Nädala juubilar HEIKI NABI 30

Hiiumaa kadakate sitkus

Pühalepa valla Hilleste külas on viimase rahvaloenduse andmetel vaid 14 elanikku, ent Eesti maadlusgeograafias kuulub sellele kivisele rannikualale eriline koht. Kuipalju siis ikka on Maarjamaal neid paiku, kus oleks sündinud kahekordne maailmameister ja olümpiahõbe kreeka-rooma maadluses. Aga kant ise on omapärase väega, sest just selles saaresopis tegi vägilasetempe Kalevipoja hiidlasest suguvend Leiger. Mõned kilomeetrid edasi, Kassari rannas asub skulptor Kalju Reiteli poolt pronksi valatud Leigeri kuju. Aga 1985. aastal, kui lihtsas talumajas esmakordselt kõlas vastsündinud poisslapse kisa, polnud pronksleigerit veel olemas, ja kui olnukski, vaevalt siis läinuks see vastsele maailmakodanikule eriti korda. Tema jaoks oli ees veel kõik – esimesed sammud, koolitee ja õnnelik kohtumine maadlustreener Tiit Madalveega, kes nägi poisis seda Hiiumaa kadakate sitkust, mis kõigi heade asjaolude kokkulangemisel on eelduseks erakordsele edule.

Maadlus nagu elu

Maadlus on nõudlik spordiala, mis eeldab kannatlikkust ja kõrget valuläve ning ei soosi tuimust ja otsustusvõimetust. Rumal saab matil kohe selja prügiseks, sest pelgalt jõuga pole võimalik vastast võita. Kreeka-rooma maadluses on kasutusel enam kui 50 heidet, tõstet ja rullimist, ent kaht täpselt ühesugust olukorda ei tule kunagi ette. Matil ei toimu pelgalt võitlus lihasramm lihasrammu vastu, vaid lahing, kus hetkeline taandumine võib tuua suuremat edu kui viivu vältav pealetung. Võitjana väljub see, kes endasse usub, vastast üllatab, kõhkluse ning hirmu võidab. Maadlus on nagu elu. Kannatlik ootamine koondub ühte õnnestunud heitesse, samas võib võimalus jäädagi kasutamata, sest enne kõlab lõpugong.

Mis teeb Nabist Nabi?

Kui mitte muuga, siis on jumal hiidlasi õnnistanud enneolematu jonnakusega, ja Heiki Nabi pole siin erand. Jälgides korduvalt Heiki matše, on mind teinud kadedaks see enesekindlus, millega ta matile astub. Kõigest näeb, et tegemist on võitjaga. On arusaadav, et nii võibki ta end tunda Eesti esivõistlustel, kus juba 11 aastat pole Nabile vastast, ent sama enesestmõistetava kindlusega läks ta heitlusele vastu ka enda jaoks äärmiselt halbadel aastatel, kui esimese maailmameistritiitli järgsed vigastused tõid kaasa järjestikused läbipõrumised ja ajakirjanike rünnakud, kes ta juba poolenisti maha kandsid. Aga Nabi silmist ei kadunud hetkekski võitjapilk. Ka siis, kui peale 2006. aasta Gangzhou kulda tuli järgmisel aastal Bakuus leppida 24. kohaga. Kui 2011. aastal naasis Nabi Istanbulist 27. kohaga, ennustasid mitmed asjatundjad, et mees on karjääri lõpetamas. Nabi vaid muigas avalike rünnakute peale, läks Londoni olümpiale, ja tuli tagasi hõbedaga. Juba järgmisel aastal lisandus esimesele maailmameistri tiitlile Budapestist teine kuld ja aasta hiljem Taškendist pronks.

 Nabi oli tagasi, võimsamana, analüütilisemana ja kogenenumana. Mida vahepealne mõõnaperiood mehe närvidele maksma läks, teab vaid tema ise. Välja pole maailmameister ebakindlust või pettumist kunagi näidanud.

Just maailmameister, sest Euroopa meistrivõistlustel pole ta kunagi neljandast paremale kohale jõudnud. Kas kontinendi meistriks tulekuks napib maailmameistril motivatsiooni? Võta kinni! Ehk ongi nii? Aga võib uskuda, et järgmisel aastal Rio de Janeiro olümpiamängudel on Nabi üks meie vähestest kullalootustest.

Sadade innustaja

Nagu kunagi Lurichil, Palusalul, Kotkasel, on ka Nabil täita oma osa noorte toomises sporti. Usun, et sajad poisid ja tüdrukud kõikjal Eestis on leidnud tee klassikalise maadluse, aga ka teiste spordialade juurde just tänu sellele, et neil on niivõrd vaimustav eeskuju. Nabi oskab endas ühendada tagasihoidliku Hiiumaa nooruki ja maailma näinud kogenud võitleja. Mida paremaks ta saab, seda lihtsamaks ta muutub treeningukaaslastega, spordisõpradega, ajakirjanduse ja avalikkusega suhtlemisel. Ja mitte ainult oma sportlaseteed alustavaid noorukeid ei julgusta see vägilane unistuste nimel pingutama, vaid süstib indu ka juba arvestatavate tulemusteni jõudnud sportlastesse.

 Seda viimast võin kinnitada enda näitel. 1. märtsil Tartus toimunud Eesti esivõitlustele jõudsin kõhklustega hinges ning ka vormitipu planeerimisega olin veidi mööda pannud. Muidugi võib selles süüdistada Riigikogu valimisi, kus osalemine nõudis oma, aga see polegi oluline. Oluline tundub hoopis tõik, et jälgides, millise veenva ülekaaluga Heiki Nabi kõik vastased alistab, tundsin endas võidutahet taas tärkamas. Piinlik oli pühendunud maadlejaga samas saalis endast mitte kõike välja panna. Rahunesin, keskendusin, motiveerisin ennast ja võitsin pronksi. Kahju oli vaid sellest, et ma ei suutnud läbi murda kullaheitlusesse, kus oleksin läinud kokku Nabi endaga. See õnn naeratas Mait Madile, kes pidas maha ühe oma elu parimatest heitlustest. Pole tähtis, et ta Nabile alla jäi, sest kohtumise ilu korvas kaotuse.

Maadluse põhitõed

Suured võitlejad suhtuvad vastasesse alati austusega. Nad ei muiga sarkastiliselt, kui loos viib nad kokku algajaga, ega püüa rõhutada vastase allajäämist. Kui võitlusalade esindaja, olgu maadleja või poksija, ei suuda austada vastast, siis ei austa ta ka saavutatud võitu ega iseennast. Mulle on alati jätnud sügava mulje, et Nabi ei lase end lõdvaks ka suhteliselt kerge vastasega kokku minnes. Ta on tähelepanelik, valmis üllatusteks – tähendab, ta hindab vastast.

 Nabi teab hästi, et matile minnes ei tohi võtta kaasa treeningute higi ja taaka – need jäägu maha treeningusaali. Ta näeb võistlustel alati välja puhanuna, tema jalgades pole raskust, pilgus tüdimust. See on suure sportlase oskus ajastada vorm ning koondada võidu nimel kõik jõuvarud. Ka oma halvimatel päevadel, kui vigastused ei lubanud häid tulemusi saavutada, ei näidanud Nabi pettumust välja. Ta esines selle hetke võimete tasemel, teades ise, mida ta suudaks ilma segavate traumadeta. Hiidlane pole kunagi hädaldanud, vaid pigem enese üle nalja heitnud ja uuel võimalusel paremini proovinud. Väärt omadused, mis lõpuks sihile viivad.

Eesti maadluse parimad päevad

Eesti maadlejatel on spordiajaloos väärikas koht. Paljud nende saavutused püsivad seni ainulaadsete ja kordumatutena.

 1912. aastal pidas Martin Klein Stockholmi olümpial seni maailma spordiajaloo pikima maadlusmatši. Kuna sel ajal tunnistati vaid ilmselget ülekaalu, kestis Kleinile hõbeda toonud tasavägine kohtumine soomlase Alfred Asikaineniga 11 tundi ja 40 minutit.

 1936. aastal võitis Kristjan Palusalu Berliini olümpial kullad nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluses, jäädes tänini ainsaks, kes seda suutnud.

Aastail 1938–1966 püsis valitseva Euroopa meistrina Johannes Kotkas. Seni pole keegi eestlase tulemust korrata suutnud.

 Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1921. aastal. Läinud sajandi kahekümnendatest kujuneski kodumaise maadluse tõeline kuldaeg. Eesti maadlejad võtsid 1920.–1930. aastail 3 olümpiakulda, 2 -hõbedat ja 4 -pronksi. Euroopa esivõistlustelt toodi ära 5 kulda, 11 hõbedat ja 10 pronksi. Maailma meistrivõistlustelt, mida vahemikus 1923–1947 ei korraldatud, jäi saagiks 1 hõbe. Nii vägev oli Eesti maadlus!

Mõeldes Nabile, loodan siiralt, et saja aasta tagune edu kordub uuel sajandil, ning et maadluses ootavad meid taas võimsad kahekümnendad.

Kuhu edasi?

30. eluaasta tähendab kreeka-rooma maadluses võimete tippu. Aleksander Aberg oli 34, kui võitis New Yorgis maailmameistrivõistlused. Ka Georg Lurich pidas oma säravaimad kohtumised 40. eluaasta lävel. Legendaarne Johannes Kotkas tegi veel 45-aastasena maadlusmatil mehetegusid.

 Nabil on ees hulgaliselt võite nii siin Eestis, Saksamaal klubisportlasena, ka muidugi Euroopa ja maailma meistrivõistlustel ning olümpiamängudel.

 Loodan, et tema edust saab innustust kogu meie maadlusilm ning Nabi ei pea ennast tundma üksi selles tipus, kuhu ta on jõudnud tänu erakordsele tahtejõule ja visadusele.

Õnne sünnipäevaks, noor juubilar! Mehetegusid matil!

ALAR NÄÄME

[fotoallkiri]      Tänavuse kreeka-rooma maadluse Eesti meistrivõistluste kuni 130-kiloste kullamees Heiki Nabi ja pronks Alar Nääme.

Jaga |