Keskerakond ja vene parteid valimiste künnisel

REIN RUUTSOO,      14. september 2005


Valimisvõitlus näib seegi kord tulevat sama halastamatu nagu alati. Veel ühe asja poolest on need valimised nagu kaks tilka vett eelmistega sarnased. Tõusis n-ö spetsiifiliste vene parteide loomise plaan. Seekord veab seda vähemalt Eesti riigi vastu võitlemisega kuulsust kogunud seltsimees Lebedev.

Kuid sama regulaarselt, kui on ärgitatud sedalaadi parteide loomist, on „mägi sünnitanud hiire", s.t mitte ühestki „parteist" pole tegelikult saanud olulist tegijat. Oleme hakanud pidama seda juba loomulikuks, et pole sellist parteid, kes spetsiifiliselt venelaste (rahvuslikke) huvisid esiplaanile seades oleks kujundanud Eesti poliitikat. Lääne vaatlejate silmis on mitte-eestlastest rahvaesindajate vähesus meie parlamendis märk demokraatia defitsiidist.
Näiteks Rootsi Rahvapartei tegevusest malli võtjatele on raske selgitada, et Eestis polnuks see kindlasti mitte areng stabiilsuse ja nähtavasti ka mitte demokraatia suunas. Venelaste „spetsiifilisi rahvuslikke huve" kaitsva partei puhul ei saa kuidagi ignoreerida geopoliitilist konteksti. Sedalaadi sisepoliitiline tugev toimur oleks välispoliitiline tegur – ka siis, kui esindus pole väga arvukas.
Meenutagem vaid Jüri Mõisa aegu Tallinna linnavalituses pool tosinat aastat tagasi, kui nn venekeelsed suutsid end seada kaalukeele rolli ja n-ö Eesti rahvuslikud parteid olid valmis vanakuradi vanaemaga tantsima.
Kuhu siis on kadunud see pea unustatud vene tegur, ja miks lüüakse lauda vene kaart, kui valimised lähevad?

Vene poliitika Eestis. Väljavaated
Pole kahtlust, et tegus „vene partei" on just suure naabri huvides. Et tänavu seati juba avalikult selle mootoriks Lebedev, on kõnekas. Eestikeelsele ja venekeelsele valijale on see „näljastreigi" provokaator selge sümbol. Sõnum, millise lipu alla nüüd kutsutakse.
See peaks mõtlema panema. Muidugi, spetsiifilise vene poliitika uusponnistused sünnivad hoopis ebasoodsamas olukorras kui 1990. aastate algul.
Tööandjate ja töövõtjate solidaarsus (muidugi eelkõige tööandjate), jagunemine Euroopa-meelseiks, euroskeptikuiks jne ei võimalda enam hüüdega „meie omi pekstakse" koondada mitte-eestlasi selliseks hoovaks, nagu sellest unistab ehk Klenski. Erinevalt 1990. aastate algusest on see „meie" omandanud struktuuri. Eestlaste ja mitte-eestlaste seisukohad nende huvidest on oluliselt lähenenud ja vähem manipuleeritavad.
Tihedamat majanduslikku läbikäimist Venemaaga pooldab 87% eestlastest ja 96% venelastest. Piirilepingu allakirjutamisega Stalini tõmmatud joonel, s.t tänaste piiridega nõustus 72% eestlasi ja 92% venelasi. Muidugi on tõsiasjade „arvestamist" mõistlikuks pidajate hulk eestlaste seas suurem kui venelaste hulgas, kes toetavad lepingut hoopis põhimõttelisemalt.
Vene-Eesti suhete klaarimise eeldustes lähevad Eesti elanike positsioonid aga tõsiselt kahte lehte. Ligi pool venelastest (44%) arvab, et Venemaal/Putinil pole millegi eest vabandust paluda. Neid küsimusi, milles eestlaste ja venelaste arusaamades pole lähenemist toimunud, on veelgi. Küsimus pole kauges ajaloos, vaid ikkagi identiteedis. Identiteet, nende või teiste sündmuste tajumine õiglasena või ebaõiglasena on aga poliitiliste otsuste tegemisest lahutamatu.
Eestlasele on meie maa, meie rahva kannatuste, meilt pooleks sajandiks röövitud tuleviku tunnustamine n-ö omaks võtmise oluline eeldus. Kuid näiteks vene noorte arv, kes eesti keele õppimist vajalikuks ei pea, on endiselt ehmatavalt suur. Seega, kas ja kuivõrd on põhjust kõnetada meie kaasmaalasi eestimaalastena, on veel probleem.

Keskerakond – kelle partei?
Mis oleks tark poliitika olukorras, kus vähemalt mitte-eestlastest nn post-koloniaalse vähemuse (need, kes pärast impeeriumi lagunemist on võtnud Vene kodakondsuse) eestimaalasteks saamist on pidurdamas retoorika „surnud eesli kõrvadest"?
Üks võimalus on muidugi toita heroilisi ja (vist ka nostalgilisi) kujutlusi sellest, kui palju me ikka 1944. aastal Narva all venelasi tapsime (Mart Laar).Või arendada sammaste najal võitluslikke fantaasiaid (Juhan Parts). Valimiste võtmes on see n-ö nullsumma mäng. Mäng tänaseks juba kokku kuivavale elektoraadile, mis lõikab end ka nn venekeelsest valijaskonnast lootusetult ära.
Eesti poliitikutest vaieldamatult suurima, erandlikult ka venelaste hulgas suurima toetusega Savisaare „sulustamise kampaania" on samas lootusetult takerdunud. „Valged parteid" on tunnistanud ta koalitsioonipartneriks nii Toompeal kui pealinnas. Ega muud jäägi kui tõrva nende kaela, kes pole ülddemokraatlike väärtustega mänginud. Mis sest, et Savisaare nn venelaste poliitika on taotlenud sedasama, mida meie Euroopa liitlased!
Võib vaid kujutleda, milline oleks Lededevi edu, kui viljakale pinnale langeks retooriline venelaste mobiliseerimine Idast, kui Eestis oleks juba n-ö üle mindud, nagu seda Lukase kavas ette nähti, eestikeelsele õppele („plaan 2004"), sünnijärgse kodakondsuse (!) õiguse tekitamisele mittekodanikele jne.

Meedia ebapüha allianss
Püsiv ja ootuspärane skandalist Dimitri Klenski hea klisheena hoidmine suures plaanis ETV AK-s sai otsa. Sel oli mõte, kuni ta kandis sõnumit „niisugused need venelased on" – eriti kui nad on keskerakondlased. Klenski väljaviskamisest (mis erinevalt skandalisti enese toimetamistest on partei poliitika), saab lugeda vaid mõnest ajalehesabast.
Eesti kommentaatorid on seejuures venekeelsest meediast saanud omalaadse liitlase. Mitte ainult, et Klenskist on märter tehtud. Etniline tunnus on esiplaanil. Kes venekeelseid lehti vähegi jälgib, märkab, et parteid lüüakse seal kahte suurde lehte – vene parteid, need, mida jälle valimiste eel tekitada püütakse; ning eesti parteid. Viimaste hulka lahterdatakse kõik erakonnad, mille nimes ei leidud sõnakest „vene". Sedalaadi sildistamisega läks ajuti kaasa ka venekeelne AK!
Pole kahtlust, et traditsiooniliste parteide (reformistid, sotsid jne) esitamisel „eesti" parteidena hakkab olema tugev mõju valimiste tulemustele, sest see on otsene üleskutse hääletada „meie" poolt. Võiks ütelda et isamaaline valimisvõitlus käib koos lebedevlastega sildi all „parem Lebedev kui Savisaar". Selles pole midagi uut, et Lebedeviga saab „kokku leppida" – selline kogemus on juba 1991. aastast.
Võrreldes endiste aegadega on Keskerakonna väljavaated ainult paranenud. Sellest on saanud partei, mis jagab eestlaste seas tänaseks laiema toetuse omandanud seisukohti hoida suhteid naabriga. See partei on kogu aeg pidanud demokraatia arengu oluliseks tingimuseks mitte „dekoloniseerimist", vaid integratsiooni.
Keskerakond pole hullutanud inimesi valimistest valimisteni vankumatu ustavusega Tartu rahule ja selle piiridele. Savisaarliku järjepidevuse hind on olnud kohati tõsiselt kallis. Kuid seda mitte taolise poliitika sisu pärast, vaid see on saanud teenida üksnes Eesti huvisid.
Kuid samale äratundmisele jõudmiseks on meediast hullu moodi mõjutatud valijad pidanud käima pika tee, sest vaenlase imagot on trambitud hoolega. Mis sest, et Keskerakond on ajanud euroopalikku poliitikat. Ära on hoitud Eesti lõhenemine rahvuslikul pinnal – seega on tegelikult viidud miinimumini võimalus manipuleerida Eesti poliitikat.

Ka vene parteidel on koht
Ma ei arva, et n-ö vene parteidel poleks kohta meie poliitikas. Need tekivad kindlasti. Ka vanades demokraatiates, näiteks Soomes on Rootsi Rahvapartei. Rahvuslike parteide loomine on osa identiteedipoliitkast, mis ei pruugi olla tingimata vastanduv ega võitlev.
Kuid Eesti venelaskond jääb veel kaua väga mitmekihiliseks tordiks. Need, kes arvavad, et Venemaal polegi millegi eest vabandada, et Eestis peaks olema kakskeelne asjaajamine jne, jäävad ikka.
Kuid on venelasi, keda me võime ja peame kutsuma eestimaalasteks. Et nad ei hääleta „dekoloniseerimisega" end nurka mänginud parteide poolt, on loomulik. Vastutustundetud politikaanid, kes meie haavadesse soolvett valades hääli kalastavad, on kaotamas oma jõu allikat. Rahvusliku lõhestamise takistamine Keskerakonna poolt on ajalooline teene Eesti riigi ülesehitamisel. Selle poliitika alusmüür on Rahvarinde parimate päevade demokraatlikes ideaalides.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)