Mitmetahuline parteipoliitika tundub tõhusam

Jens Meder,      28. aprill 2004


Arnold Takkini demokraatiast mõtisklev artikkel "Kolmas tee" (Kesknädal, 3. märts) väärib tuleviku huvides tähelepanu ja arutlemist.
Kõigepealt selgituseks, et "kolmanda tee" mõiste pärineb sotsiaaldemokraatidelt, erinedes sotsialismi riiklikust ja plutokraatia feodaalsest kapitalismist sellega, et kapitali omandluse viis on suurem, mitmekesisem ja näiliselt teisejärgulise tähtsusega sissetulekuid tasandava heaoluriikluse kõrval.
Ometi on arvuka keskklassiga edukates (sotsiaal)demokraatlikes riikides kapitali omandluse omapäraks see, et ta on levinud rahva enamiku hulgas, näiteks rootslased tõdevad avameelselt, et nende heaoluriikluse võimaldumise määr põhineb kapitalismil, s.t kapitali loomisel ja kasutamisel toodanguks ja tagavaradeks.
Sellepärast väidaksin vaidluseks, et kapitalismi demokratiseerimine selle isikliku omandluse laiendamise näol on praktiliselt tähtsam ja mõjurikkam "kolmanda tee" suund kui idealiseeritud "rahva võimule" põhineva valitsusviisi poole pürgimine, mis Takkini teesi järgi sarnaneks väga nõukoguliku valitsemisviisi teooriale, millest on välja jäetud domineeriva ideoloogia nõue.
Kuid kas mitmetahuline parteipoliitika pole tegelikult tõhusam kui parteitu nõukogulik poliitika, sest:
1. Parteipoliitika töötab läbi palju võimaluste variante juba ette ja on seega paremaks ettevalmistuseks oma saadikutele, kui ühe kohaliku nõukogu piiratud võime seda olla saab. Otsuste saavutamine saadikute kokkutulemistel oleks vaga raskendatud ja rohkem aega nõudev.
2. "Rahva tahe" võib olla väga rumal, kui selles avaldub ainult soovmõtlemine ilma selle teostamist ja jätkuvuse tingimusi arvestamata.
Näiteks võib Argentiina tõsist ja Uus-Meremaa suhtelist vaesumist seletada rahva poolt nõutud ülejõu käiva heaoluriikluse tagajärjena.
Mida küll arvab Takkin eeltoodust?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)