Teooriast ja praktikast, ehk kuis praktika Kiire seljatas

Tervitustega Ants Metsla, Vändra,      15. august 2007


Mitte ei harju mõistega „kolumnist" – kõlab maakeeli nagu kellalööja või vanarauamüütaja. Näib, et meil tuleb selle nimetuse (tiitli?) saamiseks järgida eeskätt ajakirjanduse „peavoolu" suunda. Sest nimetet ajakirjandus, võrgutamaks (lollitamaks) üht osa lugejaist nn vasakveergudega, annab sõna ka peavoolust mõnevõrra irdunud kolumnitekitajatele, tingimusel aga, et kirjutatu jääks autori mõtte- ja sõna hookuspookuse (ehk võõrapäraselt: ideelise ja verbaalse ekvilibristika) tõttu tavalugejale arusaamatuks või nii igavaks, et too kohe lehte pöörab.
Loen Päevalehe kolumnisti E. Arujärve tükke alati huviga, saan neist arugi, aga sügav ja keeruline mõte oleks kaunim ja tõesem lihtsas sõnakeeles. Eks ole ju – lihtsuses peitub võlu.
Sama ajalehe kolumnisti A. Lobjaka veerust „Ird-Eesti" jäi laialivalguv mulje. Sõnum – Eesti irdub teistest – ei ole just uus, aga kordamine on tarkuse ema. Kuid mõttetühjuste – liberalism on kõige laiemas mõttes inimese vabastamise ideoloogia (utopistidki öelnuks rohkem) – ja küsitavuste – tolerants on praegu levitatava ühtehoiuhüsteeriaga otseses vastuseisus – jagu võinuks sõnum lühem, ka selgem olla.
Kuid asja juurde – siinkirjutaja peamine, kas just etteheide, aga soov oleks nimetet avarapilgulistele, ehk ka vasakvärvinguga ajakirjanikele, et nad olukordade kirjeldamise asemel pakuks ka lahendusi. Sellisel juhul oleks tegemist, ega vist ei tohi öelda konstruktiivse ajakirjandusega, aga sõltumatu ajakirjanikuga küll.
Võtkem eeskujuks ühe tuntud marksismi klassiku ütlemine, et kui senised filosoofid on maailma kirjeldanud, siis nemad tahavad seda muuta. Tõsi, neil, eriti stalinistidel, see küll ebaõnnestus, aga eksperimendi ehmatav kogemus oli vahest väärtuslikumgi töölis- ja ametiühinguliikumise õppetundidest.
Igatahes on valdavas Euroopas inimese poliitiline ja majanduslik vabanemine toimunud, meist vähem kui saja kilomeetri kaugusel, üle lahe, algab heaoluühiskond.
Küsimusele, miks seda meil pole, on vastus: meie aeg on olnud lühike. Aga mitte ainult, oleme irdriik halvas mõttes. Miks ei ole me oma heaolu tarbeks importinud rikkalikku teooriat ja praktikat näiteks põhjanaabritelt? See ei tuleks ju ometi meie jooksevkontole kahjuks.
Aga sellepärast, et valisime viimastel presidendi- ja võimkonnavalimistel irdtee, ehkki see on läbinähtav. Ja oli vähe teoreetikuid, kes rahvast hoiatasid.
Rahvas aga – tema usub imeveskisse, mis jätkuvalt kroone jahvatab, usub parteisse ja kangelasse, kes võitsid pronkslohe ja et ka seitsmepäisele inflatsioonihüdrale teevad needsamad lõpu.
Küll usuks isegi, kui elaks muinasjutus!



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)