Kolm küsimust Kadri Simsonile

Tunnistan, et pidasin Kadri esilekerkimist erakonna esimehe kandidaadina esmalt kokkumänguks Savisaarega. Sest teistmoodi kui Savisaarega kokku mängides ei ole võimalik Keskerakonna esimeheks saada.

Samas nõuab südikust astuda just äsja oma elu eest võidelnud ja selle võitluse napilt võitnud teeneka poliitiku vastu.

Hetkel ei ole Keskerakonnal mingit objektiivset vajadust juhthobuseid vahetada. Küll oli see vajadus ja võimalus aastal 2011, mil Jüri Ratas proovis Savisaart kangutada, kuid lõi üsna finiši eel kõhklema ja andis loobumisvõidu. Toonane „mäss“ tõepoolest oleks Eesti poliitika paradigmat vägagi muutnud.

Täna, pool aastat pärast Riigikogu valimisi ja kaks aastat enne kohalikke valimisi, on Keskerakonnal Savisaare kõrvalelükkamisest ainult kaotada. Erakond kaotaks oma tõsiseltvõetavuse nii liikmete kui ka valijate silmis, kui ta, Ken-Marti Vaheri ja Urmas Reinsalu poolt dirigeeritavate jõustruktuuride poliitilisele survele alludes, ise oma seniselt esimehelt kuulivesti eemaldab ning ise ta lahinguväljale kaitsetult maha jätab.

1.

Kas tõesti jätame oma kindrali vaenlase tule alla?

Iga erakonna parlamendirühm peaks idee järgi olema armee eliitväeosa. Toompeale peaksid saama parimad, keda sellel parteil on oma ridades välja panna. Selle eliitväeosa tegevus peab ööpäevaringselt olema külmalt kalkuleeritud, hästi planeeritud ja kandma ühte, läbivat strateegiat.

 On selge, et iga poliitilise ühenduse ülim eesmärk on saada võimule. Ühtpidi on Keskerakond ideaalilähedaselt sisse kaevunud Tallinnas, kuid teisalt ei ole juba aastaid pääsetud riigipiruka manu. Toompeal istuvaid Kesk-saadikuid ei rahulda teadmine, et kohalikes omavalitsustes on erakonna lood head. Riigikogulasi, sh Kadri Simsonit, huvitab võim. Täpsemalt öeldes – ministriportfell. Eesti demokraatia omapära seisneb selles, et opositsioon on Toompea saalis täielikult tasalülitatud ning „teerullitud“ välja igasugusest riigiasjades kaasarääkimisest.

Mis tähendab, et ei Kadril, Mihhailil ega Mailisel ole tahtmist järgmiste parlamendivalimisteni tulutult haukuvaid koeri mängida.

 Eesti riigil on mitmeid kordi suuremaid probleeme kui rahvasaadiku autoliising või bensiinitšekid, kuid Eesti meedia oskus juhtida tähelepanu olulistelt valupunktidelt pseudoteemadele on lihvitud täiuslikkuseni.

Savisaarest suure karvase ja koleda kolli maalimine võimaldab autoliisingut maksta ajakirjanikel endil, saagem neist ka aru. Keskerakonna manamine lubab ehk bensiinigi osta.

Vene kaarti kleebivad ajakirjanduse abiga juba aastaid Savisaarele otsaette need, kes ise Venemaaga ühel või teisel moel seotud. Räägime siis Seppikust, Rosimannusest, Kranichist või Krossist. Aga ka Ken-Marti Vaherist.

Kadri Simsonile tundub, et järjekordse kriminaalasja kaela saanud ja ränga haiguse üle elanud Savisaar on kui veskikivi Keskerakonna kaelas ning et erakond ise on muutusteks rohkem kui küps.

 Kuid – need valijad, kelle jaoks lõputu korruptsioonijutt taluvusläve ületas, lahkusid toetajate ridadest juba enne Kadri kandideerimisteadet. Tunduvalt rohkem on aga neid, kes toetavad erakonda just Savisaare pärast.

 Seisuga november 2015 on Keskerakonnal juhi vahetamisest rohkem kaotada kui võita.

Paar ministriportfelli rumalavõitu „sinisoki“ juhitavas valitsuses ei kaalu üles ohtu kaotada võrdselt nii Keskerakonna liikmeid kui ka valijaid.

 Minnes valimistele Tallinnas ilma Savisaareta, kaotatakse Tallinn.

Minnes Rõivase valitsusse, muututakse samasuguseks Reformierakonna puudliks nagu hääbuv IRL ja vähikäiguga reitingutes Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Suudad Sa, Kadri, tagada Tallinnas absoluutse enamuse ja lubada, et enne kui Reformierakond ei lõpeta Eesti riigi mõnitamist sellise peaministriga – Keskerakond Reformierakonnaga valitsusse ei lähe?

2.

Kas teeme oma kätega Moskvale ja Rosimannusele uue vene partei Eestis?

Üldiselt võttes on Edgar osutunud oma poliitikukarjääri jooksul küll hiilgavaks taktikuks, kuid samas üsna viletsaks strateegiks. Vene küsimuse on ta aga lahendanud eeskujulikult.

Just tänu Savisaare strateegiale ei ole Eestis tekkinud tugevat vene erakonda. Samas on kõikide Eestis eksisteerinud vene erakondade takistuseks olnud nende juhtide lihtne äraostetavus. Savisaart ära osta pole võimalik. Simsoni puhul ma selles nii kindel poleks.

On üheselt selge, et Kadri Simson ei suuda ohjata Keskerakonna vene poolt nii geniaalselt nagu seda on teinud Edgar Savisaar. Siin ei ole midagi isegi võrrelda mitte.

Edgari asemel oleks siin mõeldav ja reaalselt ette kujutatav mitte Kadri Simson, vaid esmalt loomulikult Yana Toom. Mina omalt poolt pakuksin võimaliku variandina ka Olga Ivanovat.

Kui Edgar lahkub areenilt, siis paraku ei kõneta Kadri Simson mitte mingilgi moel vene valijat.

Samas kui eestlastel puudub põhjus Kadri Simsoni juhitavat Keskerakonda valida – sest eestlastel juba on viis parlamendierakonda, keda valida.

 Eestlased valivadki Vabaerakonda ja EKRE-t. Madalama haridusega eestlane või siis ainult isiklike huvide eest väljas olev inimene valib Reformierakonda.

Küll aga oleks tugeva vene erakonna teke nii Reformierakonna kui ka Venemaa huvides. Reformierakonna tagatuba ei ole huvitatud mitte Keskerakonna esimehe vahetumisest, vaid Keskerakonna killustamisest läbi esimehevahetuse. Toom või ka Ivanova selle võimaluse minimeeriksid. Kadri Simson paraku ei suuda anda mitte mingit garantiid, et Keskerakond tema võimuperioodil ei marginaliseeru või ei lõhene.

 See, miks ja kuidas on nii läinud, peitub paljuski pronksiöö sündmustes, kuid täna on siiski selge, et Savisaare asemel peaks uus Keskerakonna juht tulema vene keelt emakeelena kõnelevate erakonnaliikmete seast. See oleks erakonna tervisele tunduvalt kasulikum kui Kadri Simsoni kandidatuur.

Ma ei tea, kas Kadri ise tahtis seda niimoodi välja kukkuvat, kuid praeguseks on kujunenud olukord, justkui oleksid Kadri ja Edgar vaenlased, üks teise vastu. Sellest vaatevinklist võttes oleks ilmtingimata vajalik ka kolmanda kandidaadi esilekerkimine.

Kordan – üks kandidatuur, kellel minu jaoks tundub olevat potentsiaali tugeva, ühtse ja Eestis kõiki rahvusgruppe kõnetava Keskerakonna juhina, on Olga Ivanova. Sest Kadri tundub kohati olevat idealist ja liiga pehme.

Kadrit võib võrrelda Sven Mikseriga, kelles oli kõvasti potentsiaali, kuid kes erakonna esimehena sisuliselt läbi kukkus. Ossinovski kui demokraat läks sotside volikogu ette, tahtes saavutada ühte tulemust, kuid öeldes ausalt, et kuna tema jaoks on erakonna ühtsus A ja O, siis ta soovitab hoopis teist varianti. Paanikas reformitrollid võisid kergendatult hingata.

Ossinovski käitus ausalt ja demokraatlikult, kuid saatuse irooniana kaotas sellest kogu Eesti demokraatia ning stagnatsioonierakond säilitas võimu. Peaministriks jääb ka edaspidi siniste sokkidega titt, keda Briti peaministri David Cameroniga kohtumisel vaadates oli mul esimest korda elus häbi, et olen eestlane...

Et Mikser suudeti vahetada Ossinovski vastu, oli sotsiaaldemokraatide jaoks siiski selge võit.

Kuid Savisaart enne kohalikke valimisi kõrvale tõugates kaotab Keskerakond võimu Tallinnas.

See oleks ilmselge erakonna lõhenemise ja marginaliseerumise algus.

Reformierakonna tagatuba on poliitkombinatoorikas iga kell üle Kadri Simsonist ja tema meeskonnast. Mnjah, ega ma ei teagi, kes on Kadri meeskonnas. Mailis Reps, kes lubab endale avalikkuses väljaütlemist, et venelased ei ole Keskerakonnale olulised???

Personalipoliitika on küll üks asi, millega Kadri Simson saaks oluliselt eristuda Savisaarest. Eristuda positiivselt! Kuid ma kardan, et selleks ei jätku Kadril ei jõudu ega tahtmist. Personalipoliitika on muide üks kriitiline punkt, mille Edgar peab oma edasises tegevuses erakonna juhina üle vaatama!

3.

Kas hävitame oma meedia, et saada kiita peavoolumeedialt?

Jaak Allik ütles minu juhitud Tallinna TV saates „Teie arvamus, palun!“, et tehniliselt võttes saaks ilmselt kõik Eesti erakondade esimehed ja peasekretärid kohtus süüdi mõista samasuguste juhtumite eest nagu Savisaare Malaga-reis. Me lihtsalt ei tea parempoolsete võimupoliitikute pangaarvete numbreid ega välisriikides asuva kinnisvara katastritunnuseid. Rosimannust uurides libiseb prokuratuur „valesid“ vastuseid anda võivatest menetlustoimingutest lihtsalt üle.

Savisaare puhul aga avatakse esmalt üks toimik, kusjuures isegi kahtlustust ei suudeta tõendite baasil esitada; küll aga annab avatud toimik võimaluse mehe pealtkuulamiseks igal pool ja igal ajal. Õigusriik? Vist siiski mitte.

Praegu naudib Kadri Simson peavoolumeedia heatahtlikkust. Kuid nad ei tee seda sellepärast, et Kadri neile meeldib, või et nad usuvad muutustesse poliitmaastikul. Ei. Kadri on kaunis esikaanetüdruk puhtalt sellepärast, et tema kätega saab ehk lõpuks ometi Savisaarele ära teha.

Lugedes välismaa meediat ja võrreldes seda kodukootud meediaga, on ju rohkem kui selge, et demokraatiaga on meil siin üsna kehv seis – kui ikka õigesse parteisse ei kuulu, siis kiita saada on võimatu. Ja üldse on väga raske pääseda pildile. Eestis on kujunenud omapärane demokraatia, kus ajakirjandus poeb ja kiibitseb Võimu näpunäidete kohaselt. Opositsioon on a priori juba paha.

Rahvusliku vaenu õhutamise legitimiseeris Reformierakond aga pronksiööl, pannes Savisaare sisuliselt sundseisu, millest väljumiseks ta hakkas kaasama Keskerakonda aina rohkem venelasi.

See on positiivne, sest tugev vene erakond jäi sündimata. Keskerakond on täna Eestis unikaalne hübriiderakond, ja sellisena tugevam kui Reform või sotsid.

Kui Jüri Ratas kandideeris 2011. aastal Savisaare vastu, läks ta kaasa peavoolu kaanonitega teemal, et linnameedia on maksumaksja raha raiskamine. Võib-olla on Simsoni arvates ka Kesknädal erakonna raha raiskamine? Loodetavasti siiski mitte!

Iga keskerakondlane peab aru saama, kuivõrd olulised instrumendid võimu teostamisel on meediakanalid. Ajaleht Stolitsa on Eesti venekeelse meedia nr 1 ja Postimehe kontsern kiristab hambaid. TTV vaadatavus on kasvanud u 30%. „Pealinna“ puhul helistavad sajad inimesed toimetusse, kui pole lehte õigel ajal postkastist leidnud.

Nii et tehkem Edgari kui üldiselt kehvavõitu strateegi puhul veel üks positiivne mööndus: ilma linnameediata poleks Keskerakonnal mingit võimalust oma saavutusi pealinnas kajastada ja oma poliitikat selgitada.

Ajakirjandusvabadus kehtib Eestis vaid paberil ja vaikiv ajastu võtab järjest selgemad piirjooned.

Multikate kujutamine julgeolekuohuna on midagi nii idiootset, et selle peale ei teagi, kas nutta või naerda. Aga Ilves ja Rõivas ei naera. Nad arvavadki niimoodi.

Keskerakond tervikuna on Reformierakonna jaoks julgeolekuoht seni, kuni seda juhib Savisaar.

Just seni ohustab sõltumatu Keskerakond Reformi võimu – ka riigi tasandil. Suvel olid oravad võimu kaotamisele väga lähedal. Kohtumisi võimalike partneritega pidas Savisaar.

Kõik need, kes ütlevad, et Keskerakond peab muutuma, unistavad tegelikult hoopis nõrgast ja poliitiliste vastaste poolt juhitavast Keskerakonnast. Savisaarega seda tõesti ei saavuta. Keskerakonna geneetilisse koodi on programmeeritud tugeva juhi vajadus.

 JAKKO VÄLI, Kadri Simsoni valija

 [esiletõsted]

Paar ministriportfelli rumalavõitu „sinisoki“ juhitavas valitsuses ei kaalu üles ohtu kaotada võrdselt nii Keskerakonna liikmeid kui ka valijaid.

 Eesti riigil on mitmeid kordi suuremaid probleeme kui rahvasaadiku autoliising või bensiinitšekid, kuid Eesti meedia oskus juhtida tähelepanu olulistelt valupunktidelt pseudoteemadele on lihvitud täiuslikkuseni.

 Kõik need, kes ütlevad, et Keskerakond peab muutuma, unistavad tegelikult hoopis nõrgast ja poliitiliste vastaste poolt juhitavast Keskerakonnast. Savisaarega seda tõesti ei saavuta.

[fototekst]    Poliitikavaatleja ja Tallinna TV saatejuht Jakko Väli näeb Kadri Simsoni kõrval võimaliku kandidaadina ka Olga Ivanovat.

Kesknädal ootab Kadri Simsoni vastuseid!

Jaga |