13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Arukus peab võitmaPensionär Järvakandist, 19. juuli 2006Mäletan veel veneaegseid arutlusi Tõnismäe Pronkssõduri autorite kunstnik Enn Roosi ja aluse arhitekti Arnold Alase ning nende sõpradega selle üle, kas rahvas saab aru, miks, milleks ja millise tagamõttega see teos sai tehtud. Praegustele märulimeestele aga tahaks öelda: lugege kümneni ja siis silmitsege seda sõjameest tähelepanelikumalt! Kus on võiduka „vabastaja" ja „küüditaja" agressiivne poos ja ilme? See mees vaatab kurvalt maha ja tema näos on suur lein kahe maniaki poolt valla päästetud sõjas mõttetult hukkunute pärast; tema silmis võib tunda pisaraidki. Munder ja muu atribuutika ei loe, sest eesti mehi topiti ju võõrastesse mundritesse ja kõik ei saanud metsa rettu minna – tuli mõelda peredele, kes oleks võinud langeda terrori ohvriks. Tõnismäel toimunu solvab inimväärikust ja alandab meie riiki. Kiitleme, et tahame olla eurooplased ja mõnikord sõimame idanaabreid asiaatideks, kuid milline on meie endi käitumine selles kultuurinimesele rumalavõitu jagelemises? Kui me ei ole ikka veel suutnud venelastele, kes tõepoolest vapralt kaitsesid oma kodumaad, kui sellele sõda kuulutamata kallale tungiti, selgeks teha, et vähemalt eestlaste jaoks nad Eestis mingid vabastajad ei ole ning et ilma teise rindeta nende jaoks kaugeks jäänud Normandias ja osalt ka Põhja-Aafrikas oleks neil sakslastest jagu saamine olnud üsnagi problemaatiline, tuleks meil oma ajaloo ja rahvusliku väärikuse nimel üle olla Pronkssõduri ümber möllajate arutust käitumisest. Eestlastel tuleks mitte laskuda labasesse „õiendamisse" nendega, kes on täis tuubitud meile võõrast ideoloogiat. Pole võimatu, et nende hulgas, kes nüüd käituvad kangesti solvatud rahvuslastena, on vaenu õhutavaid provokaatoreid. Mida teha? Liiale kippuvaid „vabastajaid" tuleks taltsutada politseiga, ennast aga mitte lasta rumalustele provotseerida, vaid lõpetada need jandid leinava sõduri juures. Mujale paigutamine ilmselt ei sobi – tõeliselt õnnestunud kunstiteos ja selle alus tuleks paigale jätta. See poiss ei küüditanud ega mõrvanud kedagi, vaid nagu sõjas ikka, ei murdnud antud vannet ja täitis käsku. Venelaste poolt hävitatud Vabadussõja mälestusmärkidel olid ju samuti kõik leinavad kujud, ilma agressiivsete poosideta. Sellepärast mulle ka see Tõnismäe poiss nii südamesse läheb! Mis puutub Lihula sambasse, siis tolle kunstiliselt viletsavõitu teostatud reljeef oli just nagu meelega tehtud nõnda, et torgata kepiga sipelgapessa. Selle asemel oleks tulnud otsida tõesti ilus paraja suurusega kivi, mida ei saaks pikali tõugata, ja teha sellele lihtne kujundus (ei mingit väljakutsuvat sümboolikat!) ja kiri „Kõikide II Maailmasõjas hukkunud eesti sõjameeste mälestuseks". Ja poleks olnud mingit jama! Teine maailmasõda peab lõpuks ometi otsa saama! /Juuresoleval fotol on kõnekas kivi punaarmeelaste haual, mis asub Keila vanal linnakalmistul, millest nüüd on saanud park/ Viimati muudetud: 19.07.2006
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
