Kas vaikiv ajastu tulekul?

Maido Pajo,      08. august 2007


Äärmiselt huvitav on tähele panna, kuidas ameerikaliku taustaga meediategelane Priit Pullerits, kes korduvalt on väitnud, et ajakirjandus ei tohigi olla objektiivne, viskub ajalehe Postimees artiklis vene kombe kohaselt dzotile justiitsminister Rein Langi kaitseks.

Kuid Edinburghi teatrifestival ja iseseisva väikeriigi ministri juubel on kaks hoopis ise asja, mida Pullerits kahtlemata peaks olema suuteline eristama. Hitleri viimaste päevade viimine ministri juubelile õllesaali ei ole enam teatrietendus, vaid reality-show, kus ähmastuvad ja kaovad teatri ning tegelikkuse, näitlejate ja pealtvaatajate rollid.
Sellise piiri ületamine ja reality-show korraldamine natsilipu ja muu butafooriaga ministri kui avaliku võimu teostaja juubelil on enam kui küsitav. Lang ja Pullerits teavad väga hästi, et avalikkuse jaoks ei ole tähtis mitte tegu ise, vaid see, kuidas see välja paistab, kuidas seda serveeritakse ja kuidas seda hinnatakse.

Propagandamasina masinistid
Nii nagu rumaluse ja geeniuse, nii on ka kangelase ja kurjategija vahel vahetegemine suuresti hinnangu ja ideoloogia probleem ning nende ülekasvamine oma vastandiks on vaid hetke ja aja küsimus. See ei ole olnud ajaloos nii ainult füüreri puhul ja kõik see võib korduda ka tulevikus, kui leidub meedia toel piisavalt osavaid manipuleerijaid. Ja me kõik teame, kus ja kelle heaks töötas esimene tõeline propagandamasin ja kes oli masinist.
Väga kerge ja ahvatlev on võimulolijate tegudele järele kiita ja pigistada silmad kinni (rääkimata õigustamisest) ning mitte vaadata kaks sammu kaugemale, et näha ning ära tunda tegelikke varjatud eesmärke ja kasvavat ohtu, mis võib pöörata demokraatliku ühiskonna näiliselt demokraatlikul viisil iseenda vastandiks. Ühel hetkel, kui see ära tuntakse, võib olla juba hilja.
Euroopa rahvad ja riigid, kes on kõike seda ise omal nahal läbi elanud, on täiesti õigustatult väga tundlikud selliste nähtuste ja protsesside suhtes, mis võivad uuesti viia totalitaarsete rezhiimideni koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.

Reformistid ja nõukogudeaegne taak
Põhiseaduse järgi on Eesti demokraatlik õigusriik. Kuid ilmselgelt ei ole praegune RE juhtkond lahti saanud oma nõukogudeaegsest taagast ja jätkab sovjetlikul kombel, kus demokraatiaks loeti enamuse diktatuuri, mida teostas aga tegelikult Kremli parteiladvik.
Riigikogu saadikuid kummitemplina kasutamise eest on hoiatanud ka vabariigi president.
Häälteenamuse diktaadil, millega sõidetakse üle vähemustest ja eriarvamustest, ei ole midagi ühist tegeliku demokraatliku mõtte- ja toimeviisiga.
Demokraatia ei seisne võimu ärakasutamises oma tahte jõuga läbisurumiseks ega ka rahva tunnetega manipuleerimises. Läänelik osalusdemokraatia eeldab ausust ja avatust, võimalikult laia avalikkuse ja erinevate sihtgruppide kaasamist avaliku võimu teostamisele ning ühiskonna asjade otsustamisele, vähemuse ärakuulamist, nende õigustatud ja põhjendatud huvide ning seisukohtade arvessevõtmist.

Reformierakonna odav populism
Kuid eelkõige Reformierakonna vulgaarmarksistlik riigijuhtimine on viinud Eesti viie Euroopa Liidu kõige ebavõrdsema sissetulekutega riigi hulka, kus lokkavad narkomaania, aids, alkoholism, enesetapud ja kuritegevus.
Nende ministri pikka aega juhitud vähemuste integratsiooniga tuleb uuesti nullist alustada. Reformierakonna tõusiklik rahakultus õõnestab euroopalikku humanismi, moraali ja demokraatlikke väärtusi. Vasturääkimist ja eriarvamusi mittesalliva õhkkonna kujundamine pärast pronksööd on soodus pinnas vaikiva ajastu sisseseadmiseks.
Kõige selle kontekstis omandab Reformierakonna odav populism (muuhulgas ka justiitsministri juubeli näitel) hoopis sügavama tähenduse.
Härra Pullerits on viskunud ilmselgelt valele dzotile.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)