Eesti nõustab Taga-Kaukaasia naabreid

TOOMAS ALATALU,      09. juuni 2004


Kümme aastat tagasi lahkusid Venemaa väed Saksamaalt, Poolast, (aasta varem) Leedust, Lätist ja Eestist. Täna mõistame kõik, milline vedamine see oli, sest just võõrvägede lahkumine avas tee liitumiskõnelusteks Euroopa Liidu ja NATOga. Sootuks teisiti läks meie endistel saatusekaaslastel, kellel ei õnnestunud Venemaa vägedest/baasidest lahti saada – tänaseks on need riigid kõigest Euroopa Liidu uued naabrid.

Mõiste Euroopa Liidu uued naabrid tuli käibele kaks aastat tagasi, kui Lääs oma varasemaid lubadusi muutes lõpetas jutud ühtsest ja jagamatust (undivided) Euroopast ja tõmbas selge eraldusjoone, millest ida poole jäävad Venemaa ja riigid, kus asuvad Venemaa sõjabaasid.

NSVLi läänepiir jääb Euroopa Liidu idapiiriks
Sakslasest eurovolinik Günter Verheugen kinnitas kaks nädalat tagasi, et "kui mitte arvestada Balti riike, siis jääb endine NSVLi läänepiir veel väga kauaks ajaks Euroopa Liidu idapiiriks". Tahaks muidugi loota, et ukrainlastel, moldovalastel, valgevenelastel ja tagakaukaaslastel veab paremini, ent fakt on seegi, et eurohärrad arvasid alles selle aasta 12. mail Gruusia, Armeenia ja Aserbaidzhaani ametlikult Euroopa Liidu uuteks naabriteks. See nagu lubaks nende pääsemist kunagi ELi liikmeskonda, mis mõistagi ei välista nende toetamist täna. Kuna ELi kuulumine tähendab osalust abistamispoliitikas ja uute naabrite osas pakuvad selleks võimalusi Vahemere-äärsed riigid ja endise Nõukogude Liidu alad, langetas Eesti veel paar aastat tagasi otsuse viimaste kasuks.
Sestap tuleb igati seaduspäraseks pidada Riigikogu väliskomisjoni ametireisi Armeeniasse ja Gruusiasse, millele sügisel järgneb sõit Türki ja Aserbaidzhaani. Kuna jõudsin pool aastat varem käia OSCE vaatlejana Bakuus, siis olgu järgnev üldistus kolme Taga-Kaukaasia riigi kohta.

Üksainus välisarmeenlane annab rohkem kui riik
Majanduslikus mõttes on kõige tugevam kahtlemata Aserbaidzhaan, sest nafta tagab kõrged sissetulekud ühele osale elanikkonnast ja sellest jagub nii mõndagi teistele. Suhteliselt hästi nägi välja ka Jerevan tänu aktiivsele elamuehitusele ja korras teedele-parkidele, mis, nagu hiljem selgus, oli kõigest üheainsa välisarmeenlase panus oma kodulinna heaks. Välismaal elab aga palju jõukaid armeenlasi …
Kehvemini kõigist tundub läinud olevat grusiinidel, sest vähemalt ehitustest jäi mulje, et neile pole keegi 15 aastat kätt külge pannud, kui jätta kõrvale sõjapõgenike eluasemeteks muudetud omaaegsed Inturisti hotellid … Sestap tundub loogiline, et just Gruusias puhkes revolutsioon, mida paljus on seotud USA kannakinnitusega Taga-Kaukaasias.

Nii Moskva kui Washington huvituvad tugevast võimust
Ameeriklaste punktivõit Gruusias sündis pigem kahasse Moskvaga, kui meenutada Igor Ivanovi sebimisi nii revolutsiooni nr 1 (Gruusia) kui ka revolutsiooni nr 2 (Adzhaaria) päevil. Tbilisis toimuvaga paralleelselt aktiviseerus Venemaa aga Armeenias ning selle energiatootmise (Razdani hüdroelektrijaam) minek võla katteks (!) Moskva kätte määratles lõplikult Jerevani välispoliitilise orientatsiooni. Maailma vanima kristliku riigi seisund pärast Mägi-Karabahhia vabastamist pole kiita, sest suhted Aserbaidzhaani ja viimast toetava Türgiga on blokeeritud, suhted Gruusiaga sõltuvad aga sealsete liidrite hetkemeeleoludest. Samas oli ka Moskva käitumises oma loogika, sest veel mullu algas USA osalusel gaasijuhtme ehitamine Bakuust läbi Gruusia territooriumi Türki, kus see lõpeb Vahemere-äärses Ceyhani sadamas.
Teisisõnu – suurriigid toimetavad Taga-Kaukaasias tööjaotuse põhimõttel ja igal juhul mitte demokraatia edendamise suunas, sest pole raske mõista, et nii Moskva kui Washington on huvitatud tugevast võimukandjast kõigis kolmes Taga-Kaukaasia pealinnas.

Teherani ajatollade otsetee Euroopasse
Ent isegi kõige lootusetum seis pakub võimalust oma välispoliitikaks, mida hiilgavalt demonstreerib Jerevan – 13. mail sõlmiti Iraani-Armeenia kokkulepe gaasijuhtme ehitamiseks Iraanist Armeeniasse. Tegemist oli käiguga, mida suurriigid tegelikult välistasid, sest Iraan on samuti moslemi riik, ehkki erinevalt teistest naabritest pole ta viimasel ajal Jerevaniga tülis olnud.
Toimunu pani eriti nördima USA, sest see tähendab lõppu tema Iraani isolatsioonis hoidvale poliitikale – Teherani ajatolladel avaneb nüüd otsetee Euroopasse. On ju raske leida põhjendust, miks mitte jätkata uut gaasijuhet läbi Gruusia Musta mere äärde välja. Sassi löödi ka Venemaa kaardid, sest Jerevan saab endale teisegi, Moskvast mittesõltuva energiaallika.

Kolme Taga-Kaukaasia riigi võimalused võrdsustumas
Muutnud olukorras, kus kõigi kolme Taga-Kaukaasia riigi võimalused on võrdsustumas, hakati uue hooga rääkima omavahelisest koostööst, mille ühe vormina mainitakse Balti Assamblee sugust parlamentaarset ja valitsustevahelist koostööorganisatsiooni. Kas sellest ka asja saab, näitab aeg. Küll on aga baltlased (Läti ja Leedu väliskomisjonid enne meid) Taga-Kaukaasias taas kohal ja sedapuhku juba Euroopa Liidu esindajatena. Mis seal salata – seis on säärane, et Brüssel ootab just Balti riikide ettepanekuid ELi Taga-Kaukaasia uute naabrite poliitika kujundamiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)