Juriidiline küsimus: kes alustas verevalamist Gruusias?!

Lõuna-Osseetia ja Venemaa on väitnud, et nende vastu alustas sõjategevust Gruusia. Mõni tund enne sõjategevuse algust olevat Gruusia president Saakašvili teleesinemises väitnud: elame rahus ja jätkame läbirääkimisi täieliku rahu saavutamiseks regioonis.

Suurem jõud võib väiksema agressori vastu jõudu kasutada

Nii aga ei läinud. Kui vastab tõele Lõuna-Osseetia ja Vene poole väide, et Gruusia sõjavägi ründas öösel, kui inimesed magasid, ootamatult Tshinvalit, ja tegi selle maatasa, hävitades arvukalt tsiviilelanikke, kusjuures Gruusia rahuvalvajad avasid Vene rahuvalvajate pihta tule, tappes tosinajagu viimase sõdureid, siis on Gruusia poole tegevus rahvusvahelise õiguse järgi hinnatav sõjakuriteona (agressioon, genotsiid) ja asjade edaspidine, ka sõjaline käik, ei oma enam erilist tähtsust rahvusvahelise õiguse seisukohalt (näiteks suurema jõu kasutamine agressori taltsutamiseks).

Vene pool on andnud asja lahendamiseks rahvusvahelisele kriminaalkohtule, kus Lõuna-Osseetia ja Venemaa peavad loomulikult tõestama Gruusia relvastatud kallaletungi. Juhul kui rahvusvahelises kriminaalkohtus jääb Gruusia süüdi, ootab tema juhtkonda eesotsas president Saakašviliga karm karistus.

Laari õpetus: „Plats puhtaks!“

On saanud teatavaks, et Gruusia sõjaplaan Lõuna-Osseetia ründamiseks kandis koodnimetust „Tšistoje polje!”, mis kõlab eesti keeles: „Plats puhtaks!”

Asja teeb Eesti suhtes äärmiselt delikaatseks asjaolu, et Mart Laar on Gruusia presidendi nõunik ja Laari õpetaja TRÜ päevilt oli NSV Liidu ajaloo kateedris üle 30 aasta õppejõuna töötanud Sulev Vahtre (1974. aastast professor), kes on meil tuntud ka „luuamehena” ja loosungi „Plats puhtaks!” autorina.

Tahtmatult tekib küsimus: kas Lõuna-Osseetia salakavala äkkründamise autoriks või kaasautoriks pole mitte president Saakašvili nõunik, Sulev Vahtre parim õpilane Laar? Nagu olen aru saanud, on Laarile alati meeldinud relvad ja nendest laskmine. Ega muidu ole seletatav pildiraamatu „Eesti Leegion” väljaandmise ja mitmetelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt (peamiselt juudiorganisatsioonidelt) preemiate vastuvõtmise  ühildamine. Või Mardi pumppüssiskandaal, kus ta Savisaare pilti tulistas ja millest algas Laari lahkumine peaministritoolilt.

Muide, Venemaa väitel on tema sõdurid sõjatrofeena ära võtnud ka Gruusia sõjakaardid Abhaasia ründamiseks, mida taheti vallutada ühe päevaga. Täpselt nii nagu „headel” Hitleri aegadel – Blitzkrieg. Kuid ega siin ei ole ka midagi imelikku, sest Briti ajakirjanduse andmeil loeb Saakašvili oma eeskujudeks ja õpetajateks Stalinit ja Beriat.

Mängus USA huvid

Mis puutub Gruusia sõjalisse konfliktisse, siis siin on varjamatult mängus maailma „politseiriigi” USA  erilised huvid energiaallikate suhtes. Nii nagu see oli ka Iraagi puhul, kus massihävitusrelva olemasolu ettekäändel (need relvad on tänini leidmata) jänkid ründasid Iraaki.

Kogu selle jänkide supi on kokku keetnud tänane vabariiklaste presidendikandidaat McCain, kelle õhutusel ja huvides (ikkagi parteidistsipliin!) president Bush lasi Gruusia diktaatoril  rünnata Lõuna-Osseetiat.

Eriti tähelepanelikuks teeb meid asjaolu, kas meie võimuringkonnad, eesotsas president Ilvesega, on McCaini valimisvõidu poolt? Olen arvamusel, et sõjardid ei ole olnud kunagi eriti targad ja head riigivalitsejad. Pidage meeles, et Obama võidu korral võib miljardärist sõjameest McCaini oodata eluaegne vanglakaristus, süüdistatuna Iraagi alusetus ründamises ja USA sõdurite surmasaatmises.

Kuid kõik sai alguse  USA eriti „targast” poliitikast  Serbia kui suveräänse riigi ühe osa – Kosovo – iseseisvumisest ilma Serbia nõusolekuta (ma ei räägigi varem Belgradi pommitamisest NATO lennukitega). See teguviis tunnistati rahvusvahelise õiguse normidega kooskõlas olevaks. Aga  Gruusiast lahku löönud provintside Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvumine polevat kooskõlas rahvusvahelise õiguse normidega. Kus on loogika? Loogikat ei ole.

Kel jõud, sel õigus!

Loomulikult tallasid jänkid Kosovo iseseisvustamisega jalge alla rahvusvahelise õiguse printsiibid, kuid nendele ei ole kunagi eriti lugenud rahvusvaheline õigus. USA on sageli talitanud oma parema äranägemise järgi: kel jõud, sel õigus!

President Ilves, peaminister Ansip ja „isamaalised vennikesed” Laar, Herkel ning mõned teised  on pannud Eesti väga täbarasse olukorda. Eesti võimude täiesti arutu sekkumine  Gruusia siseasjadesse (tegelikult USA ja Venemaa vastasseisu Kaukaasias) on teinud meist Läänemere piirkonnas Venemaa suurima vaenlase. Ei tohi hetkekski unustada, et Venemaa on meie naaberriik ja läbisaamisest temaga oleneb väga paljus meie riigi ja rahva heaolu. Hullemat välispoliitilist läbikukkumist majandusliku krahhi kõrval on raske ette kujutada.

Nimetatud härradel tasuks meeles pidada, mida ütles Soome suurmees ja president, õigusteaduse doktor Urho Kaleva Kekkonen, kelle teeneid  Soome kui heaoluriigi tekkimises on raske alahinnata: „Otsi sõpra lähedalt ja vaenlast kaugelt.“

ANDO LEPS, õigusteaduse doktor

Jaga |