Jüri Toomepuu rahvuslus läheb üle rassismiks

Küllap seetõttu on vähem tähelepanu pälvinud raamat, mis võtab sarkastiliselt kõne alla kõik Eesti poliitikute taasiseseisvumisest saadik toime pandud kahtlased või suisa kuritegelikud ettevõtmised. Jutt on Jüri Toomepuu raamatust "Naer on terviseks" alapealkirjaga "Lõbusaid lugusid Eesti käkkikeerajatest", kus kedagi ega midagi ei säästeta.

Käkk ja selle keeramine

Jüri Toomepuu, kes koos Andres Inniga on loonud mõttelise Eesti Käkkikeerajate Liidu, arvab selle liikmete hulka kõik need poliitikud, kelle teod tema arvates on Eesti riigi ja eestlaste huvidega karjuvas vastuolus. See nimetuseks valitud sõnakonstruktsioon lähtub ilmselgelt eesti rahvakeelsest väljendist "keeras käki kokku", mida kasutatakse siis, kui tegevuse tulemiks on midagi mannetut või soovitule vastupidist. Sellest tulenevalt oleks küll vist õigem teo sooritajaid nimetada käkikeerajateks (ühe k-ga). Küsida võib sedagi: kas ikka on kõige otstarbekam neid tegusid, mis tegija(te) enda jaoks andsid soovitud ja meelepärase tulemuse, ristida käkikeeramiseks?

Aga kaua Eestist eemal elanud meeste keelekasutuse kallal pole vist ilus norida, liiati arvestades seda, et selle kujundiga püüab Jüri Toomepuu oma loole anda satiirilise kõrvalmaigu. Seega jäägu allpool kõik nii nagu raamatu autor on kirja pannud.

Teose 1. osas toob autor ära Eesti käkkikeerajate TOP-8. Siia on ta arvanud Toomas Hendrik Ilvese, Andrus Ansipi, Edgar Savisaare, Mart Laari, Siim Kallase, Juhan Partsi, Sven Mikseri ja Tunne Kelami. Kuigi ta neid mehi otsesõnu pingeritta ei sea, siis edaspidi tituleerib ta järjekindlalt esikäkkikeerajaks meie tänase presidendi, keda ta läbivalt kutsub Ärma Toomaseks. Mart Laari peab ta Eesti käkkikeerajate institutsiooni loojaks, Edgar Savisaart kõige kohanemisvõimelisemaks käkkikeerajaks ning Andrus Ansipit lihtsalt andekaks ja edukaks käkkikeerajaks. Siia valikusse võetud poliitikutele paneb autor süüks needsamad patud, mis kõigile poliitikast huvitatuile on juba ammu pähe kulunud. Nii meenutatakse Siim Kallase puhul eelkõige 10 miljoni dollari afääri, Juhan Partsi suurimaks patuks on Lihula monumendi mahavõtmine, Edgar Savisaarel mehkeldamine venelastega, Ärma Toomasel ametikorteriga hangeldamine ning mahhinatsioonid Ärma talu ümber jne jne.

Mõnevõrra üllatav on ainult see, et Mart Laari suurimaks käkiks ei peeta mitte näiteks rublamüüki ega vanarauaostu Iisraelist, vaid hoopis alaliste elamislubade andmist Eestisse nõukaajal elama asunud venelastele. Andrus Ansipi puhul ei mainita poole sõnagagi tema tõeliselt suurt käkki - Tõnismäe monumendi käpardlikku teisaldamist ja sellega kaasnenud Tallinna rüüstamist nn "pronksiööl".

Viimatimainitud nüansil on lihtne seletus. Kogu raamatu läbivaks tunnusjooneks on autori veneviha, mis kohati võtab lausa rassistliku varjundi. Seetõttu mõistab ta korduvalt ja karmilt hukka kõik need poliitilised kokkulepped ja aktsioonid, mida saab mingitpidi Eestis elavate venelaste või Venemaa jaoks soodsaks pidada, ning seega on Pronkssõduri teisaldamine tema meelest tõenäoliselt pigem kangelastegu. Läbivalt hirmutatakse lugejaid sellega, et vene rahvusest inimeste ja eriti valijate arv kasvab Eestis pidevalt ja varsti saavutavat nad enamuse igas eluvaldkonnas. Seda mõttekäiku iseloomustab ilmekalt leheküljelt 129 valitud tsitaat: "Kui Edgar Bureshin Savisaar ja ta rahvuskaaslased valitsuse üle võtavad, kehtestavad nad kahtlemata vene keele riigikeelena."

Kordamine pole kunagi liiast

Raamatu teises ja tunduvalt mahukamas osas loetakse ükshaaval üles kõik need "käkid", mida võimueliiti kuuluvad poliitikud on viimastel aastatel kokku keeranud. Nende hulgas pole küll ühtegi, mis Eesti meedial oleks varem kahe silma vahele jäänud. Neid kõiki on kajastatud Kesknädalas, Äripäevas, Maalehes ja mõnikord isegi mõnes meil ilmuvas päevalehes. Suurem osa neist on seotud meie valitsuskoalitsiooni kuuluvate poliitikutega, kuid igal võimalikul ja võimatul juhul kistakse mängu ka Keskerakond ja Edgar Savisaar. Kajastamist leiavad võimueliidi üle mõistuse suured palgad ja veel kopsakamad hüvitised, põhiseadusega vastuolus olev riigikogulaste töötamine ettevõtete nõukogudes, pististe vastuvõtmine ärimeestelt neile soodsate seaduste ja otsuste tegemise eest, riigikaitsjate süstemaatiline hankeseaduse rikkumine, Evelini turismitalu-rentimine Ärma Toomasele, elamislubadega äritsemine jne jne.

Nagu eespool mainitud, pole kõigis neis lugudes midagi uut, kui mitte arvestada seda, et kunagi pole nad olnud tähelepanu keskmes üheaegselt. Pigem mängitaksegi poliitikas sellele, et iga uus skandaal aitab rahva tähelepanu eelmistelt kõrvale juhtida ja need saab vaikselt kalevi alla lükata. Teisisõnu, kehtib raudne reegel, mida tähistab kõnekäänd "Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi". Mõistagi ei muuda midagi ka Jüri Toomepuu raamatusse kirja pandu. Ometi aitab selle lugemine mälu värskendada ja meelde tuletada mõnd eriti kõnekat arvu. Raamatus antakse mitmel korral teada, et Ärma Toomase ja tema renditava Ärma Talu teenindamisega tegeleb pidevalt üle 60 maksumaksjate rahast palka saava inimese. Leheküljel 65 on kirjas, et meie riigis on noore õpetaja palk 7,4 korda väiksem kui Riigikogu liikme palk koos kuluhüvitistega. Leheküljelt 203 võib lugeda, et kui eestlase keskmine palk on praegu 792 eurot ja pension 305 eurot, siis teiste riikide abiraha vajavatel kreeklastel vastavalt 2323 eurot ja 1858 eurot.

Nali pole naljaasi

Kõnealust raamatut lehitsedes ja lugedes torkab silma, et autor pole (eriti teises osas) vaevunud materjali korrastama ega süstematiseerima. Tegemist on pigem eri aegadel kirja pandud mõttesähvatustega, mis siis mehaaniliselt üksteise järel ära trükitud. Seetõttu esineb tüütult palju ülekorrutamisi. Nii on näiteks lehekülgedel 74 ja 96 kirjeldatud kaitsepolitseinik Indrek Põdra poolt mafioosodele osutatud teeneid ja selle eest kasseeritud summasid peaaegu ühesuguses sõnastuses. Kahjuks pole sellistele apsudele reageerinud ka raamatu toimetaja.

Olles õigusega ülimalt kriitiline kõigi poliitikas toimuvate väärnähete suhtes, läheb Jüri Toomepuu korduvalt oma sõnakasutuses üle hea maitse piiri. Nii leiame leheküljelt 37 lause: "Natuke kohtlasevõitu Parts majandusest suurt ei jaga." Lausa paskvilli loeme aga leheküljelt 138, kus mõnitatakse Edgar Savisaare ema. Sellised labasused kisuvad tunduvalt alla kirjapandu tõsiseltvõetavust ja pole välistatud ka tema vastu kohtuasja algatamine.

Kui alguses sai arutatud raamatu alapealkirja teemal, siis lõpetuseks võib öelda mõne sõna ka pealkirja kohta. See, nagu ka kaanekujundus, viitavad lõbusale lugemismaterjalile. Seda ses raamatus leiduv tekst aga kindlasti ei ole. See, et iga poliitikute ebaeetilist või siis suisa kriminaalset tegu Eesti Käkkikeerajate Liidu nimel takka kiidetakse, pole veel piisav võte tõelise poliitilise pamfleti sünniks. Head nalja on teatavasti väga raske teha, seepärast ilmubki "Vahva sõdur Švejki", "Revidendi" või "Pisuhänna" mõõtu teoseid erakordselt harva ja vähemandekatel autoritel oleks õigem valida mõni teine žanr.

Raamat "Naer on terviseks" viib eelöeldule vaatamata mõtted taaskord sellele, et võim on narkootikum, mis muudab sellele ligi pääsenud inimesed peaaegu alati omakasupüüdlikeks. Nad hakkavad kasutama iga võimalust enda ja oma kambameeste hüvede suurendamiseks, pööramata tähelepanu rahva arvamusele. Seda on ajalugu kinnitanud tuhandeid kordi, alates Egiptuse vaaraodest ja Vene tsaaridest kuni tänapäevaste rahvajuhtideni välja. Paraku ei suuda seda välistada ka demokraatiaks nimetatav ühiskonnakorraldus, sest võimul olijad ja võimule pürgijad on suured meistrid rahvast valimislubadustega lollitama ja nende esindajaid oma rivaalide vastu üles ässitama. Seetõttu ei saa kunagi teoks Käkkikeerajate Liidu õudusunenägu, mida saab lugeda leheküljelt 56, et uue põhiseadusega kehtestatakse presidendi otsevalimine ning valitakse 51-liikmeline Riigikogu, kelle palgad nagu ka valitsuse liikmete palgad ei ületa kaht keskmist palka ja kus keelatakse igasugune riigi arvel reisimine ja muude kulutuste tegemine väljaspool otseseid hädapäraseid tööülesandeid. Seda ei juhtuks isegi siis, kui kõnealuse raamatu autoril Jüri Toomepuul õnnestuks saada peaministriks.

ENDEL RIHVK, kolumnist

[esiletõste] Raamat „Naer on terviseks" viib mõtted taaskord sellele, et võim on narkootikum, mis muudab sellele ligi pääsenud inimesed peaaegu alati omakasupüüdlikeks.

[raamatu esikaane pilt] POPULISTLIK ÜLDISTUS: Olles õigusega ülimalt kriitiline kõigi poliitikas toimuvate väärnähete suhtes, läheb Jüri Toomepuu korduvalt oma sõnakasutuses üle hea maitse piiri. Populistlikult kõiki poliitikuid ühte Eesti Käkkikeerajate Liitu sidudes vähendab Toomepuu pikkade aastate jooksul Eestit valitsenud IRL-i ja Reformierakonna vastutust.

Jaga |