda. Ajaleht "Nõukogude Kaitsel" ilmus üks kord nädalas ja seda tegid mu head sõbrad, vene keelt perfektselt valdavad Voldemar Kures ja kirjanik Enn Kippel. Viimane oli mu koolivend. Fotode retuðeerijana töötas tolles toimetuses mulle tundmatu erariides noormees, venemaa eestlane, kelle nimi libises tol ajal mu kõrvust mööda. See väga vähese jutuga poiss oligi pärastine KGB kindral August Petrovitð Pork.
Mitu aastakümmet hiljem sai mulle selgeks, et "Nõukogude Kaitsel" toimetuses tegeles fotodega mitte algaja ajakirjanik, vaid NKVD noor ohvitser, kes kureeris tðekistina nii mu sõpru, kui ka tolle ajalehe valimisprotsessi ning levitamist.
Pärast sõda ei ole ma Porgiga mitte sõnagi vahetanud, sest KGB protokollireeglid keelustasid isegi operatiivtöötajate teretamise ükskõik kus ja ükskõik millises miljöös. Juhuslikult kohtudes (näiteks Tallinna Ohvitseride Majas toimunud laskurkorpuslaste koosviibimistel) ristlesid tuttavlikult üksnes meie pilgud. Voldemar Kurese poolt saadetud tervitused andsin ma talle edasi Naidenkovi kaudu. Siinkohal võiks siiski märkida, et tänu kindral Porgile oli mul võimalus käia raja taga nii palju kui ma soovisin ja alati siis, kui Voldemar Kures või mu kunagine kolleeg, propagandatalituse nõunik Erika Nivanka mind Helsingisse kutsusid.

Eeltoodu oli öeldud jutu jätkuks. Polvkovnik Naidenkoviga kohtusime mitu korda. Need kohtumised toimusid aga Laial tänaval asunud KGB vastuvõturuumides. Hiljem kuulsin, et meie kutsumine selle asutuse peamajja oli olnud viga ning Naidenkovile oli tehtud selle apsu pärast peapesu.
Valdo Pant oli kiire töömees. Käsikiri sai katuse alla mõne kuu jooksul. Raamatu pealkirjaks panime "Vähid nailonis" ja varjunimedeks said Enn Kivimaa ning Karl Pedak.
Mis põhjustas Johannes Mihkelsoni sattumise KGB tähelepanu orbiiti? Vastuse annavad meie poolt kasutatud KGB-le kuuluvad Mihkelsoni personaalse toimiku lehekülgedelt võetud fraasid: "...Teata nähtud allveelaevade numbrid... Millised on Tallinna garnisoni väeosad... Mida toodab aparaaditehas ja kuhu kaup saadetakse... Missuguseid tänavaid mööda sõidavad tööle kompartei juhtivad tegelased..."
See küsimustik oli läbihakitud järgmiste aadressidega:
Würtemberg, Strombergstrasse 2, Deutsche Bundesrepublik,
Hannover, Theodorsstrrasse 13, Westdeutschland,
Helsinki, hotell "Vaakuna".
Eeltoodu ei ole pärit mõnest kriminullist. Tegemist oli lihtlabase spionaaþiafääriga, mis kippus aga segama Kremli bosside õnnistusel alustatud Soome finlandiseerimist. Paralleelselt Mihkelsoni sahkerdamise juurte läbilõikamisega anti seepärast löök ka Soome ametiühingu tolleaegsete juhtide Jaakko Rantanenile ja Olavi Järvelale, kes olid USA luureteenistuse käest saadud rahadega üles ehitanud oma isikliku võimuaparaadi. Pärast nõupidamist KGB vastuvõtutoas sai Valdo Pant käsu lülitada oma raamatu lõppu 15.oktoobril 1967.aastal soome ajalehes "Kansan Uutiset" ilmunud magister Niilo Koljoneni mängukiri CIA agentide Rantaneni ja Järvela valgustkartvast sahkerdamisest.
Lõpetuseks tuleks öelda sedagi, et VEKSA kaudu rahastas KGB minu välisreise Soome, Rootsi, Poola, Austria) ja ka valuutaga (alati naelsterlingites). Viisad (durchreisevisum) tuli meil ise hankida Leningradis asunud Soome konsulaadist.
Valdo Pandi tekst oli tihe. KGB oli Mihkelsonile söötnud ette provokaatori. Kes see oli, ei tea. Tolle tegelase suhtlemised Stokholmis ja Brüsselis fikseeriti lindile. See materjal oli Pandi käsikirja kanvaaks, millesse autor põimis NKVD arhiivis talletatud Johannes Mihkelsoni ohtlikke "koputusi" (1940/1941) paljude sõjaeelsete tuntud ajakirjanike kohta (Tammer, Laamann, Soots, Joonson, Viidas, Päärt jt.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)