Kas toimetustes on keelatud autorite nimekirjad või ei ole?

Eelmises Kesknädalas ilmus ülevaade Tartu Ülikooli korraldatud meediakonverentsist „Meediapoliitika: uudisajakirjandus & meediapädevus - kuidas valvekoer söönuks saab". Kirjutasime konverentsil räägitust ja ajakirjanike tööalastest ning ajakirjanduse laiematestki muredest.

Kuigi konverents oli toimunud juba 7. detsembril ja meie kirjutasime sellest esimesel võimalusel 12. detsembril, pani Delfi oma uudise sama konverentsi kohta üles alles samuti 12. detsembril. Delfi pealkirjastas oma uudise „Mikk Salu: Eesti ajakirjanikud on vabad!" ja tsiteeris konverentsil vaid küsimuse esitanud Toomas Alatalut ning talle vastanud Postimehe ajakirjanikku Mikk Salut:

„...meediakonverentsil väitis Toomas Alatalu, et lehetoimetustel on nimekirjad autoritest, kes tuleb lehest välja tsenseerida. Talle vastas Postimehe ajakirjanik Mikk Salu: „Olen mitu aastat töötanud Eesti Päevalehe arvamustoimetajana. Kogu aja jooksul valisime endale ise vabalt teemasid ning autoreid; leheomanikuga puutusin üldse kokku vast neljal korral. Mingit survet ei tunne me ka Postimehe uudistoimetuses. /.../ Päevalehtede ajakirjanikud on minu mulje järgi vabad."

Delfi toimetus lisas ilmumisega hiljaks jäänud uudisele omalt poolt, et „vandenõu, nagu oleks toimetustes mustad nimekirjad, liigub eelkõige keskerakondlaste peades, ja ka nende peades, kelle lood ja vaatenurgad on viimased 20 aastat sõna-sõnalt samad".

Viimaste „lisanduste" peale tahab Kesknädal küsida näiteks nimekirja nende keskerakondlaste nimedest, kelle arvamuslugusid on viimastel aastatel (sic!) avaldatud Eesti Päevalehes. Pakuksime omalt poolt, et mitte ühtegi.

(Siiski - vahetult tänase Kesknädala trükkimineku eel ilmus eilses Päevalehes Mailis Repsi kirjutis - imede ime!)

Teisalt meenub jällegi mõni autor, kelle nime ja näo ülisagedasest välkumisest kõigil kanalitel hakkab juba seesamunegi tekkima - näiteks Igor Gräzinit on lõpmata palju näha-kuulda. Pole ka harvad juhtumid, kus Marko Mihkelson oma välis(eriti Vene-)kommentaaridega ilmub ERR-i esmaspäevases „Välisilmas", teisipäevases „Vabariigi kodanikes", kolmapäevases „Foorumis" ja ilmtingimata ka neljapäevases „Aktuaalses Kaameras". Samuti on kuulda, et Prillitoosi-„peaesinejad" on aktiivsed Reformi-pensionärid Reet Linna ja Katrin Karisma. Oleme märganud, et Linna saatejuhina kipub „Prillitoosi" kutsuma rikkamaid nn reformipensionäre. Sama on muide „Vabariigi kodanikega" - kohe, kui on arutlusel mingi pensionäride teema, näiteks pensionide suurus vms, on saates näiteks Heinz Valk või Valve Kirsipuu - teada-tuntud Riigikogu pensionärid oma 75 protsendiga Riigikogu liikme palgast.

No ja millal üldse kutsus viimati Aarne Rannamäe „Vabariigi kodanikesse" mõne keskerakondlase - Aadu Must kunagi käis, aga ei mäletagi, mis aastal, vist kirikuskandaali ajal.

Just parempoolsete poliitikute omavahel jagatud ERR-is pole me 20 aastat kuulnud teisi mõtteid peale juba haisema kippuva enesekiituse. Nii et Delfis viidatud 20 aastat vanu mõtteid on suunatud esmajoones parempoliitikute vohava ja laialivalguva jutustamise vastu, arvab Kesknädal. Uusi mõtteid ja värskendavaid hoovusi võib leida pigem kosuvast Tallinna Televisioonist (Peeter Ernitsa „Vaba mõtte klubi", Andres Raidi „Mõtleme taas" jmt.)

EPL on aga lihtsalt sotside leht, kus poliitikalehekülgedel hea omavahel arutada stiili ja kultuuri üle - Marju Lauristin on seda teinud kindlasti 20 aastat, välja arvatud neil hetkedel, kui mõõdukad sotsid on olnud valitsuses.

Kesknädalas on tihti ilmunud lood, mis on Postimehest ja Maalehest välja jäänud. Rein Ruutsoo võitlust avaldamisõiguse eest Sirbis võiks meenutada. Mati Hint jäeti viimati välja Õpetajate Lehest. Toomas Alatalu pahandas avalikult eespoolmainitud konverentsil. Mart Ummelas lasti lahti Vikerraadiost. Martin Helme räägib teemadest, mis jäävad meedia ääremaale ja mis ei sobi peavoolu. Margus Lepa suud üritatakse sulgeda tuletõrjetrahvide jms kaudu. Ükski neist pole Keskerakonna liige, aga ometi nad on lükatud Helme sõnutsi „meedia ääremaale".

Öelgem otse - avalikku debatti meediaruumis erinevatel teemadel peaaegu üldse ei toimu. Selle algeid saab näha vaid valimiste eel, kus ERR on kohustatud kutsuma kandidaadid eetrisse debateerima, samuti on poliittasakaal kohustuslik ETV „Foorumis".

Sellisest vaikimisest, ideede suretamisest juba enne nende sündi algabki ühiskonna, eriti nii väikse ja tundliku nagu Eestis, stagnatsioon ja allakäik. Praegu näiteks käib väga hoogne hartalaste sulgemine jääkeldrisse - loetagu Ülo Vooglaidu Delfist - muide, samuti autor, keda „peavool" oma veergudel väga harva ilmutab.

URMI REINDE

[esiletõste]

Terane mõte

„Delfi toimetus lisab, et vandenõu, nagu oleks toimetustes mustad nimekirjad, liigub eelkõige keskerakondlaste peades, ja ka nende peades, kelle lood ja vaatenurgad on viimased 20 aastat sõna-sõnalt samad."

Delfi toimetuse arvamus 12. detsembrist.

Kesknädal soovitab Delfil lugeda 12. detsembri Kesknädalast kirjutist „Postimees ei avaldanud dr. Uibu kaastööd, autor pöördus õiguskantsleri poole".

Jaga |