Kevadtuuled ja kaka: president on purjus ja peaminister pime

Eesti poliitikas on Edgari haigus tähendanud seda, et kuningas jäi alasti. Nii Reformierakond kui ka president Ilves peavad taluma järjest suuremat avalikkuse pahameelt.

Toomas Hendrik on lõplikult tüdinenud meie vaesest perifeeriast?!

Ilvese puhul võib küsida: kas peale Evelini ja Hendriku sisulise kooselu lõppu hakkas ehk Kadrioru peremees üha tihedamini viskiklaasi vaatama ning kaotas lõplikult huvi selle riigi siseprobleemide vastu, mille president ta juba teist ametiaega on?

 Sisepoliitika pole Ilvest kunagi eriti huvitanud. Ta on Kadriorus elanud kõik need aastad kujutelmatähe all, et muutub presidendi ametipositsiooni toel kas siis Baltikumi eestkõnelejaks või Euroopa Liidu kõige edumeelsemaks presidendiks. Autoriteediks.

 Baltisaksa aadlikud tõid Eestile kuulsust ja omandasid Peterburi õukonnas vägagi arvestatava mõjujõu. Eestlastele see küll midagi head kaasa ei toonud, sest Eestimaa ja Liivimaa kubermang olid pärisorjuse küsimustes isegi tagurlikumad kui Venemaa.

 Kadakasakslastest eestlased aga on läbi ajaloo mõjunud pigem naeruväärselt. Nii ka Ilves.

 Eesti demokraatlik ja vaba ühiskond on viimase aasta jooksul näinud oma presidendis üht arrogantset ja tülpinud jänkit, kes tuima näoga kirjutab alla kõigele, mis Stenbocki majast tuleb ning kelle üha kummalisemaid intervjuusid nii välismaistes telekanalites kui ka kirjutavas meedias tuleb Kadrioru ülemäära suureks paisutatud aparaadil avalikkusele täiendavalt tõlkida.

 Tiit Vähi hoiab üleval Sillamäe piirkonda ja teostab regionaalpoliitikat. Toompeale käib regionaalpoliitika üle jõu. Siim Kallas on taas tagasi Euroopa otsustajate ridades. Isegi Indrek Tarand, kelle kohta Ilves lausus, et see mees ei tea midagi ei välis- ega julgeolekupoliitikast, omab Euroopa koridorides suuremat haaret kui Ilves.

 Ilves sisuliselt lihtsalt tiksub oma ametiaja lõppu.

 Baltikumi eestkõneleja välismaailma jaoks on Leedu president ning edumeelsus ei saa siiski tähendada vaid küberteemade poolikut tundmaõppimist. Edumeelsus tähendaks näiteks seda, kui Eesti president võtaks vaevaks asuda Ukraina probleemi lahendamisele.

 Edumeelsed oleks nii Euroopa Liidu kui ka USA jaoks Venemaaga suhete taastamise katsed.

 Ilves aga on ühe väikeriigi president, kes üritab Euroopa Liidus ajada USA välispoliitikat. Otse loomulikult ei saa see Euroopa Liidule meeldida.

Mineviku tegijad oleksid ka täna tegijamad kui praegune establishment

Tiit Vähi oleks Eesti Vabariigi presidendina täna ilmselt üle maailma tehtud mees ja reaalselt tunnustatud poliitik nii Idas kui ka Läänes. Miks? Sest ta oskaks Putini ja Venemaa manamise asemel pakkuda välja mõningaid elegantseid lahendusi. Ta oskaks seista ka Eesti eest.

Selles, et Euroopa suurima pindalaga riik Ukraina on kohalike oligarhide poolt paljaks varastatud ja riigina mõneski mõttes mõttelises seisus – on’s selles süüdi Putin?!

 Kas president Porošenko, kelle šokolaadivabrikud siiani Venemaal tööd ja leiba annavad, on ikka üheselt ukrainlaste huvides tegutsev riigipea?

 Kas ei tundu kummalisena, et tagurlikkuses süüdistatud Ukraina ekspresident Leonid Kutšma on rahuprotsessis olulisem kõneleja kui istuv president?

Me ei arutle Eesti avalikkuses nende teemade üle, sest see pole valitseva eliidi jaoks mugav teema. Toompea ja Kadriorg kardavad Eestis oma Maidani kujunemist. Sanktsioonide karmistamine Venemaa vastu annab hoobi ka Euroopale. USA-l on sellest kama kaks. Aga Euroopa, sealhulgas Eesti, peab Venemaaga arvestama tunduvalt rohkem kui jänkid.

 Ma ei saa mitte kuidagi küsimata jätta seda hüpoteetilist küsimust: kui president on purjus ja peaministritoolil istub igasuguse reaalse elukogemuseta (sinna juurde veel ka – olematu väljendusoskusega) poliitbroiler – kas pole me siis riigina mitte suurepärane sihtmärk Vladimir Vladimirovitši imperialistlikele plaanidele??

 Ilves oli muide see president, kes argpükslikult loobus riigikaitse kõrgeima juhi vastutusest, delegeerides selle sõjaolukorra puhul valitsusele. Rõivas sõjaolukorras sõjaväge käsutamas?.. Andke andeks, kuid minu fantaasia selleni ei küüni.

Pidev sõjaõhutamine peavoolumeedias

Mitte keegi ei taha tuumasõda. Mitte ükski eestlane ei taha olukorda, kus paarisaja USA armee sõduri ja mõne NATO hävitaja pärast muutuvad Tallinn, Tapa, Võru, Jõhvi. Paldiski ja Ämari Vene strateegiliste rakettide sihtmärkideks.

 Vaene perifeeria on oma ajaloos üle elanud ränki hetki, aastaid kestnud sõdu suurvõimude vahel, kuid alati on läbi ime siiski eesti rahvus püsima jäänud. Kui natsid oleksid võitnud Teise Maailmasõja, poleks eestlasi rahvusena enam olemas. Kes ajalugu vähegi tunneb, saab sellest aru.

Absurdse paradoksina on Eesti taasiseseisvus toonud meie rahvastikule kaasa vaata et sama drastilisi kaotusi kui Teine Maailmasõda. Hinnanguliselt 150 000 kaasmaalast on juba majanduspõgenikena välismaal, kusjuures talendid läksid esimeste seas.

 Järjest laiemalt levib eestlaste hulgas arusaam, et avalikku sektorisse tööle saamine lahendab olmemured. Reformierakonna valitsuse viljastavates tingimustes on sündimata jäänud iga viies pisike eestlane.

 Kui lapse sünd tähendab keskmise palgaga perele vaesuspiirile sattumist, siis tulekski see risk võtmata jätta. Paarkümmend eurot lastetoetusele lisaks – andke andeks, kuid see on mingi sotside huumor sotsiaalpoliitika teemadel, mitte tõsine riigijuhtimine või riigi tõsiste probleemide lahendamine!

 Me kõik nägime eelmisel nädalal pealt [ETV „Pealtnägijas“], kuidas jutu järgi mitte just päris arukas ametnikuproua, vastutades pensionäri kottimise eest (kuna e-riik ei suutnud tolle pensionäri ema surmateadet digitaalselt edasi kanda), ütles meile näkku: küsimustele ma vastata ei oska, kuid ei tunne ka mingit vastutust!

 President Ilves ei vastuta ka mitte millegi eest. Riiki juba aastakümneid juhtinud partei ei vastuta mitte millegi eest. Mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest!

 Probleemid vaikitakse maha, peamine neist on rahva vaikne kidumine.

 Aga kui Ukrainas või Liibüas keegi tapetakse, tõuseb lärm Kadriorus ja Toompeal taevani.

Eesti inimene on Eesti Vabariigi ametnike silmis tähtsusetu mutrike. Paindlikkus kodanikuga suhtlemisel puudub. Riik nõuab ja koorib makse. Mida riik meile vastu annab? Isegi mitte kindlustunnet arenguvõimelisuses või rahvuse elujõus, sest tipptasemel käib lakkamatu sõjaõhutamine.

Armastan Eestimaad, aga praegune riik paneb õlgu kehitama

Tavaline inimene jälgis hämmeldusega, milline sõda käis peavoolumeedias nende (otse öeldes – maksupetturite) poolt, kelle luksuslik Porsche Cayenne on registrisse kantud kaubikuna, kusjuures nad löövad rinna kummi ning „õigust“ jääb neil veel ülegi! Üle mõistuse käib see, kuidas riik ehk siis maksumaksja poputab näiteks Sandor Liivet, kelle seiklused Utah’ ja Jordaania kõrbes olid enam kui kummalised.

Selleks et tõsta pisut lastetoetust, tuleb lapsevanematel, kes lapsi nii kooli kui ka lasteaeda autoga viivad, hakata kütuse eest maksma rohkem, kui nad lastetoetusena tagasi saavad. Maapiirkondades, kus ühistransport on sisuliselt hävitatud, tundub see sotsiaaldemokraatide initsieeritud eksperiment vaesema rahvaga eriti julm.

 Ühe käega riik näiliselt annab. Aga teise käega salakavalalt võtab vargsi tagasi – ja võtab veel rohkemgi. Kui see pole pettus ja riigijuhtimise illusioon, siis mis see on?!

 Ja kuhu kurat jäi siis Reformierakonna ja IRL-i koalitsiooni sõlmides Juhan Partsi lause, et raha on riigieelarves olemas?! Parts, kus su munad on nüüd?! See, et Reinsalul neid pole, teab Eesti avalikkus juba ammu! Sest tähtsamaks kui au ja väärikust tuleb ministrikohta tunnistada, eks ole, Reinsalu?

 Toompea praegune koalitsioon kestab kõige rohkem aasta. IRL-i saatus võib sarnaneda Res Publica omaga, sest eks kokad köögis ole samad. Kui nad suveks ei suuda oma sisekaemusega toime tulla, siis ootab neid hääbumine.

 Sotsid on olukorras, mida saab – aktsiaturu analoogina – iseloomustada üksnes negatiivselt.

Sest Reformierakond ei kõhkle avalikkusele ütlemast, et IRL ei suutnud meile anda adekvaatset vastust, millistest vabadest rahadest riigieelarves Parts oma valimiskampaanias rääkis. Ning aktsiisitõusu puhul saab alati öelda: „Me täitsime sotside soovi lastetoetuste tõstmiseks!“

 Ükskõik, kas Reformierakonna maskotiks Stenbocki majas on see õnnetu sinisokk, tunduvalt taibukam Kristen Michal või mõni poliitmaffia pereliige ise – oravad oma toetust kuigivõrd ei kaota. Nad vägistasid ju eelnevalt nii sotse kui ka irlikuid, kuid ei Mikseri ega Reinsalu jaoks ei tähendanud see suur alandus suurt midagi. Võim on magusam.

 Keskerakond aga on praegu samas olukorras nagu ühes iidses idamaa jutus: istub jõe kaldal ja ootab, kunas vaenlase laibad mööda hulbivad...

 Ennustan, et Toomas Hendrik Ilves jääb iseseisva Eesti ajalukku kui kõige viletsam president. Uueks presidendiks saab Siim Kallas – ja seda Riigikogu absoluutse toetusega. Ning kui Rosimannus Taavikest sügisel välja ei vaheta, siis on uue koalitsiooni peaminister kas Kadri Simson või Jevgeni Ossinovski.

 Ja üldse, mu meelest ei ole Ossinovskil mõtet mandunud ja selgrootute sotside juures edasi vegeteerida. Nii Vabaerakond kui ka Keskerakond oleksid sellise tegija üle väga õnnelikud.

JAKKO VÄLI, kolumnist

[esiletõsted]

President Ilves ei vastuta mitte millegi eest. Riiki juba aastakümneid juhtinud partei ei vastuta mitte millegi eest. Mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest!

 Ja kuhu kurat jäi siis Reformierakonna ja IRL-i koalitsiooni sõlmides Juhan Partsi lause, et raha on riigieelarves olemas?! Parts, kus su munad on nüüd?!

[illustratsioon - pilt Facebooki naljameestelt] "Ostke säästlikum auto!"

Jaga |