Olga Sõtnik: Olen Eesti patrioot

URMI REINDE,      23. mai 2007


Pere

"Mul on võimalik saada Vabariigi Presidendiks, kui mind valitaks," naeratab värske Riigikogu liige ja endine Tallinna abilinnapea Olga Sõtnik, kui pärin tema rahvusliku kuuluvuse kohta. Ta on Eesti kodanik ja räägib head eesti keelt, ning kui televisioonis annab intervjuud Tallinna ühe vene eliitkooli direktriss Niina Sõtnik, kes on Olga ema, siis võime kuulda, et ka temal on riigikeel perfektne.

"Ema ja isa on mõlemad pedagoogid – ema ajaloolane ja isa matemaatik, kellele meeldib tegelda ka lastelaagritega. Ema pärineb ingerisoomlastest ja pere tuli Eestisse 1960-ndatel. Isa on venelane, kelle esivanemate seast leiab ukrainlasi, moldovlasi ja poolakaid. Nii et rahvust on täpselt raske määrata, aga kõigil meil on Eesti kodakondsus. Üks vanaema, isaema on meil põlisrahva esindaja, ta elas enne 1940. aastat Peipsi järve saarel, kust nad lahkusid Lihulasse – president Päts andis neile sinna maad."

Olga õde Julia õppis meditsiini ja töötab Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.

Sõtnik on ukraina nimi.

Haridus

Eesti keelt hakkas Olga õppima I klassis. Sellesama Tallinna Tõnismäe Reaalkooli, kus ta ema praegu direktor on, lõpetas Olga hõbemedaliga.

"Tunnistusel oli ainult üks neli, ja see oli vene keel. Rohkem meeldis matemaatika ja läksingi Tallinna Tehnikaülikooli õppima haldusjuhtimist – eestikeelsesse rühma. Alguses oli raske, sõnaraamatuga tegin eksameid. Rühmas õppis enamik segaperedest pärit eestlasi. Üldine suhtumine ülikoolis oli sõbralik. Hiljem valiti mind rühmavanemaks."

Bakalaureusekraadi sai Olga 2002. aastal, praegu teeb ta haldusjuhtimises magistritööd.
Kas edasi tuleb doktoritöö või jätkub ühiskondlik karjäär?

"Hetkel ei tunne doktorantuuri järele vajadust – see on ikka väga teoreetiline ja teaduslik. Võib-olla tulevikus, kui elukogemusi rohkem? Praegu olen praktik ja rakenduslik inimene!"

Erakond

2000. aastal juhtus Olga elus mitu kokkulangevust.

"Ülikoolis saadeti meid praktikale erinevatesse institutsioonidesse. Tahtsin minna Välisministeeriumisse, aga sattusin Keskerakonda. Sain tuttavaks erakonna noortekogu aktiivse tegija Asser Jaanimetsaga, kes praegu on Pärnu linnavalitsuse avalike suhete juht. Ka vanematega oli meil kodus poliitikast juttu olnud, nii et kui mulle tehti ettepanek avaldus kirjutada, astusingi Keskerakonda. Teisel kursusel liitus meil erakondadega palju üliõpilasi, mindi Reformi ja ka teistesse. Need, kes tahtsid teha poliitilist karjääri, pidid valiku tegema ja otsustama."

Maailmavaade

Millisel kohal asud traditsioonilisel parem-vasak skaalal?

"Mul endal on kerge vasakkalle, s.t riik aitab neid, kes ise endaga toime ei tule. Toetan tasuta haridust jm riigieelistuslikke soodustusi. Reformierakondlik tasuline haridus mulle ei istunud. Keskerakond oli mulle sümpaatne ka sellepoolest, et siin on kõige mõistlikum integratsioonipoliitika ja suhtumine venelastesse. See kõik oli olemas juba siis, kui mina siia astusin – seitse aastat tagasi."

Suhtumised

Kas eestlased suhtuvad venelastesse halvasti?

"Ma ise ei ole halva suhtumise ohvriks langenud. Olin Keskerakonna noortekogu peasekretär, välissekretär ja juhatuse liige – kuskil polnud probleemi. Kuid mul on tuttavaid, kes on solvangutega kokku puutunud. Võib-olla on mul töökohtadel ja ühiskondlikus elus lihtsalt vedanud. Keskerakonnas on 10 000 liiget, ka siin on igasuguseid inimesi. Kuid arvan, et keskmiselt on meie erakonnas suhted ja suhtumised rahvuslikul pinnal normaalsemad kui mujal."

Tuntus

Olga Sõtnik sai Eestimaal laiemalt tuntuks, kui Tallinnas Tartu maantee remondijärgsel pidulikul avamisel toppisid mingid ajukääbikud talle banaani suhu. Kas see on sulle hiljem kasuks või kahjuks tulnud?

"Tol hetkel oli see väga ebameeldiv, mingil määral tundsin ennast ohvrina. Aga huvitaval kombel mõjus see edaspidi positiivselt, eriti valimiskampaanias."

Valimistel sai Olga 2200 häält. Ise oli ta vaikselt unistanud umbes tuhandest. Suur häältearv kohustas valikuid muutma. Ta on Riigikogus majanduskomisjoni liige.

Riigikogu

Olga tunneb, et linnavalitsuses jäi suur osa töid pooleli. Eriti tajub ta seda praegu, kevadel, kui Riigikogu töö ei ole veel õieti käivitunud. Olga praktilisele natuurile sobis abilinnapea amet kahtlemata paremini. Riigikogu töö kipub olema selline, kus päeva lõpuks tulemust näha ei ole. Valitsus vaatab alles ringi ega too Riigikogusse eelnõusid.

"On ainult need eelnõud, mida me Keskfraktsioonis ise teeme. Ja on täitsa arusaadav, et meie valijatele antud lubadusi on opositsioonis raske täita. Ise pean tähtsaks õpetajate palgaküsimuste otsustamist, sest nad tõesti väärivad paremat elu, kuna vastutavad meie tuleviku eest, kasvatades lapsi.
Ka hariduse sisu on tõusnud viimaste sündmustega taas esikohale, aga uus õppekava on ei tea kus! Tuleb hakata asjadele ikkagi teistmoodi lähenema.
Üks õigusakt, mis on pikka aega vastu võtmata, on pealinnaseadus. Tahaksin uuelt Riigikogult kindlasti ka selles osas edasiminekut näha. Juba praegu näevad ja tunnevad kõik linlased, et näiteks pealinna teedevõrk ei saa riigilt piisavalt raha."

Eesti

"Mina olen Eesti patrioot. Mul ei ole teist kodumaad. Ükskõik, kas ma lähen ida poole või lääneriikidesse, Eesti jääb minu kodumaaks. Paljud venelased on siin sündinud, kasvanud, õppinud. See, mida valitsus tegi, on inetu."
Olga ohkab.

Sõda

"Venemaal pole perekonda, keda Teine maailmasõda ei puudutanud. Langenud on kas isa või vanaisa või mõni teine perekonnaliige või koguni kõik lähedased. See puudutab kõiki elavaid inimesi. Sellepärast on 9. mail väga suur kandepind."

Venemaa võitis 1812. aastal ju ka Napoleoni?

"Seda võitu enam ei mäletata. Viimasest sõjast on loodud filme ja laule, sellel põhineb suur osa uuemast vene kultuurist. 9. mai on tähtsam kui iseseisvuspäev, mida ei tähistata üldsegi nii suurejooneliselt. 9. mai on venelastel alati olnud püha, mitte alles nüüd. Olgu vana või noor, sel päeval valdab iga venelast püha ühtekuuluvustunne, kõik on rõõmsad ja armastavad üksteist. Seda võib ehk võrrelda vaid uusaastaga, kui üle Venemaa kõik erinevad huvigrupid hoiavad kokku.
Samas ei tähenda see, et me varsti jälle ei näeks Vene kanalitest, kuidas valitsusvastaseid demonstratsioone vägivallaga laiali aetakse."

Pronkssõdur

Kas vene elanikkond heidab Keskerakonnale ette, et temast ei olnud Pronkssõduri kaitsjat?

"Teatud pettumus muidugi on. Mõistlikud inimesed saavad aru, et valitsusse me ei saanud, ning koalitsioon viib ellu oma lubadusi ja opositsioon ei saa seda takistada. Meil ei olnud võimalik Pronkssõdurit alles jätta.

Aga mina ei saa aru vastaspoole hüsteeriast. Miks on hüsteeria Edgar Savisaare ümber? Ta tuli välja esimesel ööl enne kõiki teisi ja ütles, mida vaja. Jah, ta kritiseeris valitsust. Kuid tal oli selleks õigus – kui me ikka elame demokraatlikus riigis. Kas elame?"

Miks on Pronkssõdur nii populaarne? Olga arvab, et enamuse jaoks on see ainuke koht, kus mälestada sõjas langenuid või teistes riikides maetud lähedasi; paljud on seal ka lihtsalt uudishimust.

"Aga peale viimaseid sündmusi tekkis juurde võimalus, kuidas rahulikul viisil valitsuse vastu meelt avaldada."

Küsin, kas Pronkssõdurist võib olla alguse saanud venelaste nn laulev revolutsioon või ärkamisaeg?

"Kindlasti on need sündmused tugevdanud ühtekuuluvustunnet ja teinud Aljoshast veelgi suurema kokkuhoidmissümboli. Ja ma ei välista, et pronksiöö tulemused võivad anda tõuke tugeva vene keelel baseeruva poliitilise organisatsiooni loomiseks."

Edasi

Kas eestivenelased lähevad Savisaare tagant nüüd ära? Olga vastab, et sõltub sellest, mida Keskerakond edasi tegema hakkab. "Arvan, et päris hea oleks esitada konkreetseid nõudmisi. Valitsuse jõulisem korrale kutsumine või koguni tagasiastumise nõudmine oleks üks asi, mis annaks märgi, et me ei poolda seda, mis tehti.
Saan aru, et erakond peab tervikuna endas selgusele jõudma ja Edgaril on raske. Ka erakonna sees peame selgitama, mitte lõhkuma seda head, mis meil on. Rahu ja kaine mõistus on meid alati aidanud. Rääkida, rääkida, rääkida!"

Poliitika

Kas eestivenelased hakkavad nüüd nõudma lihtsustatud viisil kodakondsust, teist riigikeelt ja omakeelset riigi rahastatud haridust?

"Tingimused selleks on valitsus loonud. Omamoodi loogiline see ju oleks, kui suur hulk inimesi tunneb, et nad on nurka surutud ja kui nad suudavad diskrimineerimist tõestada. Mina ei ole päriselt kunagi aru saanud, miks eestlased kardavad seda kuulsat nullvarianti, millest 90ndate alguses räägiti. Kui minu jaoks on eesti keel enesestmõistetav, siis paljudele venelastele on kõik vahepealsed aastad keeleõpet jõuga peale surutud – vähemalt osa neist tajub seda just täpselt nii. Venelased on elanud hirmu all; kontrollitakse õpetajaid ja arste; on hirm kaotada töökoht ja palk; kardetakse, et ei suudeta peret toita.

Hariduses ei saa terroriga peale minna. Ühtset lahendust ei ole. Samas ei ei saa jätta kõike ka nii, nagu on. Me peame kindlasti hakkama osaliselt eesti keelele üle minema. Kuid kust võtta õpetajad, materjalid, kuidas muuta lapsevanemate suhtumisi? See suur töö tuleb kõik ära teha."

Istud Riigikogus endise haridusministri Mailis Repsiga ühes toas. Võib-olla sünnib siin hea sünergia?

"Tuttavad õpetajad on rääkinud, et Mailis oskas inimesi rahustada, tema ajal räägiti ja selgitati palju. Praegu tekib hirm ja tõrge, kardetakse, et hakatakse jõuga sundima. Siis on ka tulemus teine."

Üldiselt on Olga optimistlik. Kuid kui tohutu õpetajatepõud valitseb ka eesti koolides, siis tema küsimus "Kuidas peaks jätkuma vene koolidesse õpetajaid, kes pealegi oleksid Eesti patrioodid?" teeb murelikuks.

Sama teemapüstitust muide jagas eelmisel nädalal Vikerraadio intervjuus ka Eesti parima kooli, Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi.

Olga Sõtnik võtab jutu kokku, jõudes alguse juurde tagasi: meil kõigil hakkab siin Eestimaal parem, kui me väärtustame õpetaja elu ja tegevust. Õpetaja juures saavad kokku laps, kodu, töö, ning alles nende koostöös sünnib riik. Seni aga, kuni õpetajad – nii otse ülikoolist tulnud kui ka üldhariduskoolides juba töötanud – lahkuvad head palka maksvatesse firmadesse või eurostruktuuridesse, peame praegust olukorda väga tõsiselt võtma.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)