P(Ä)ike tõuseb idast

KAIDO JAANSON,      25. oktoober 2006


Pole võimatu, et maailma jaoks ka majanduslikult. Vähemalt loodab nõnda kaks aastat tagasi ilmunud analüüs "Uus Siiditee – ülemaailmse majandusliku arengu vedur".

Üks mu noori sõpru märkis kord Hiina kohta: kui tuimalt ja suhteliselt vaikselt see koloss toimetab... Ilmselgelt on see noor sõber kah idapoolse, ent meile tunduvalt lähema maa ja ühiskonna poliitilise kultuuri mõju all, mida iseloomustas oma saavutustega kelkimine juba siis, kui neid alles loodeti ja kujutleti tekkivat või vähemalt midagi nagu ehk alles tärkamas oli. Komme, mis eestlaselegi mingil moel külge on jäänud.

Iga ühiskonna poliitiline kultuur kajastab teatud määral ühiskonnaliikmete tavasid, on otsekui nende summa.

Tavahiinlast, nt sealset kaupmeest haaranud omal ajal hirm, kui tal liiga hästi läinud, veel vähem hakanud ta sellega kelkima, kartes, et edu sel juhul katkeb. Nii kirjutas omal ajal Tartuski õpetanud Johan Bergmani poeg, Rootsi idarändur oma Hiina-reisikirjas sajand tagasi, käies välja oletuse, et, arvestades iga sealse üksikindiviidi töökust, saab maailm veel imet näha, kui tollal kodusõdades kannatanud ja välises sekkumises vaevelnud hiidühiskond ükskord sisemiselt korrastub.

Selle kümnendi algul püüdis soomlane Tapani Hietaniemi artiklis „Miks kapitalism ei tekkinud Hiinas?" sellele küsimusele vastust leida, nentides, et Hiina ajaloo jälgimine osutavat asjaolule, et tingimused ja võimalused kapitalistliku majandussüsteemi tekkeks on olnud Hiinas vähemalt sama head või isegi paremad kui Euroopas. Detailidesse laskumata tõden: mida suurem ühiskond, seda kauemkestvad on selles toimuvad protsessid.

Ekslikud prognoosid

Selletagi (või just sellepärast?) on Hiinas viimastel aastatel toimuvad protsessid jahmatanud vaatlejaid. Aastaid tagasi said kaks Ameerika Ühendriikide uurijat USA Välispoliitika Nõukogult ülesande prognoosida, missuguseks kujuneb Hiina majandusareng lähema paarikümne aasta jooksul pärast Mao Zedongi surma. Et vähendada puussepaneku võimalusi, olid nad küllaltki ettevaatlikud, pakkudes välja üksnes kaht arenguvarianti – pessimistlikku ja optimistlikku. Nüüd, mil nende teose ilmumisest on möödumas kolmkümmend aastat, võib juba sedastada, et optimistlik variant ei kõlvanuks tegelikkuse kõrvale isegi mitte pessimistlikuks.

End maailma suurima eraluureorganisatsioonina reklaamiv STRATFOR (asukohaga USA-s) väidab oma analüüsidel olevat 150 000 ostjat – inimest, asutust, riiki. Sealseid prognoose on tehtud juba paarkümmend aastat, küll kümnendite, aastate ja kvartalite kaupa. Ükskord võtsin vaevaks ja hakkasin loetlema jänkide "ämbrisseastumisi" Hiinaga seoses. Üsna varsti, jõudnud kümne ja kahekümne vahele, läksin rehnutipidamisega segamini ja jätsin sedalaadi vaimunärimise pooleli: ikka väideti, et kohe-kohe Hiina Rahvavabariigi kiire areng lõpeb kokkuvarisemisega ning et seda ühiskonda ja riiki haarab kaos. "Kui te avate akna, tuleb koos värske õhuga paratamatult sisse ka mõni kärbes," ütles Deng Xiaoping, Mao-järgse Hiina suurim (vaimses mõttes) riigimees.

Kirjeldet USA analüüsiasutus keskendab tähelepanu "kärbestele", et siis seletada, miks just nii ei läinud, nagu STRATFOR prognoosis. Stiilis, mida omal ajal iseloomustas Winston Churchill: "Poliitiline võimekus on ennustada, mis juhtub homme, järgmisel nädalal, järgmisel kuul ja järgmisel aastal. Ja võimekus seletada, miks see nii ei juhtunud." Eraasutuse analüütikud on siiski inimesed ja eeskätt ühendriiklased.

Teine valdkond, kus nad sama mustri järgi toimisid, käsitles probleemi, kas Euroopa riigid suudavad või ei suuda eurot kehtestada. Stratforlased olid kindlad, et seda ei suudeta. Siis kõigepealt seletasid, miks nad nii olid arvanud, ja lõpetasid arvamusega, et niikuinii variseb euro kunagi hiljem hunnikusse.

Haridus au sees

Üksiku hiinlase töökuse kõrval võib ühiskonna edukuse teiseks põhjuseks (või lihtsalt selle osiseks) olla asjaolu, millele on tähelepanu osutanud Inglise päritolu USA teadlane Paul Kennedy ja mis võib hakata üha suuremat tähtsust omandama: (ülejäänud maailma) mahajäämusel on palju põhjusi, kuid peamine on see, et paljudes kultuurides peetakse haridust vähem tähtsaks kui Ida-Aasias.

Mind paneb imestama, et Eesti Välispoliitika Instituudi aastaraamatutes publitseeritud kümnete artiklite seas ei leidnud ma ühtegi, mis oleks pühendatud Hiinale. Ikka Euroopa, Euroopa, Euroopa, sekka ka Venemaast. "Diplomaatiast" ma ei räägigi. Ühinen oma viimasel või eelviimasel õppejõu-aastal tudengitel selle väljaande kohta teha lastud retsensioonides antud hinnangutega ning olen loobunud seda trükist jälgimast. Küberneetika isa, matemaatik Norbert Wiener kirjutas: "Ma leidsin, et Euroopa kultuuri ülekaal Ida suurte kultuuride ees on ajutine, juhuslik episood inimkonna ajaloos ning unistasin iseseisvalt tutvuda Euroopa-väliste rahvaste elu ja mõtteviisiga." Eestil on veel üksjagu teed läbida, et jõuda Wieneri tõdemuseni, eriti kui jälgida Eesti kõikide valitsuste hariduspoliitikat ja suhtumist kooliõpetajatesse ning üldse hariduse ja teadusega tegelevatesse inimestesse.

Meeldiva erandi Hiina-alases kirjanduses moodustab Märt Läänemetsa tõlgitud ja didaktilisest aspektist meisterlikult üles ehitatud Sun Zi ja Sun Bini teos "Sõja seadused", mille panid trükimusta Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused viis aastat tagasi. See raamat aitab hiina poliitilist mõttelaadi selgitada ka üsna ettevalmistamata inimesele. Mis võib-olla ongi alustamiseks õige, kui meenutada, et kümme aastat tagasi juunis Eestit külastanud HRV asepeaminister Li Lanqing lausus Tallinnas antud pressikonverentsil: "Tunnustades Eesti iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust, kujundab Hiina vajaduse korral oma seisukoha neisse riikidesse, kes peaksid seda ohustama." Riigid, kes sellise ohustajana kõne alla tulevad, võib soovija ühe käe sõrmedel kokku arvata.

Maailm ja Hiina, Hiina ja maailm

Võib nõustuda Linnart Mälliga: väga võimalik, et paar tuhat aastat hiljem ajaloolane näeb Euroopa paari sajandi pikkuses domineerimises vaid juhuslikku kõrvalekallet ajaloo põhisuunast. Kardan ainult, et see aeg saabub varem. "Euroopa saab selleks, mis ta tõeliselt on, Aasia mandri väikeseks maaninaks, nagu 1919. aastal, mil oli lõppenud Esimene maailmasõda, sisuliselt Euroopa sõda," ütles Prantsuse kirjanik Paul Valéry. "Lääne pidu on läbi ja valge mehe päike loojunud," on kirjutanud USA mustanahaline kirjanik James Baldwin.

Oopiumisõdadega XIX sajandi neljakümnendail aastail algas Hiina jaoks häbisajand, mil lääneriikide väed sakslasest marssali Alfred von Waldersee juhtimisel Yhetuani (ehk nagu meie vanem põlvkond seda õppinud on – bokserite) ülestõusu aegu hõivasid üle-eelmisel sajandivahetusel, aastail 1899–1901 Pekingi ja keiser pidi pealinnast põgenema. Niimoodi koitis Hiina jaoks XX sajand. Mõned aastad hiljem pidasid Venemaa ja Jaapan endivahelise sõja maha Hiina territooriumil ning hiinlastel ei jäänud üle muud, kui taluda kannatusi, mida sõdivad võõrväed tsiviilelanikkonnale põhjustasid. Häbisajand hakkas läbi saama sadakond aastat hiljem, XX sajandi keskpaiku.

Praegu on olukord Hiina jaoks ligikaudu sama kui XVIII sajandil, mil ta stagneerus, ainult globaalsem. Siis ümbritses Hiinat ca 250 riiki ja hõimu, nüüdki on maailmas riike paarsada.

Kui New Yorgis hulkuval eestlasel hetkel midagi paremat pole teha, soovitan tal minna Chinatowni piirile, kus möödujaskonnaga ühel tasandil seisab ÜRO hoone poole vaatava hiinlase kuju. Kiri seletab, et tegemist on narkomaaniavastase võitluse pioneeriga ehk Hiina kindraliga, kes juhtis Hiina vägesid Esimeses oopiumisõjas, mille hiinlased kaotasid ja pidid brittide nõudel avama oma piirid Indiast inglaste poolt toodavale oopiumile, millega hakati rahvaid mürgitama uimastisõltlasteks. Seni oli oopiumitarbimine Hiinas keelatud olnud, sest valitsus hoidis oma rahvast.

XVIII sajandi lõpul Londonist saabunud saatkonnale, kes tegi ettepaneku alustada kaubavahetust, olid hiinlased üleolevalt vastanud, et nad ei tunne selle järele mingit vajadust – neil on kõik vajalik olemas. Inglased aga ihaldasid Hiinas rikkalikult leiduvat hõbedat. Oopiumi näol oli neil kaup, mida Hiina oli sunnitud hõbeda eest ostma hakkama.

Esimesele, Londoni poolt peale surutud lepingule järgnesid teised välisriikidega sõlmitud alandavad lepingud. Kuju New Yorgi Chinatownis kinnitab, et hiinlased pole seda unustanud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)