Raamatu "Peaminister" 17. osa

21. september 2005


Ja mitte sellepärast, et Pavlov sai lüüa ja viidi vanglasse. Usun, et me ei oleks temaga kohtunud ka siis, kui putsh oleks võitnud. Talle olnuks siis mugavam meiega enam mitte suhelda. Ma ei taha Pavlovi suhtes ebaõiglane olla, aga arvan, et kui putshistid otsustanuks Baltikumi mässulised valitsused arreteerida, siis vaevalt oleks ta sellele otsusele vastu vaielnud. Paremal juhul oleks ta vaikinud.

Mis saanuks, kui ...
Jutuajamistel Vene poliitikutega küsisin, kuidas läinuks N Liidul, kui putshistid poleks poliitilist maastikku segamini paisanud. Enamik, kellega vestlesin, arvas, et varem või hiljem tulnuks poliitiline plahvatus ikkagi. Süütenöör püssirohutünni küljes juba põles ning oli ainult aja küsimus, millal käib kärgatus.
Toonane Moskva linnapea Gavriil Popov väljendub oma mälestustes kõige radikaalsemalt. Tema arvates oli juhus, et putshi algatasid vanameelsed. Pinged püsisid nii kõrgel, et riigipöördekatse oleksid võinud teha ka demokraadid.
Gavriil Popov: „Nüüd ma ütlen välja ühe mõtte, mis ilmselt ei ole väga meeltmööda ka demokraatidele: arusaamine sellest, et riik laguneb, et samamoodi ei saa jätkata, et umbsõlme ei lahenda enam debattidega, seadusandlike aktidega ja teiste „normaalsete" meetoditega – see arvamus tugevnes poliitika mõlemal poolusel, nii konservatiivide kui ka demokraatide hulgas. Viimased kuud enne putshi mõtlesin ma palju kordi sellest, et üha vähem shansse on normaalseks eluks ja üha möödapääsmatumaks saab jõu kasutamine."

Teine osa poliitikutest siiski usub, et võimalik oli ka jätkata evolutsioonilist arengut.
Aleksandr Jakovlev: „Teatavatel tingimustel oleks Baltikum lõpuks ikkagi nõustunud eristaatusega, aga lõppenud oleks see samuti iseseisvusega, millega oleks kaasnenud neutraalsus ja mittekuulumine mis tahes sõjalistesse blokkidesse, kodakondsuse nullvariant ja ei mingeid territoriaalseid pretensioone teineteisele."

Fjodor Shelov-Kovedjajev: ""ldine suund oleks ikka olnud sama, aga ebaloomulike administratiivsete sidemete ümberkujunemine turusuheteks oleks palju rohkem aega võtnud. [...]
Oleks alla kirjutatud uus liiduleping, kusjuures lõppude lõpuks oleksite ka teie kirjutanud. Kui mitte muidu, siis oleks teid läänest selleks mõjutatud. Ma lihtsalt tean seda, sest olen palju rääkinud nende inimestega, kes tol ajal vastutasid Euroopa ja Ameerika poliitika eest. Kui Gorbatshovil oleks vaja olnud, siis nad oleksid rakendanud kogu oma mõju, et teid uude liitu saada."

Jakovlevi optimismi Baltikumi iseseisvumise suhtes Shelov-Kovedjajev niisiis ei jaga.
Kolmandad, keda esindab ka Valentin Pavlov, usuvad et sügisel oleks Gorbatshov nagunii ametist vabastatud.
Valentin Pavlov: „Üldiselt oli teada, et järgmisel parteikongressil võetakse ta peasekretäri kohalt maha ning Rahvasaadikute Kongressil vabastatakse ka presidendi ametist. Iga kolmas esines parteipleenumitel tema kriitikaga. Viimasel pleenumil ähvardas ta kõiki, et läheb erru, jooksis saalist välja ja katkestas pleenumi, siis käisid paljud teda lohutamas ja tagasi palumas. Rahva hulgas kaotas ta samuti toetuse, sest meeleolud olid sellised, et enamik läks juba Jeltsini poolele. Propaganda oli oma töö teinud, inimesed leidsid, et Jeltsin on oma poiss, kes paneb tshinovnikud trollibussiga sõitma. Üheksa kümnendikku rahvast oli Jeltsini poolel ning seetõttu nõudiski viimane presidendi otsevalimisi N Liidus."

1991. aastal olid Pavlovi hinnangud veidi teistsugused. Me mõlemad olime ühte meelt, et Gorbatshov on oma usaldusvaru ära kasutanud. Rääkisin oma ringsõidust Siberis, kus käisin tutvumas Siberi eestlaste külade olukorraga, ja nentisin, et rahva silmis on perestroika algatajast saanud süljekauss. Lisasin aga, et Jeltsini populaarsus näib kasvavat ja Siberis ollakse temast kui omakandi mehest väga heal arvamusel. Tookord vaidles Pavlov mulle vastu, et tema andmetel on ka Jeltsini populaarsus hakanud tugevasti langema. Tagantjärele mõeldes – võib-olla just niisuguste hinnangute alusel otsustasidki putshistid Jeltsini mõneks ajaks rahule jätta, püüda teda oma mängudes ära kasutada. Aga nad alahindasid teda ja tema mõju rahvale.
Minu meel kaldus pigem sinnapoole, et sügisel sunnitakse Gorbatshov tõepoolest võimult lahkuma, asemele tulevad märksa tagurlikuma ilmavaatega poliitikud ja meiegi seisukord muutub raskemaks. Ka seetõttu pidasin tähtsaks sügisel kas või ühepoolselt Eesti iseseisvus välja kuulutada. See oli võimalik ainult siis, kui meil õnnestuks hoida positiivset suhet siinse vene elanikkonnaga, see impeeriumimeelsete intrite tagant vähemalt osaliselt lahti kangutada.

Eelõhtul
1991. aasta 16. augusti õhtul sõitsime koos Marju Lauristini, Peeter Vihalemma, Aadu Musta ja Vilja Laanaruga Rootsi, kus järgmisel päeval pidi algama Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Partei korraldatud konverents „Baltikum – Lääne-Euroopa tulevik". Seal osalesid poliitikud mitmetest Lääne- ja Põhja-Euroopa maadest. Balti riigid olid seal esindatud kõrgel tasemel. Lätist oli kohal Rahvarinde juht Dainis Ivans, Leedust mitmed Sajudise liidrid. Üritus oli küll parteiline, aga kuna sotsiaaldemokraadid juhtisid Rootsi valitsust, siis korraldas selle minu mäletamist mööda tegelikult välisministeeriumi kabinetisekretär Pierre Schori.
18. augusti õhtul olime Stockholmi lähistel Veskijärvel, kus pidas oma sünnipäeva Jüri-Karl Seim ja kuhu olid kogunenud mitmed tuntud Rootsis elavad väliseestlased. Rääkisime olukorrast Eestis ja N Liidus ning Gorbatshovi kõikuvatest positsioonidest, teadmata, mis meid järgmisel hommikul ees ootab.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)