Tektoonilised nihked Eesti meediamaastikul ehk mida näitab Aivar Viidiku juhtum

Sotsiaalmeedias seostati Samosti lahkumist aga vaid kuu aega varem avalikustatud (Postimehes ilmus 9. septembril) omanikuvahetusega, kus Norra Schibstedi meediakontserni asemele asus Eesti ravimiäri kuningas Margus Linnamäe. Kuna varem tugevalt Reformierakonnale orienteerunud meediagrupp tüüris uue omanikuga kiiresti IRLi kiiluvette, polnud Reformierakonnalt 2011. Aasta Liberaali tiitli pälvinud ning alates 2011. a. 14. novembrist Postimeest juhtima võetud Samost enam peatoimetajaks sobiv.

 Saatuse irooniana astus töötuks jäänud Samost aga mõne kuu möödudes just IRLi ning kandideeris 2014 edutult Europarlamenti (2015. a. Riigikogu valimistel tagab Samostile töökoha Toompeal parteinimekiri).

 Poliitilise orientatsiooni vahetus Reformierakonnalt IRLile oli hind, mida Postimeest, Kanal2, Raadio Kukut  ja hulka suuremaid maakonnalehti tegelikult juhtinud Mart Kadastik pidi maksma uue investori leidmiseks.

Väiksemaid nihkeid on toimunud ka meediaparun Hans Luigele kuuluvates ettevõtetes. 7. jaanuaril teatas AS Eesti Ajalehed börsile, et Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik lahkub ametist isikliku otsusega. Põhjusi ei kommenteerinud Viidik rohkem ka Postimehele muudmoodi, kui et poliitikasse minekuga see seotud pole ja et „see on isiklik läbitunnetatud asi“.  Eriskummaline oli see, et samal päeval ilmunud Maalehe juhtkirjas ei andnud Viidik enda ametistlahkumisele veel mingit vihjepoegagi. „Asja läbitunnetamine“ pidi toimuma seega väga järsku, jäädes vahemikku alates 6. jaanuari pärastlõuna hetkest, kui leht trükikotta saadeti, kuni 7. jaanuari keskpäevani – ehk ajani, kui AS Eesti Ajalehed teatas, et Viidik lahkub.

Toimetuse lagunemise tegelikele põhjustele heitis valgust alles nädal pärast Viidiku lahkumist ilmunud pisikene ametlik teade, et Ekspress Grupp on otsustanud ühendada AS Eesti Ajalehed ja AS Delfi üheks ettevõtteks.

 „Ühinenud ettevõtte juhiks saab senine AS Delfi juht Mari Liis Rüütsalu. Formaalne ühinemise protsess viiakse läbi 2015. aasta jooksul, sisuliselt asuvad kaks ettevõtet toimima ühise organisatsioonina alates 14. jaanuarist. Ühinemisotsuse põhjuseks on senine kahe ettevõtte väga integreerunud tegevus,” teatas kontsern avalikkusele.

Maalehe toimetus oli juba näinud, kuidas Eesti Päevalehe ühendamisel Delfiga oli iseseisev toimetus tegelikult likvideeritud ning ühendväljaannet hakkas juhtima omaniku jaoks ülipüüdlik peatoimetaja Urmo Soonvald. Maalehe toimetusel polnud mingit põhjust loota paremale saatusele. Nii tuligi Viidiku mineku järel välja, et laiali jookseb sisuliselt terve toimetus. Lahkusid Sulev Oll, Ilmar Palli, Jüri Aarma jt. Peeter Ernits oli teatanud minekust enne Viidikut.

 Nagu Eesti Päevaleht, jääb ka Maaleht paberil ja kaubamärgina alles, kuni sel on veel mingi väärtus reklaamiandjatele. Kõik investeeringud nii ajakirjandusliku sisu kui ka tehnilise võimaluste arendamiseks lähevad aga Delfisse. Omanikule on toimetuse raudvara vabatahtlik laialijooksmine pigem kergenduseks, sest varsti tulnuks niikuinii ette võtta suurem koondamine.

Meedia koondumine kahte rühma (väljapoole jäävad formaalselt ainult ERR, Tallinna linnameedia, Äripäev ja TV3) on kindlasti ärilise konkurentsi(seaduse) küsimus.

Aga veelgi rohkem on see demokraatia küsimus. Ekspress Grupis toimuvat ei lahka enam temaga justkui võistlev kontsern – suurima nädalalehe peatoimetaja avalike seletusteta äkklahkumine ei ületanud isegi konkureeriva grupeeringu kanaleis enam arutelukünnist. Millest järeldub, et tegelikult on ka kaks kontserni sõlminud mittekallaletungipakti. Suure tõenäosusega on sellega kaasnenud ka Margus Linnamäe ja Hans Luige sõprusleping suuremate poliitikaküsimuste kajastamisel nendele kuuluvates meediagruppides.

Keskerakonna jaoks pole seni meediamaastikul mingit muutust – tema ainus privileeg selles meedias oli ja on esimesena ja kõige eest peksa saamine. Mistõttu ongi Keskerakond saavutanud suurima vilumuse sellega tekkinud märtrioreooli edukaks häälteks konverteerimiseks kõikidel valimistel.

Uus on olukord aga Reformierakonnale, kes kuni tunamulluse omanikuvahetuseni oli Postimehe grupi väljaannetes selges eelisseisus ning kahe kontserni ühisosades võis arvestada vähemalt positiivse neutraliteediga. Arvestades ka seda, et vaatamata Margus Allikmaa formaalsele juhtimisele on Rahvusringhäälingu sisu kureerimine tugeva IRLi kaldega Urmet Kooki ja Ainar Ruussaare kätes, siis Reformierakonda tekkinud meediasituatsioon kindlasti ei rahulda. Siim Kallase hõbekuuliga auklikuks laskmine oli vaid üks näide sellest, kuidas IRL kasutas oma meediapositsioone kättemaksurünnakus Reformierakonnale IRLi valitsusest väljaviskamise eest.

Külma kätte on sattunud ka SDE, kes opositsioonis olles nautis selles meedias täielikku tuge kui eelistatud alternatiiv Keskerakonnale. Asudes IRLi asemele valitsusse, pole SDE enam mingit armu leidnud. SDE saab suurepäraselt aru, et tema endise meediapositsiooni taastamine sõltub otseselt sellest, kas nad koaleeruvad IRLiga. Kahtlemata ahendab see SDE tegutsemisvõimalusi oluliselt.

Ainult IRL naudib olukorda täiega. Iseasi, et meedia omanikud orienteeruvad ümber võrdlemisi kiiresti, kui IRL ka järgmises valitsuses ei osale.

 KESKNÄDAL

[esiletõste] Suurima nädalalehe – Maalehe – peatoimetaja avalike seletusteta äkklahkumine ei ületanud isegi konkureeriva grupeeringu kanaleis enam arutelukünnist. Millest järeldub, et tegelikult on ka kaks kontserni sõlminud mittekallaletungipakti.

Jaga |