Nädala juubilar ADVIG KIRIS 80

Õigusajaloolasena on Advig Kirist alati huvitanud keerulised ajad ajaloos, aga tema maailmapilt ei luba ühtesid ohvreid eristada teistest. Ta jälgib huviga meie tänaste ajaloolaste töid repressioonide uurimisel ja näeb positiivse tendentsina seda, et üha enam on hakatud represseeritutena arvestama neidki eestlasi, keda repressioonid tabasid väljaspool Eestit. Ta ise ei räägi just sageli, et oli vaid kaheaastane, kui tema isa süüdistati spioneerimises Eesti Vabariigile ja arreteeriti kurikuulsal 1937. aastal. Tollase „kombe“ järgi viidi riigivaenlaste lapsed kuni vanemate saatuse selgumiseni siseministeeriumi lastejaotuspunkti. Ja see „isoleerimine“ ei toimunud Advigu jaoks mitte ööks-kaheks, vaid tervelt kaheks aastaks. Isa, kes „tuima talumehena“ õnneks ei kirjutanud alla mitte mingitele paberitele, kuigi teda uurijate poolt lausa invaliidiks peksti, suutis sedasi enda ja oma pere päästa. Appi tuli „ kõrgeim jõud“, sest just sellele ajale langes suurte repressioonide järjekordse juhi Nikolai Ježovi (1895–1940) süüdimõistmine võimuliialdustes, ning selleks, et näidata, kuidas kohalik NKVD on partei sellest otsusest mingeid järelmeid teinud, lasti lahti mõned uurimise all olevad inimesed, kellelt polnud veel jõutud süü omaksvõtmist välja peksta. Nii saigi Advig Kirise isa tulla lõpuks järele oma lastele, kes olid kogu aeg oodanud oma saatust, tegelikult samuti kinnipeetavatena.

Pärast seda soovis pereema kiiresti minna tagasi Hiiumaale, aga suur sõda tuli vahele, ja nii sai tagasirändamine ette võetud alles sõja järel.

Suure impeeriumi eripäraks oli ka see, et vahel sai väike inimene, liikudes selle hiigelterritooriumi ühest äärest teise, end veidigi säästa võimuorganite vägivalla eest. Üks osa Advig Kirise perest koliski noil segastel aegadel tagasi Hiiumaale, ja nii sai ta Tallinna Polütehnilisse Instituuti astudes ning hiljem Tartu Riiklikku Ülikooli üle minnes ette näidata Kärdla keskkooli lõputunnistuse.

Hiidlased on Advig Kirise kindlalt omaks võtnud, vaatamata sellele, et mehe sünnikoht Hiiumaast kaugel. Nimelt hoiab ta Tallinna hiidlaste ühenduse presidendina pealinna-hiidlaste tegemistel valvsalt silma peal.

Kuid Hiiumaa ja Tallinna kõrval on tema elus väga oluliseks linnaks olnud Tartu. TRÜ õigusteaduskonda õppima asudes astus ta kohe läbi orientalistikakabinetist, sest poisikesena oli teiste lastega mängides jätnud meelde neid keeli, mida nüüd siin uuriti (hiina, korea). Juuraõpingud langesid aastaisse, mida noorem põlvkond täna nimetab poststalinistlikeks (1956–1961), aga nende jaoks neile, kelle noorus ja kujunemine langesid tollesse aega, oli see kindlasti ilus(am) aeg, sest oldi noored; seda enam, kui juba endal oli võrdlus tõeliselt jubedate repressioonide perioodiga.

1960. aastatel oli TRÜ õigusteaduskonna komplekteerimisel kasutusel põhimõte, et tublimatel lõpetajatel lasti veidi tegutseda praktikas ja seejärel kutsuti nad aspirantuuri – õppejõuks valmistuma. Advig Kirise praktikaaeg möödus prokuratuuris ning prof. Paul Vihalema (1910–1985) kutse tulla ülikooli teadustööga tegelema oli küllalt ahvatlev, et võimalik karjäär prokuratuuris kõrvale heita.

Paul Vihalem nii inimese kui ka teadlasena oli isiksus, kelle tegemisi ehk kunagi uuesti põhjalikumalt uurivad järgnevate põlvede õigusloolased. Ta oli kindlalt eestiaegse koolitusega jurist, ja tema tööde taga, mida küll suruti ajastu ideoloogilisse kesta, on võimalik siiski näha vahel väga sügavat ajalooallikate tundmist. Vihalema antud väitekirjateema – Eesti Vabariigi poliitiline kriis 1930. aastail – oli selline, mida sai hea soovi korral tollal uurida tõsiselt, just arhiiviallikatele ja ajakirjanduse analüüsile toetudes.

Ühiskonna radikaliseerumise temaatika on 21. sajandil väga aktuaalne ning tegelikult on Eesti arengud nüüd ka rahvusvahelises kontekstis läbi kirjutatud (prof. Andres Kasekamp, dr. Rein Marandi). 1990. aastatel, kui meie lugemislaudadele jõudsid Rootsis tegutsenud tuntud eestlasest politoloogi ja ajaloolase Rein Marandi (1921–2003) uurimused vapside liikumisest, oli nii mõnelegi meie ajaloolasele üllatuseks, kuivõrd kõrgelt hindas Marandi just Kirise töid selles valdkonnas. Marandi oli üle igasugusest kohalikust onupojapoliitikast ja suutis ka ideoloogiline sundvormi tagant välja lugeda tõsist teaduslikku uurimist.

TRÜ õigusteaduskonnale oli pikka aega omane, et kui kutsutigi noori teadusmehi ülikooli teadustööle, siis tegelikult tähendas see tavaliselt ikka noore juristi väga kiiret rakendamist õppetööle. Nii juhtus ka Kirisega, ja temast sai, esialgu oma patrooni prof. Vihalema kõrval ja seejärel juba iseseisvalt, nii õigusteooria kui ka poliitiliste õpetuste ajaloo õppejõud (1963–1985). Õigusteooria õppejõu töö oli raske ja vahel ka tänamatu, sest tegemist on mingil määral jurisprudentsi „anatoomiaga“, mida kõik peavad endale pähe taguma ja mille olulisusest alles tunduvalt hiljem aru saadakse. Ka oli NSV Liidus päris keeruline õigusteooria alal midagi väga palju uut öelda, töötades siiski suhteliselt provintsiülikoolis. Kirise loengud õigusteooriast olid rajatud positivistlikule käsitlusele, olles mingil määral ikka sama kelseniaanliku joone jätkuks, mida oli siinses ülikoolis noortele juristidele edasi andnud prof. Artur-Tõeleid Kliimann (1899–1941). 1960-ndatel ja hiljemgi teadsid haritud juristid, et iga klassikalise mõiste ette „nõukogude“ kirjutamine ei muuda seda mõistet tundmatuseni, aga andis nende mõistete kasutajale teatud ideoloogilise kilbi, mille taga sai vabamalt tegutseda. Ehk aitab olukorda selgitada teadmine, et kui praktiliselt kõik teadlased Eesti NSV-s pidid ühel või teisel määral rääkima oma erialast kui „nõukogude teadusest“, siis õigusteaduses sunniti seda „nõukogude’t“ lisama sageli lausa eriala põhimõistete tasandil. Seega, teiste erialade inimestel oli siiski olemas võimalus tunda sarnasust üldise olukorraga, aga samas tuleb ka mõista õigusteaduses tegutsenute „mängumaa“ ahtust.

1975. aasta oli NSV Liidu kõrghariduses jälle suurte reformide aeg ja kogu impeeriumis karmistati väitekirjade kaitsmise nõudeid. Need muutused tähendasid ka inimeste ümberpaigutamist ülikooli sees. Rektor Arnold Koop kutsus Advig Kirise oma meeskonda – keerukale ülikooli partorgi ametikohale. Millised olid rektori kaalutlused niisugust valikut tehes? Kindlasti polnud selleks vaid Kirise väga hea vene keele oskus, mida nüüd hakkas üha enam Moskvaga asjade ajamisel vaja minema. Ehk sidus mõlemat meest nende perede ühine raske kogemus: kui Kirise pere oli saanud repressioonides kannatada 1938. a. Vladivostoki piirkonnas, siis Võrumaalt Ruusmäe (Rogosi) mõisa maadelt pärit Koopide peret tabasid repressioonid Pihkvamaal Strugi-Krasnõje (varem Strugi-Belõje) piirkonnas, kuhu nemad olid tsaariajal maad saanud. Arnold Koop (1922–1988) ei saanud kunagi unustada, et 1938. a. lasti tema isa Kasahstani steppides maha kui rahvavaenlane.

Seega kujunevad Advig Kirisele tööaastad 1975–1985 niisugusteks, mida meie ajalookirjanduses kasutatav väljend „munadel käimine“ kajastab ehk päris täpselt; kui on soovi seda ajastut mõista laiemalt. Loomulikult pole kõigil ja kõiges seda aega lihtne ühemõtteliselt hinnata. Riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateeder, mida Kiris peale Paul Vihalema haigestumist juhatas kuni ministriks asumiseni, oli tollaste juurakateedrite kõrval tegelikult paljus omapärane. See, et just kunagise esimese eestlasest Pärnu linnapea Jaan Leesmendi poeg Leo Leesment (1902–1986) oli seotud selle kateedriga kuni oma surmani poleks tollase kateedrijuhataja tugeva toetuseta võimalik olnud. Ka saadeti Vabadussõjast osa võtnud ja 1932. a. esimeste eestlaste hulgas Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis juuradoktoriks promoveerunud Leo Leesment viimsele teekonnale TRÜaulast (sellega võrdset austusavaldust oli enne aastat 1991 Tartu ülikoolis keeruline leida).

Kuid kui võrrelda tänaste noorte suhtumist vanematesse kolleegidesse, siis on siin nii mõndagi mõtlemapanevat. Kui NSV Liidus oli kaks juhtivat juuraajakirja (üks Moskvas ja üks Leningradis), siis tasub meenutada, et Advig Kiris jõudis olla Leningradis ilmunud juhtiva õigusajakirja „Pravovedenije“ toimetuskolleegiumi liige. Aastat 1985 loetakse Ida-Euroopa ajaloos nüüd juba perestroika-ajaks ja seda käsitatakse kui suurte muudatuste algust lagunevas NSV Liidus.

Advig Kirisest sai siis Eesti NSV justiitsminister, kes koos tema poolt aseministriks kutsutud tollal veel noore advokaadi Märt Raskiga pidi hakkama saama nende muutustega, mida Eesti ühiskonnal tuli lahendada. Justiitsministeeriumi rolli näitab ehk seegi, et just tollal algas ka hilisema pikaajalise Eesti Vabariigi kõrge riigiametniku Mihkel Oviiri eneseteostuse parim ajajärk. Sel ajal, mis tähendas ülikeerukat ülesannet ministeeriumile, tuli lõhkuda vana süsteemi ja samas luua eeldusi uue ülesehitamiseks. Meie tuntud juristi dr. jur.HeinrichSchneideri (1925–2013) eestvõttel ilmus 1997. aastal dokumendikogumik „Taasvabanenud Eesti Põhiseaduse eellugu“, mis tõestab väga veenvalt, kui oluline oli selle perioodi õiguslooming Eesti Vabariigi taaskäivitamise eeldusena. Juba Jüri Uluots, Jaan Poska, Ants Piip ja Artur-Tõeleid Kliimann rõhutasid Eesti riigi sündi analüüsides, et väga oluline oli ära kasutada kõik võimalused, et vana korra aegsed kõrgemad instantsid võtaksid vastu otsuseid, mis aitavad kaasa uute arengute sünnile. Ajalugu sellessamas mõttes ja võtmes sai korduda uuesti 1990. aastatel.

1990. aastal anti Advig Kirisele meie ajaloos kõige viimasena Eesti NSV teenelise juristi aunimetus. Seda autasu pole ta kunagi afišeerinud, aga eks see ikka olnud omamoodi sümboolne äramärkimine, mida võiks ju võtta avansina tegudele tulevikus.

Aastatel 1990–1992 jätkus Advig Kirise juristitöö Kadriorus – Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi õigusnõunikuna. Õigusajaloolasena on tal väga kahju, et ajaloolasest president Lennart Meri ei lugenud vajalikuks säilitada Kadrioru arhiivi aastatest 1990–1992, ja nüüd peavad meie ajaloolased selle tormilise ajajärgu kohta tulevikus allikaid otsima ehk teiste maade arhiividest või tükikeste haaval kokku koguma erinevate andmekogude varasalvedest. Kuna saaremaamees Arnold Rüütel vajas läbirääkimistel Moskvaga enda kõrvale hea vene keele oskusega kogenud juristi, oli mitmete väga oluliste kohtumiste ja oluliste dokumentide koostamise juures hiiumaamees Advig Kiris.

Aastast 1992 algas Advig Kirisel uute väljakutsete aeg. Tal oli omapärane võimalus tagasi tulla õppejõuks – dotsendina Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ), mille tudengiks oli ta oma kõrgkooliõpingute alguses lühikest aega olnud. TTÜ oli alati õpetanud tulevastele inseneridele suures mahus ka õigusaineid, ja seda traditsiooni osati siin jätkata. Pealegi olid TTÜ-s varemgi õpetanud ka mitmed olulised vana kooli juristid (ka akadeemik Juhan Vaabel), kes leidsid siin ka teatud mõttes poliitilist varjupaika (pikka aega õpetas siin Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse eelnõu juures tegev olnud Edgar Talvik [1911–1992]).

Advig Kiris koos juristidest kolleegidega andis õiguse õpetamisele TTÜ-s hoopis uue taseme. Selle tulemuseks oli standardõpik „Õigusõpetus“, mille järgi sageli õpivad isegi õigusteaduskondade üliõpilased Eesti teistes kõrgkoolides. Selle õpiku kirjutamisel kasutasid autorid väga paljude maade vastavaid üllitisi ja seda saab vaadelda juba Läände avanemise ajal sündinuna.

Kuid lisaks tegevusele TTÜ-s oli Advig Kirisel veel üks lapsuke, kelle eest ta pikka aega oma elus on hoolitsenud. Tänase Tallinna ÜlikooliÕigusakadeemia eelkäijaks olnud Akadeemia Nord õigusteaduskonda tuleb kindlasti lugeda Advig Kirise lemmiklapseks, sest ta on aastate jooksul andnud väga palju jõudu ja energiat just selles juristide õpetamisse.

Täna meil tegutsevatest juriste esindavatest organisatsioonidest on kahtlemata kõige olulisem Eesti Juristide Liit, mille loojate hulka samuti Advig Kiris kuulus ning mille töös on ta olnud tegev nii ühenduse presidendi kui ka asepresidendina.

Eestis pole seni tehtud kokkuvõtet, kui palju on meil tänaseks tekkinud juristide perekondi, sest Teise Maailmasõja hävitustöö katkestas paljude just tol ajal kujunenud juristidünastiate rea. Nüüd on lõpuks võimaldunud jälle hakata tekkima juba uutel juristidünastiatel.

Kiriste dünastia on päris silmapaistev. Advig Kirisel on alati olnud võimalik juriidilisi küsimusi arutada oma juristist abikaasa Ivi-Küllikega, kes töötas pikki aastaid prokuratuuris ning seejärel oli jurist pangas. Poeg Hannes läks samuti vanemate teed, jõudes oma karjääris nii Tallinna prokuröriks ning nüüd tegutseb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimehena ja riigikohtunikuna. Juristiks on jõudnud õppida juba kolmaski põlvkond Kiriste peres.

PEETER JÄRVELAID

[1]Južnaja Lifljandija külaga on seotud mitmete Eesti ajaloos märkimisväärset rolli täitnud meeste saatus. Eesti NSV sideministri asetäitjaks tõusis Advig Kirise vanem vend Juhan. Samuti olid selles külas elanud akadeemikud Gustav Naan ja Viktor Maamägi, lühikest aega ka ENSV KGB juht kindral Karl Kortelainen.

18. sajandi teisel poolel oli Vene tsaaririigil hädasti vaja see kant asustada omamaiste inimestega, sest seal elutsesid vanad hiina klannid ja sinna oli tulnud ka korealasi. Seepärast kutsutigi Vene riigist kohale inimesi, kes olid rannaäärse eluga harjunud ja oskasid kala püüda. Ühtekokku asus esialgu Eesti saartelt sinna elama kakskümmend perekonda, kes sõitsid kogu oma maise varaga rongil Odessasse ja sealt laevaga Vladivostokki ning edasi väiksemate laevadega juba oma Liivikülla. Lisaks toodi veel põlluharijaid Moldaaviast ja Ukrainast. 

Jaga |