Nädala juubilar GUSTAV NAAN 90

Ent sama kiiresti, kui toimus Naani tõus, käis ka tema lausa traagiline langus ja täielik unustusse langemine kaheksakümnendail aastail, eriti aga just uues Eestis, mille tekke võimalikkusse ta ei suutnud uskuda. Selle tagajärjel ei kogunenud 12. jaanuaril 1994 surnud akadeemiku matustele mikrobussitäitki rahvast; muldasängitamise korraldas Venemaalt siia saabunud poeg. Patoloog, kes Naani surmapõhjuste väljaselgitamiseks  lahkas ja kellega on allakirjutanul õnnestunud paar lauset vahetada, oli jahmunud kunagise suurmehe peaaegu et alatoidetusest ning tema sanitaarselt  kehvast olukorrast.

Rahvas hülgas oma lemmiku täielikult. Kuis nii küll läks? Kaugenemine sai alguse arvatavasti Naani mitteuskumisest IME (Isemajandav Eesti – Toim.) võimalikkusse. Tema, Venemaal 1937. aasta läbielanu, kartis veelgi hullema küüditamislaine saabumist ja eestlaste põhjalikku „pulveriseerimist” Sarmaatia lagendikele. Naani „aksiomaatika” elu võimalikkusest NSVL-is, mis tugines entroopial, termodünaamika teisel seadusel ja süsteemi suletusel ning oli seni töötanud absoluutselt täpselt, ei kehtinud enam pärast raudse eesriide langemist ja Gorbatšovi uut poliitikat. Tark mees polnud märganud maailma muutumist.

Muidugi oli akadeemik Naan kommunist. Nagu Marx ja Engels. Seda oma sügavast veendumusest. Kommunismist kõneldes ei peljanud ta väita, et tõelisi kommuniste NSVL-is polegi – olevat vaid NLKP kuulekad liikmed. Ja üldse ei soovitanud ta inimestel Venemaad ja kommunismi omavahel seostada. Kommunism kui selline jõudnud Venemaale importkaubana tänu maailmasõjale ning olevat venelaste messianistlikule, demokraatiakaugele hingele olemuslikult võõras. Vene hingele on lähedasem tsarism. Tulevat kõne alla ka riigi totaliteet ja kõva käsi. Sõna “kommunism” lihtsalt imponeerinud Leninile. 

Arvan, et Naani-sugune mõttegigant sobinuks tõesti paremini selliste Lääne tüüpi kommunistide sekka, nagu olid seda Picasso, Sartre või nii Nobeli keemia- kui ka rahupreemia laureaat Paulig. Kuis ta üldse  oskas NL-is toime tulla ja edasi jõuda? Vanas parteiankeedis olnud küsimusele „Kas teil ideoloogilisi kõikumisi on esinenud?”vastas Naan lõbusalt, et neid on, kuid alati on ta kõikunud ikka koos partei peajoonega.

Kas Naan ei armastanud oma rahvast ja isade kodumaad? Muidugi armastas. Ta ennustas  meile edu, kui oskaksime nii käituda nagu kunagi oskasid baltlased. Milline võimas positsioon oli paljudel balti mõisnikel tsaari lähikonnas! Neil õnnestus seejuures lausa uskumatu: säilitada oma keel ja kultuur, koguni usk. Kas ei tuleks meil neilt õppida? Kuid teistpidi vaadates  maailmas on enam-vähem oma kolm ja pool tuhat etnost, oma riik on neist vaevalt viiel protsendil. Ja mõned pole sellest unistanudki. On õpitud elama sümbioosis suuremate ja tugevamatega, kes ka kaitset pakuvad. Tõsi, suurriigid on palju pisirahvaid endasse absorbeerinud.

Globalisti ja loogikuna leidis Naan, et rahvaste lähenemine ja kokkukasvamine polegi ehk katastroof (kahju on ainult unustusse vajuvatest keeltest), sest tõeliselt ei kao inimkonna genofondist iial mitte ainsamatki geeni.

Me ei pea ega vast tohigi mõelda, nagu mõtles Naan. Kuid tuleb tunnistada, et täheteadust ja kauneid naisi armastav filosoof Naan oli tõeline suurkuju. Kindlasti pole eesti rahval oluline teada, kes on käesolevatele ridadele  allakirjutatut kõige enam mõjutanud. Kui ma siiski mainin naabertalus sündinud Uku Masingut, teoloog Evald Saagi ning Jaan Krossi, siis  julgen nende kõrvale asetada ka akadeemik Gustav Naani just sellepärast, et tahan rõhutada viimatimainitu inimlikku mõõdet. Mis sellest, et ta oli absoluutselt teistsuguste  veendumustega.

Meie akadeemik Naan oli mees, kes pani aluse ENE-le, mis oli ainus nõukogudeaegne rahvusentsüklopeedia, kus esineb ka Trotski, Kamenevi ja Zinovjevi nimi. Naan, ENE peatoimetaja 1966–1989, võitles selle õiguse välja Moskvas, väites, et muidu kasutavad keeleoskajad eestlased teisi allikmaterjale.

Teadlasena ei kuulunud Naan küll tipptegijate hulka, kuid tal on teeneid selles, et kui põlu alla langesid geneetika ja küberneetika ning järgmiseks rünnakuobjektiks oli valitud relatiivsusteooria, siis õnnestus Naanil koos Landau ja teiste suurfüüsikutega kaitsta seda teooriat, mida koguni sakslased nimetasid „juudi füüsikaks”.

Küllap leidub kunagi Eestis kirjastaja, kes taasavaldab abielu, demograafiat ja emantsipatsiooni peegeldavad artiklid, kuhu Naan vaimukalt viis sisse entroopia ja eksponentsiaalsuse mõisted, suutes seda teha humanitaaridelegi arusaadavalt.

Me ei tohi eitada Gustav Naani suuri eksimusi, kuid tohime ehk siiski imetella tema kui sõltumatu isiku sära.

ENN VETEMAA, kirjanik

Jaga |