Volbriöö ja Baer Tartus

 Baeri monument püstitati Toomemäele teadlase 10. surma-aastapäevaks. Skulptor Aleksandr Opekušini pronksskulptuur avati 28. novembril 1886.

Traditsiooniliselt täidavad Tartu kõigi aegade üliõpilased volbriõhtuti linna lauluga, marssides rongkäigus läbi kesklinna. Akadeemilist peret tervitab Raekoja platsil tavakohaselt Tartu linnapea – tänavu siis Urmas Klaas, kes jätab ööks vastu 1. maid kogu võimu Tartus üliõpilaskonnale. Oma sõnade kinnituseks joob linnapea tühjaks õllekannu. Ülikooli peahoone ees võtab tudengeid tervitada rektor – hetkel Volli Kalm. Kui tema õlut ei pruugi, peab ta kuulma nördimusavaldusi ja hämmeldunud huilgeid.

Tänapäeval pestakse šampanjaga Baeri pead üliõpilaste kevadpäevade raames, kus korraldatakse ka mitmeid teisi meeleolukaid sündmusi. Uutest traditsioonidest vast tuntuim on erakordsete, vastavalt tudengite lennukale fantaasiale ehitatud ujuvsõidukite võistlus Emajõel.

Kes aga oli Karl Ernst von Baer, kelle sünnist möödus veebruaris 223 aastat, aga kes on Tartu akadeemilisele seltskonnale jäänud nii unustamatuks?

Karl Ernst von Baer

on silmapaistvamaid Eestis sündinud teadlasi. Ta arendas teadust mitmes valdkonnas, olles ühes isikus nii naturalist, geoloog, bioloog, meteoroloog kui ka geograaf. Ta rajas embrüoloogia kui teadusharu. Teda paelus küsimus bioloogilisest ajast ning erinevate organismide ajatundlikkusest ning ta oli selle käsitlusele esimesi alusepanijaid. Suure osa elust ja teadustööst tegi Baer väljaspool Eestit, kuid elu viimastel aastatel pöördus tagasi Tartusse.

Karl Ernst Ritter von Baer sündis 28. veebruaril 1792. aastal Piibe mõisas Järvamaal Koeru vallas (tänase Piibe maantee ääres), baltisaksa mõisnike perekonnas. Isa oli Eestimaa rüütelkonna peamees Magnus Johann von Baer ja ema Juliane von Baer. Pere oli traditsiooniliselt lasterohke – Karl Ernstil oli kuus õde-venda. Baeride esivanemad pärinesid Vestfaalist Saksamaal.

Baer uuris eestlasi

Lapsepõlve veetis tulevane teadlane Lasila mõisas Virumaal, alghariduse sai koduõpetajalt ning 15-aastaselt siirdus õppima Tallinna Toomkooli. 1810–1814 õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust. Sügisel 1814 kaitses doktoritöö „Eestlaste endeemilistest haigustest“. Märkimisväärne uurimus sai mullu 200-aastaseks, kuid mõtteainet leiab sealt tänaseni. Me ei saa ega taha nõustuda Baeri hinnangutega eestlaste kohta, mis iseloomustavad meid kui laiska, nürimeelset, rumalat ja välimuselt inetut rahvast. Küll aga tasub tähelepanu osutada Baeri poolt välja toodud iseloomujoontele, mis ka praegu eestlaste füüsilisele ja vaimsele tervisele muret teevad: liigne viina ja kange õlle pruukimine, samuti ka rasvaste toitude ülemäärane söömine.

Nii Toomkooli kui ka Tartu Ülikooli hariduse sisu ja kvaliteedi kohta tegi Baer juba õppimise ajal teravaid märkusi. Kui ta 1812. aastal Riiga saadeti, et aidata haigeid ning vigastatuid pärast Napoleoni armeega peetud lahinguid, sai ta lõplikult aru, missugused lüngad tema hariduses esinevad. Kohe pärast lõpetamist teatas ta isale, et suundub end välismaale täiendama. Baeri haridustee jätkus seepeale Berliinis, Viinis ja Würzburgis. Viimases tegi ta esmatutvust uue suunaga loodusteadustes – embrüoloogiaga.

Teadlasetee

Pärast aastaid enesetäiendamist Euroopa ülikoolides siirdus Baer Königsbergi (praegu Kaliningrad), kus abiellus Auguste von Medemiga, kellega tal oli kuus last – viis poega ja tütar. 1821. aastal sai temast korraline zooloogiaprofessor ja 1826. aastal lisandus anatoomiaprofessori koht Königsbergi ülikoolis.

1826. aastal valiti Baer ka Tartu Ülikooli füsioloogia, semiootika ja patoloogia professoriks, kuid teadlane ei võtnud seda kohta vastu. Samal aastal avastas Baer imetajaid uurides munaraku. See avastus pani aluse võrdlevale embrüoloogiale teadusharuna ja selgitas, kuidas imetajad – sh inimesed – viljastuvad. Munaraku avastamine on kahtlemata Baeri kõige olulisem teadussaavutus ning selle põhjal avaldatud töö „Ovi Mammalium et Hominis geneesi“ tegi ta teadlaskonnas üldtuntuks.

Oma avastustest tuletas teadlane 1828. aastal kindlad seaduspärasused organismide embrüonaalse arengu kohta, mis on saanud tuntuks kui Baeri seadused ehk Baeri reeglid. Need sätestavad, et lootelises arengus tekivad kõigepealt üldisemad tunnused ja alles seejärel spetsiifilised tunnused ning et kõrgemate loomade embrüod ei sarnane oma arengu jooksul teiste madalamate täiskasvanud loomadega, vaid hoopis nende loodetega.

Königsbergi jäi Baer 1834. aastani, mil ta otsustas siirduda Peterburi ülikooli zooloogiaprofessoriks, hiljem ka võrdleva anatoomia ja füsioloogia professoriks. Lisaks bioloogiateadustele tegeles ta Peterburis geoloogia ja geograafiaga, oli Vene Geograafia Seltsi üks asutajaid, lisaks ka Vene Entomoloogia Ühingu asutajaliige. Baer käis mitmel geograafiaekspeditsioonil, kus tegi muu hulgas kindlaks ka jõekallaste uhutuse sõltuvuse maakera pöörlemisest ja Siberi igikeltsa. Baeri auks on nimetatud seitse geograafilist objekti. Üks neist Baeri saar, mis 3,5 km pikk ja asub Kara meres Taimõri lahes. Saarele andis nime Alexander Theodor von Middendorff, kes soovis avaldada austust oma õpetajale ja soosijale, tänu kellele noor teadlane sai võimaluse sõita kaugele Põhja-ekspeditsioonile.

Peterburist naasis Baer Tartusse, kuid tõmbus avalikust elust tagasi. Elu viimased aastad pühendas ta eelkõige bioloogia teoreetiliste küsimustega tegelemisele ning oli Eesti Loodusuurijate Seltsi esimees. Teadlane suri 28. novembril 1876 ning on maetud Tartus Raadi kalmistule. Lisaks Toomemäe monumendile on talle püstitatud skulptuurid ka Lasila mõisas ja Peterburi zooloogiamuuseumis.

Aga tänini sulistavad rõõmsalt Amuuri vardid (Aythya baeri), partlaste sugukonda kuuluv liik veelinde, kes oma ladinakeelse nime on saanud Karl Ernst von Baeri järgi. Talvituvad nad Hiina lõunaosas, Korea poolsaarel, Indias või Vietnamis.

Baer ja Tartu kevad

kuuluvad alati kokku. Korporandid on kinnitanud, et volber on akadeemilisele seltskonnale aasta kõige suurejoonelisem pidu, mil kevad on käes, eksamid pole veel alanud, väljas on tavaliselt soe ja ööd juba valged.

Volbriöösiti on keskööst hommikutundideni korporatsioonide uksed avatud ka linnarahvale – vaid sel ainsal ööl lastakse sinna sisse nn metsikuid, kes pole akadeemiliselt organiseerunud.

Saadan kõigile inimestele üle Eestimaa aegumatult rõõmsaid kevadtervitusi Tartust!

ULRIKA KARU, Tartu magistrant

Jaga |