Riigikogu valimiskord vajab remonti

UNO KIVIK,      23. mai 2001


Praegune valimiskord võõrandab inimest võimust. Valid ühe, parlamenti saab teine. Valitud saadikud kõnnivad vastutustundetult ühest parteist teise. Väliseestlastest hääletajad otsustavad meie riigi üle, ise millegagi riskimata.

Kui 1992. aastal töötati taasiseseisvunud Eestile välja uus põhiseadus, siis fikseeriti § 60-s Riigikogu liikmete valimine proportsionaalsuse põhimõtte alusel. See tähendab, et erakonnad saavad kohti parlamendis võrdeliselt kogutud häältele. Nii pidi ära hoitama isikuvalimiste võimalik puudus, et parlamendiliikmete taga ei olegi valijate enamuse hääli.
Olgugi et meie kehtiv valimissüsteem taotleb erakondade proportsionaalset esindatust, toimub valimine konkreetsele isikule valijahääle andmise kaudu. Meie süsteem on jäänud laiadele hulkadele arusaamatuks ja põhjustab kasvavat kriitikat, mille üheks näiteks võib tuua kolumnist Enn Soosaare sõnavõtu 14. veebruari Eesti Päevalehes "Valija võimalused riigikogu muuta." Ühinen paljuski tema kriitikaga.
Minu kasutada on Evald Mikkeli artikkel 1999. a. Riigikogu valimised ja kandidaadid" ning Vabariigi Valimiskomisjoni väljaanne "Riigikogu valimine - 7.03.1999." Nende põhjal valmisidki alljärgnev analüüs ja ettepanekud. Kuivõrd valimissüsteem on kehtiva Põhiseadusega paika pandud, on tema muutmine sisuliselt Põhiseaduse muutmine, mis oleks keerukas ja nõuaks neli kuni kaheksa aastat aega. Küsimuse alla saaks tulla vaid väljakujunenud valimistavade muutmine, et teha see protsess arusaadavamaks ja õiglasemaks.

Kolmikliidu ülekaal pole valija tahe

Esimene probleem on, et kõigil Riigikogusse valitud saadikutel kokku ei ole valijate enamuseni küündivat häältesummat. Nad said kokku 239 420 häält, mis moodustab 49,4% hääletamas käinute kehtivateks tunnistatud häältest. Seega pole meie valimissüsteem valijate esindatuse küsimuses põrmugi parem isikuvalimistest.
On soovitud, et Riigikogusse peaks pääsema 101 enam hääli saanud kandidaati. Mängisin selle variandi läbi. Siis oleks parlamendiliikmete taga olnud 264 700 häält, mis oleks hääletanute häältest juba 54,7%. See oleks juba arvestatav kandepind. Kuid oluliselt oleks muutunud esindus Riigikogus. Kohad oleksid jaotunud hoopis nii:
Reformierakond (RE)...............................17 kohta (praegu 18)
Mõõdukad (MÕ).......................................18 kohta (praegu 17)
Isamaaliit (IL)...........................................15 kohta (praegu 18)
Keskerakond (KE).....................................23 kohta (praegu 28)
Rahvaliit (end EME) (RL)...................... 7 kohta (praegu 7)
Koonderakond (KO)................................. 7 kohta (praegu 7)
Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (EÜRP) 10 kohta (praegu 6)
Sinine Erakond........................................... 1 koht
Vene erakond Eestis................................... 1 koht
Sõltumatud kandidaadid............................. 2 kohta
Kokku 101 kohta
Tähtsaim järeldus: kolmikliidul poleks siis Riigikogus ülekaalu olnud

Teine probleem on nõndanimetatud "lohisevad" valimisnimekirjad. Kusagil ei ole kinnitatud, mitu kandidaati võib erakond Riigikogu iga liikme kohale esitada. On ebaloogiline, et 101 kohale võib esitada peaaegu mitu korda enam kandidaate. Aga nii on saanud tavaks.
1999. a. valimistel panid üles RE - 212, IL - 178, MÕ - 303 (kokku kolmikliit - 693 kandidaati); KE - 242, KO - 216, RL (EME) - 166, EÜRP - 172 kandidaati jne. Üles seatud isikutest said 101 esimest vastava erakonna poolt antud häältest: RE - 93,5%; IL - 94,5; MÕ - 90,4; KE - 89,3; RL - 95,7; EÜRP - 97,1; KO - 91,4.
Need arvud näitavad, et ülipikad nimekirjad ei too oluliselt hääli juurde. Nii said kolmikliidu "ülemäärased" kandidaadid (kokku 391 elusat inimest) - 16 000 häält, mis teeb umbes 40 häält keskelt läbi, mis on eeskätt sugulaste ja sõprade hääled. Kuid nad kindlustasid kolmikliidule Riigikogus vähemalt kolm lisakohta, millega saadi enamus ja võimalus teerullitaktikaks. Koalitsioon käitub tegelikult ühtse parteina, kuid esineb kolmenäolisena ja lõikab sellest kasu.

Kuidas kandideerijad ennast tunnevad?

Edasi vaatleks "lohisevate nimekirjade" mõju neis kandideerinud inimeste psüühikale. Olen selle valimistralli 1992. a. ise läbi teinud ja tean, mida kandideerija tunneb. Tahan, seda mõistaks ka inimene, kes pole niisugust asja üle elanud.
Tuletame meelde, et Keskerakond seadis viimastel valimistel üles 242 kandidaati, kellest Riiigikogusse sai 28. Mõõdukatel vastavalt 303 ja 17. Riigikogusse saamise tõenäosus oli Keskerakonna kandidaatidel 12%, Mõõdukatel ainult 6%.
Mida see tähendas konkreetsete inimeste jaoks, kes sisse ei saanud? Kellena nad end tundsid? Kas enamus tunnetas ettevõtmise lootusetust? Või tõid nad nime ja tuntuse oma erakonna ohvrialtarile? Kas tundsid nad end lõpuks vaid ussikestena õnge otsas?
Kui mina kandideerisin, puudus mul ja suuremal osal teistelgi kogemus. Ei olnud vajalikku tuntust ega raha kulutusteks. Kuid kogesin siis ja veendusin ka mittekandideerijana 1999. a. kampaania ajal, kui tähtis on seista valijatega silmitsi. Kui jääda lootma vaid oma nimele nimekirjas ja pildile plankudel, ei aita lõpuks ka kandidaatide arvukus. Hääled hajuvad ja koonduvad valitud parlamendiliikmete taha. Kandideerijatest aga kasvatame statiste.
Poliitikasse ei tohiks olla asja inimestel, kes ei julge või ei viitsi minna valijate ette ja kutsuda neid üles hääletama tema (see tähendab praegu - tema erakonna) poolt.

Väliseestlased tõid Laari võimule

Teistest riikidest antud hääled on omaette probleem. Teatavasti on Riigikogu valimistel õigus välisriikides osaleda seal ajutiselt või alaliselt elavatel Eesti kodanikel. Ise kodumaal elamata mõjuavad nad meie eluolu. Vastutust antud hääle eest väliseestlased aga ei kanna. Viimaste hulgas on suur osa nn väliseestlastel, kellel on enamasti ka viibimisriigi kodakondsus. Kui 1992. a. tuli välisriikidest 9267 häält, siis 1999. a. ainult 3230 häält, mis on 0,7% kõigist häältest. Ometi tegid just välisriikidest Isamaaliidule tulnud 2239 häält Mart Laarist peaministri Argumendiks oli, et IL sai RE-st 829 häält rohkem. Kui välisriikidest tulnud hääled oleks arvestatusest välja jäänud, oleks RE-l olnud IL-ga võrreldes aga 1767 häält rohkem.
Nii valisid sisuliselt meile peaministri inimesed, kes ei ela Eestis, ei tunne meie elu, ei maksa meie riigile makse ega riski oma käekäigu ega heaoluga meie geopoliitilises situatsioonis.
Edasi väärib tähelepanu Põhiseaduse § 62, mis ütleb, et Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga. Praktiliselt tähendab see, et kui ollakse juba parlamendiliige, siis edaspidi ei olda enam seotud erakonnaga, kelle nimekirjas kandideeriti ning võib alustada rändamist ühest fraktsioonist teise.
Enn Soosaar näeb Riigikogus nelja sorti liikmeid. Esimesed omavad isikumandaati, kes võiksid ju küll olla oma mandaadi peremehed.
Järgmised on ringkonnamandaadiga saadikud. Ringkonnas antakse valimisnimekirjas kandideerinutele nii mitu Riigikogu kohta, kui palju annavad nimekirja poolt antud kõik hääled, jagades nad kvoodiga. Kandidaadid ise reastatakse saadud häälte järgi ritta, läbi lähevad rohkem hääli saanud. Ka neid võib veel tinglikult lugeda oma mandaadi peremeheks.
Kolmas variant on nn kompensatsioonimandaadiga sisse saanud Riigikogu liikmed. Võtkem näiteks Ivi Eenmaa juhus. Koonderakonna nimekirjas kogus ta 580 häält, mis on keskmisest kvoodist ainult 12%. Tema mandaat on tegelikult 88% ulatuses KO oma. Seepärast ei oleks tohtinud ta lahkuda Koonderakonna fraktsioonist reformaatorite hulka, ta oleks pidanud loovutama koha asendusliikmele.
Asendusliikmed ongi neljandat sorti inimesed Riigikogus. Nii kirjeldab olukorda Enn Soosaar. Pean temaga nõustuma.
Valimisseadus inimesele mõistetavaks

Kehtivat Riigikogu valimisseadust saab väärtustada ja inimestele arusaadavamaks teha. Minu arvates tuleks erakondade vahel saavutada kokkulepe, et järgmistel valimistel sisse viia järgmised muudatused.
Erakondadel loobuda kandmast valimisnimekirjadesse üle 101 kandidaadi. Väldiksime häälte hajumist ja saavutaksime häälte senisest suurema koondumise valitud Riigikogu liikmete taha. Hoiame ära inimeste muserdamise lootusetus valimisvõitluses.
Kompensatsioonimandaatide määramisel pidada primaarseks kandidaatide pingerida isiklikult saadud häälte arvu järgi. Ainult nii kasvatame tõelist poliitikute järelkasvu, kes võitleksid aktiivselt valijate häälte eest.
Mitte lubada ringkonna- või kompensatsioonimandaadiga Riigikogu liikmete üleminek ühest fraktsioonist teise. Sellist soovi tuleb võtta kui valitud liikmekohast loobumist asendusliikme kasuks.
Nii muutuks Riigikogu valimine rahvale arusaadavamaks ja usaldusväärsemaks. Inimesi tuleb rohkem valima, demokraatia süveneks. Järgmiste valimisteni on paar aastat aega, jõuaksime muutused rahulikult ära teha.
Opositsioon peaks siin initsiatiivi näitama.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)