Mõtteid rahvuse saatusest

Ameerika töötab küll kui etnoste sulatuskatel, aga Euroopa multikultuursus on kriisis. Vana rahvana võiksime küsida: kas melting pot või kurikuulus integreerumine ongi ainsad arenguvõimalused? Kas ühe vana rahva puhul, kelle vaimus ja veres on liitunud palju erinevaid etnosi, ei tuleks kõne alla erinevate etnoste jätkuv polüfoonia? Tõsi küll, mitte eesti rahvusena, vaid eesti rahvana.

Rahvas ja rahvus

Vaadates tagasi rahvuse kujunemisele, tõdeme, et mõisted „rahvas" ja „rahvus" pole samased. Nüüdissotsioloogid nimetavad rahvust väljamõeldud ühiskonnaks. Siin võib meenutada Eesti Ekspressi ajakirjaniku Andrei Hvostovi 1999. aastal ilmunud raamatut „Mõtteline Eesti".

Rahvas loob vähemalt ühe kolmest nähtusest, kui mitte need kõik: kultuuri, riigi ja religiooni. Eesti rahvas lõi kõigepealt keele ja kultuuri. Rahvusriigini jõudsime algul 1918. aastal ja taas 1991. aastal.

Rahva puhul kasutame kreekakeelset sõna laos, aga rahvuse puhul demos.

Ühte või teise rahvusse kuulumine on tegelikult vabatahtlik akt. Rahvuse käsitlus sünnib koos kodanlike revolutsioonidega. Kui näiteks musketärid moodustavad rahva eliidi, siis rahvus on juba nende teenrite riik. Rahvus kujuneb kodanluse egiidi all. Kodanlust on küll peetud kolmandaks seisuseks, aga Euroopas moodustasid kolmanda seisuse ju pigem talupojad ja käsitöölised, teenrid ja relvakandjad.

Rahvusriigi puhul tuleb kasutusele mõiste „kodanik". Sotsiaalselt on siin oluline, et naisest ja lastest saavad ka kodanikud. Üleilmse kodanikuühiskonna puhul on point selles, et kodaniku mõiste ise kaotab tähenduse.

Rahvas sünnib etnosest

Rahvas sünnib tavaliselt ühe etnose allutamisest teisele või liitumisest teisega. Rahvas koosneb erinevatest etnostest. Protsessis ristuvad eliit ja mass. Õigupoolest eristub siin kaks etnost - kõrgem ja madalam. Eestlaste jaoks oli see ajalooliselt siis sakslaseks saamine ja kadakasakslus või maarahvaks jäämine.

Rahvas on ühiskonna teisene vorm. Rahvas on ajalukku astunud etnos, kes on väljunud igavesest ringkäigust lineaarses ajaloos: minevik-olevik-tulevik. Rahvas on arenguteel olev etnos. Etnosel või etnostel on oma kasvudünaamika.

Etnose puhul on oluline mõista, et see ei ole bioloogiline, vaid sotsiaal-kultuuriline nähtus. Veresidemed on küll tähtsad, aga need võivad olla ka segatud, nagu näiteks meie maarahval. Kultuur on aga eelkõige eneseteadvus.

Etnos kui ühiskonnaalus

Perekond ei saa olla ühiskonna algkuju, sest ühiskonnaks on ju vaja vähemalt kaht perekonda. Insesti-tabu oli traditsioonis väga tugev. Kusjuures insest ei ole niivõrd bioloogiline kuivõrd sotsioloogiline küsimus. Seega ühiskonna elementaarne vorm on ikkagi etnos ja selleks on vaja vähemalt kaht erinevat suguharu.

Aluseks on siis etnos kui kollektiivse samasuse esimene aste. Etnosel on ühtsus üksteise ja ühisega nii suur, et individuaalne alge on tagaplaanil. Etnosele on omased arhailised jooned, tsükliline ajakäsitlus, piiratud arvukus, sakraalne suhe loodusesse jne.

Kuidas rahvast saab rahvus?

Rahvus ei teki kunagi etnosest, vaid ikka rahvast, ja selle moderniseerumise tulemusel. Rahvus on poliitiline konstruktsioon, rahvas - sotsiaal-kultuuriline. Tegelikult tekkis uus kooslus „rahvus" Prantsuse revolutsioonis pärast traumaatilist akti - kuninga giljotineerimist.

Üleminekut rahvalt rahvusele on saksa sotsioloog Werner Sombart kirjeldanud kui üleminekut „kangelase" (meil siis „aatemehe") kujult „kaupmehe" kujule.

On huvitav, et rahvus loob etnose varikuju: elusa keele asemele tuleb reeglitega määratletud ametlik kirjakeel, mille viletsust võrreldes vana rahvakeelega on siunanud Jaan Kaplinski. Loomulike suhete asemele omade vahel tulevad kasulikud sidemed. Usu asemel tõelisse müüti - suurde ja vägevasse - mõistuslik manipulatsioon ajalooliste konstruktsioonidega. Seega ei saagi rahvalt rahvusele üleminekut pidada üheselt progressiks. Rahvuse kohta on öeldud, et rahvus on kollektiviseeritud kirg.

Rahvuse arengumudelid

Kodanikuühiskond, mis meil küll alles eos, eeldab olemuslikult, et ta saab kord üleilmseks. Sestap võiks üleilmset ühiskonda võtta ka kui kodanikuühiskonna loomulikku väljendust.

Oluline on mõista, et üleilmne ühiskond eitab tegelikult mis tahes ühist samasust - etnilist, rahvuslikku, kultuurilist jms. Ja ilmselt ka soolist. Piirid sugude vahel on samuti ähmastumas.

Viimane mudel võiks olla „eraldunud ühiskond" - dis society. Keemiast on tuntud sõna „dissotsiatsioon" (eraldatus, lahkulöömine, kahestumine). Luuakse erinevad võrgustikud. Mitte ainult virtuaalsed sotsiaalvõrgustikud, vaid täiesti reaalsed, milles individuaalne alistub ühisele.

Dialektika: rahvusest taas rahvaks

Ent ajalugu võib olla ka reversiivne ehk tagasipöörduv. Me võime liikuda ka rahvuselt rahvale, ja ka see on areng.

Konkreetselt siis eesti rahvuselt eesti rahvale, mis koosneb paljudest erinevatest etnostest: eestlastest, ingerlastest, setudest, soomlastest, venelastest, ukrainlastest jne.

Rahvuse ületanud rahvas on oma kultuuriteadvuselt dialektiliselt kõrgemal tasemel. Rahvas on nii või teisiti erinevate etnoste liit ja parimal juhul süntees.

Kas me ei võiks siis kodurahu, harmoonia ja hea energia huvides tunnistada ka teisi Eestis juba ajalooliselt elavaid etnosi üheks eesti rahvaks? Veresidemete asemel oleks siis ühine territoorium, ühine ajalugu, üksteiseaustus.

RAIVO RAAVE, Keskerakonna Kultuurikogu esimees

Jaga |