Küllap oli majanduslangus siiski prognoositav

Meie hiilgava majandusteoreetiku Mart Laari majandusreformid paisutasid majanduse kasvu seebimulli, kuid kuna seepi enam juurde ei tulnud, läks seebimull lõhki. Teine reformija, Andrus Ansip, kiirendas mulli lõhkemist sellega, et temal kui endisel kommunistil oli eeskujuks parteijuht Nikita Hruštšov, kes lubas omal ajal viie aastaga Ameerika Ühendriikidele majanduse arengus mitte ainult järele jõuda, vaid ka neist ette minna (kuigi USA olevat seisnud kuristiku serval!). Siis pidi saabuma Nõukogude Liitu helge kommunismiajastu. Ansip oli tagasihoidlikum – seadis ülesandeks jõuda viie rikkama riigi hulka.

Ajaloost on teada, kuidas lõppes Hruštšovi pürgimine kommunismile. Ansip otsib süüdlasi teiste riikide hulgast, kuigi majanduse allakäigu eest vastutab iga valitsusjuht ise.

Majandushariduseta siinkirjutaja arvab ikkagi, et majandus õitseb siis, kui eksport ületab impordi, kui suudame rohkem müüa kui peame sisse ostma.

Kui uurida Eesti majandust enne sõda publitseeritu põhjal, näeme, et Eesti oli küllaltki jõukas agraarmaa. Välja veeti suurel hulgal põllumajandussaadusi. Siin oli arenenud kergetööstus ja vähesel määral ka masinaehitus. Kaevandati põlevkivi ning Ellamaa elektrijaam, mida köeti kohaliku turbaga, varustas pealinna elektriga. Nõukogude ajal arendati masinaehitust, ehitusmaterjalitööstust ja põllumajanduslikku suurtootmist.

Pärast Eesti taasiseseisvumist likvideeriti suurtootmine. Tuhanded töölised jäid tööta ning olid valmis tööd rügama kas või leivatüki eest. Seda haistsid välismaa ärimehed ja sellele rajaski Mart Laar oma majandusime. Üles upitati loosung „Welcome to Estonia“. Ärimehi hakkaski Eestisse voolama, sest on ju kasulik tuua tootmine sellisesse riiki, kus võib töölisele maksta ligi kümme korda vähem palka ja kiiresti rikastuda. Ka meie oma ärimehed sai niimoodi oma rikkuse. Majanduse õitsele ajamist soodustas ka suurte abirahade tulek.

Suur hüpe toimus turisminduses – tahtis ju iga välismaalane külastada riiki, mis oli suure NSV Liidu lagundanud. Ehitati tohutult hotelle ja söögikohti. Et välismaalastele oli vaja ka meelelahutust, kerkisid  kasiinod ja bordellid. Selle taustal tekkis ehitusfirmasid nagu seeni pärast vihma.

Venemaa tahtis oma kaupa turustada Lääne-Euroopasse – selleks läks vaja Eesti raudteed ja sadamaid, ning transiidiäri arenes. Kuna põllumajandustootmine oli hääbumas, tekkisid turismitalud.

Kuid rahvas polnud madala palgaga rahul ja hakkas välismaale rändama. Ärimehed pidid ka Eestis hakkama palku tõstma, kuid nüüd polnud enam kasulik siin toota, ning ettevõtted hakkasid välismaale tagasi kolima. Kui pronkssõduri äraviimise pärast mindi tülli Venemaaga, hääbus transiidiäri ja kuivas kokku toorme sissevedu.  Ehitustegevus hakkas kahanema ja ehitusfirmad pankrotistuma.

Kuid Tallinn on ikka üha täis uhkeid autosid. Veel hoiab meil hinge sees maade ja majade mahamüümine välismaalastele. Suurfirmad ja pangad on kõik käest antud ning nende kasumid voolavad Eestist välja.

Arvan, et meie majanduslangus oli prognoositav, sest kui meil ikkagi enam midagi müüa pole ja peame kõik sisse ostma, siis oleme päris vaeste riikide hulgas. Samamoodi lõppes ka Nikita Hruštšovi kippumine kommunismile.

20 aastat tagasi tuli Eesti rahvas lauluväljakule kokku ja avaldas meelt senise elu muutmiseks. Saimegi oma tahtmise, kuid ikkagi oleme hädas ja vaesed. Kas teha nüüd kõik uuesti?

Väino Pärnpuu, Tallinn

Jaga |