Kesknädala 1000 numbrit

Uskumatu sellepärast, et mina ise olin see esimene paha inimene, kes ei uskunud Kesknädala loojate edusse ja lahkusin nii-öelda algatajate tiimist kergematele jahimaadele pärast paarikuist rabelemist. See kõik juhtus suvel 1999 ja vägesid jäi üksinda juhatama vanem ja, ausalt öelda, igati särtsakam kolleeg Heimar Lenk, meie esimene peatoimetaja.

Aga rahva poliitikalehe esimeste numbrite juures ma truisti seisin, sest pärast ajalehtede Eesti Sõnumid ja pealinnakeskse Õhtulehte kadumist ei olnudki meediaturul enam väljaandeid, mis rääkinuks Eesti inimestega ka millestki muust peale kasumi, äri ja turumajanduse. Ehk siis sotsiaalsematel teemadel. Samuti oli too kurikuulus peavool 1999. aastaks täiesti välja kujunenud ning seisnes siis peaasjalikult Keskerakonna ja keskerakondlaste boikoteerimises ligi sajaprotsendiliselt. (Kui irvitamine ja näägutamine ja süüdistamine jne välja arvata muidugi.)

Minust sai ka lehe nimepanekul ristiema. Täna on Kesknädal firmamärk ja raske on leida poliitikast huvituvat inimest, kes ei tea midagi Kesknädalast.

Tunnistan üles ka selle, et füüsiliselt ei ole Kesknädala lehti tuhat tükki, vaid umbes pooleteisesaja võrra vähem, sest numeratsiooni alustasime ajalehest „Seitse Päeva“, mis oli varem (ja on ka praegu) Keskerakonna siseleht. Kesknädal kujundati laiemaks dialoogiks lugejatega – olgu nendeks siis Keskerakonna toona ligi 150 000 valijat, konkurentparteide poliitikud või muud uudishimulikud.

2001. aastaks oli Kesknädal kolleeg Heimari käe all saanud nii laia levi ja suure tuntuse, et töötajaid võeti juurde. Tööle tuli Allan Alaküla (kellest sai 2005. aastal peatoimetaja), ja tulin „parematelt jahimaadelt“ tagasi ka mina – ei saa salata, et mind juhtis vanasõna: inimene elab vaid üks kord, ja tuleb olla ettevaatlik, et seda ainsat elu teiste jalge ees roomates mööda ei saadeta.

Kesknädalas roomamist kindlasti ei toimu (kuigi ma ei varja, et seda tahetakse meile külge kleepida). Tegelikult käib siin ikka pidev tulevärk, sageli on laes ülinegatiivne emotsioon ja depressiivsed meeleolud ei ole erakordsed. Aga selle kõik kaalub üles järgmine vanasõna: allavoolu ujuvad ainult surnud kalad.

Jah tõsi, üksi ei tee midagi! Inimkonna ajaloos on üldse vähe neid, kes suudavad päris üksi läbi viia midagi suurt ja ilusat. Ikka peab olema toetajaid, ikka peab olema meeskond, või nagu nüüd öeldakse – tiim. Kesknädala tiimis on „nr 1000“ aidanud kujundada säravad isiksused ja julged seisukohavõtjad, koos autorite ja lugejakirjadega pakun sadu nimesid. Tänusõnadest neile kõigile jääb väheks – nad vajavad head lehte ka täna. Oma ja armast, usaldusväärset ja kindlameelset. Sellise lehe terviseks võikski täna tõsta šampanjaklaasi – kogu „1000 nr“ tiim on seda väärt!

Kuid esmajoones on Kesknädal oma lugejate nägu – kui meid ei loeks perioodiliselt 30 000–40 000 inimest, poleks meid ju vaja. Iga ilmakorra ajal on jätkunud inimesi, kelle märksõnadeks on truudus, püsivus, ustavus, ausus ja need teised kaunid mõisted. Need inimesed ei lähe kaasa järjekordse võõra leierkastimehega akna taga, kes küll kaunilt laulab ja mängib ilusasti pilli, aga kui sul abi vaja, siis on ta kadunud.

Kesknädal ei ole leierkastimees, iga päev uute viisidega. Kesknädal ei ole kaasajooksik ega puuslikekummardaja. Nagu olen varemgi öelnud – Kesknädal võib küll eksida, aga ta ei valeta kunagi. Kesknädal vaid püüab maailma seletada, nii nagu tema seda näeb. Meil on selleks õigus. Eesti on demokraatlik riik niikaua, kuni siin ilmub Kesknädala-taoline opositsiooniline meediaväljaanne.

1000 lehenumbrit näitab seda, et Kesknädal pole surnud kala. Täitsa elus!

KESKMÕTE: Esmajoones on Kesknädal oma lugejate nägu.

URMI REINDE, peatoimetaja, alates 2007

Jaga |