Haiglavõrgu kujunemine Laari ajal ja praegu

PEETER LAASIK,      06. detsember 2006


Enne valimisi lubavad poliitikud peaaegu kõike. Valijate ehk, teisisõnu, rahva tarkus ongi aru saada, kes annab tühje lubadusi ja kelle lubadused pärast võimuletulekut ka realiseeruvad. Õnneks on enamik parteid Eestis juba küllalt pika ajalooga ja rahval on olnud võimalik veenduda, millise erakonna sõnad ja teod koos käivad.

Ainsaks parlamendiparteiks, kelle kohta on raske midagi öelda, osutub Isamaa ja Res Publica Liit. Samas on selle peaministrikandidaat Mart Laar olnud juba kaks korda peaminister ning tema sõnade ja tegude vastukäivusest on inimestel hea ettekujutus.
Arstiabi on inimestele väga oluline ja erinevate küsitluste alusel on see esimese 3–4 argumendi seas, mille järgi inimene valib elukohta.
Miks Eestis on senini segadus haiglavõrguga ja kuidas selline olukord välja kujunes?
Haiglavõrku käsitlev esimene dokument tekkis 2000. aastal Laari valitsuse ajal. See oli rootslaste "Hospital Masterplan". Kuidas tolle arengukava sünniprotsess kulges? Eesti valitsus formuleeris ülesande ja rootslased tegid vastavalt oma teadmistele kava, mille Eesti valitsus kinnitas oma protokollilise otsusega.
Eesti eksperte ja tervishoiujuhte kaasati ainult n-ö ajaloolis-geograafilise ja hetkeolukorra selgekstegemiseks. Otsustamisprotsessi juurde neid ei lastud. Kas selle otsuse tegemisele kaasati ka patsientide organisatsioone, kohalikke omavalitsusi, maavalitsusi? Vastus on lihtne ja konkreetne: ei kaasatud. Niipalju siis Eesti inimestega arvestamisest.
Sellest tulenevalt saame järeldada, et inimestele väga olulise avaliku teenuse otsustamine toimus n-ö Laari tagatoas. Tekib küsimus, kas see on demokraatlik tee regionaalselt väga olulise küsimuse otsustamisel? Selge vastus on – ei.
Õnneks Laari valitsus lagunes, ja seeläbi jäid alles haiglad nii Valgas ja Põlvas kui ka Raplas ja Jõgeval. Kuid just need haiglad pidid muutuma aktiivravi-haiglatest hooldusravi-haiglateks.
Laari isepärane plaan jäi ellu viimata tänu muutunud valitsusele ning suuresti ka tänu sellele, et Siiri Oviir sotsiaalministrina peatas rootslaste arengukava rakendamise.

Mis on sellest arengukavast edasi saanud?

Tänavu kevadel moodustas sotsiaalminister Jaak Aab komisjoni, mille ülesandeks on haiglavõrgu arengukava üle vaadata ja täiendada. Juba komisjoni koosseis annab ettekujutuse teistmoodi mõtlemisest. Seal on esindatud lisaks Sotsiaalministeeriumile ka Haiglate Liit, Arstide Liit, Haigekassa, Tervishoiujuhtide Kolleegium, Maakonnaarstide Koda, Tartu Ülikooli arstiteaduskond ja Eesti omad eksperdid. Oleme veendunud, et Eestis on olemas asjatundjad, kes on pädevad Eesti haiglavõrgu arengukava täiendama.
Komisjoni juhina võin öelda, et kerge see töö pole, sest kaasatud on palju erinevate huvidega gruppe. Arutelud ja vaidlused on olnud väga tulised. Samas küsin: kuidas saakski teisiti?
Väga oluliseks pean eelmisel aastal tehtud haiglate uuringut. Võtsime välja andmed kõigi aktiivravi-haiglate kohta ja vaatasime, kuhu patsiendid eelistavad minna. Kas oma maakonnahaiglasse või kuhugi mujale?
Üldistades võib seda uuringut nimetada ka küsitluseks. Tuletan meelde, et arstiabi on ikkagi avalik teenus ja seepärast peame küsima inimeste arvamust kui plaanime teha mingeid muutusi. Loomulikult saaks teha ka nii, nagu tegi Laari valitsus, kes ei küsinud elanike arvamust ega teinud patsientide eelistuste lihtsaidki analüüse, otsustades oma suva järgi. Tagajärjeks oli, et Valga ja Põlva inimesed suunati Võrru ning Rapla inimesed Pärnusse jne. Need plaanid võib-olla teenisid mõne Jüri Mõisa taolise poliitiku huve, kuid kindlasti polnud need otsused Valga, Põlva, Jõgeva jt linnade inimeste huvides.

Vaja on enam-vähem sarnaseid maakonnahaiglaid

Olles teinud kahe aasta andmete analüüsi, ilmnes, et 89–98% maakonnahaiglate patsientidest tuleb oma maakonnast. See tähendab, et Valgamaa elanik läheb Valga haiglasse ja Raplamaa elanik Rapla haiglasse, ning üksnes juhul, kui inimene vajab sedaliiki ravi, mida oma maakonnahaiglas ei ole (näiteks kardiokirurgia), läheb inimene n-ö keskusesse. Samast uuringust nähtus ka, et Eestis on ikkagi kaks arstiabikeskust – Tartu ja Tallinn. Seega pole mingeid argumente valgalaste suunamiseks Võrru jne. Kõike seda näitas selges arvudekeeles kahe aasta analüüs Haigekassa andmete alusel. Miks Laari valitsus ei teinud sellist planeerimise mõttes elementaarset analüüsi, peab küsima Laari enda käest.
Kui vaadata, kuidas oli Laari ajal kujundatud inimeste jaoks olulise teema – haiglate püsimajäämise – arutelu, ning kui võrrelda seda praeguse protsessiga, saab kahjuks selgeks, et Laari ja rootslaste arengukava koostamisel sisuliselt ei kaasatud Eesti eksperte, ei arvestatud Eesti inimeste arvamusega ning otsused tehti kabinetivaikuses.
Meiepoolne selge eesmärk on säilitada maakonnakeskustes maakonnahaiglad. Ning kuna kaheksas maakonnas on elanike arv suhteliselt ühesugune, peavad ka haiglad neis maakondades olema enam-vähem ühesugused. Seega Võrus, Haapsalus, Kuressaares, Valgas, Põlvas aga ka Paides, Jõgeval ja Raplas peavad olema enam-vähem ühesugused maakonnahaiglad. Neis peavad säilima nii arstide valveteenistus, sünnitusteenistus kui ka kirurgiline tegevus. Teistmoodi ei ole üldse mõeldavgi.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)