Nädala juubilar JAROSLAV HASHEK 125

Just sellisena kirjeldab tshehhi kirjandusetundja Sylvie Richterovį Jaroslav Hashekit – üht maailma populaarseimat satiirikut. Meest, kes ei jõudnud isegi oma 40. sünnipäeva pidada. Meest, kes on loonud kirjandusteose, mida sajad tuhanded erinevas vanuses mehed on ligi 60 keeles kapsaks lugenud ja mille alguslauset „Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi!“ teab ka suurem osa naisi. Meest, kes on loonud vahva sõduri Shvejki.

 Jaroslav Hashek sündis 30. aprillil 1883 Prahas ja suri 3. jaanuaril 1923 väikeses Lipnice asulas kopsutuberkuloosi. Ta ei jõudnud kahjuks maitsta Shvejki tähelendu ega jõudnud romaani tegelikult lõpetadagi.

Täna on Hashek ja Shvejk Tshehhimaal vaieldamatud legendid. Võib öelda, et Shvejki peetakse Tshehhimaa näoks ja tema üle ollakse uhked. Kes ei tahaks sarnaneda selle sümpaatse, parajalt pontsaka mehega, kelle huuled on alati õllevahused ja lõug söödud hanepraest natuke rasvane. Kes säilitab igas olukorras optimismi ja rõõmsa meele ning kes kõige keerulisemaski situatsioonis leiab, et paanikasse sattumise asemel tuleb piip täis toppida, veel üks õlu võtta ja mõni lahe lugu vesta.

Hashekiga on seotud ääretult palju kõikvõimalikke legende. Ja kes teab, äkki hõljub Hasheki vaim tänini Tshehhimaa kohal, vahetevahel mõnele turistile või kohalikulegi väikest vingerpussi mängides. Näiteks juhtus minuga sedasi, kui Tshehhimaale juhtusin. Keerutasin oma autoga terve päeva väikestel mägiteedel, suutmata Cheske Budejovicet üles leida – täpselt nii nagu juhtus Shvejkiga Esimese maailmasõja päevil.

Lõpetaksin lõiguga tolle vahva sõduri seiklustest, milles Shvejk pärast pikki eksirännakuid lõpuks siiski oma roodu üles leiab:

„Shvejk läks preestrimaja trepist üles teisele korrusele, kust kostsid ohvitseride hääled. Kõneldi kõikvõimalikest asjadest ja kiruti parajasti brigaadi ja seda, missugune korralagedus valitseb selle staabis. Ka brigaadi adjutant valas õli tulle, öeldes:

„Saatsime ju telegrammi selle Shvejki kohta, kuid Shvejk...“

„Hier!“ hüüdis Shvejk poikvel ukse tagant, astus sisse ja kordas: „Hier! Teatan alandlikult, jalaväelane Shvejk, üheteistkümnenda marsiroodu käskjalg.“

Nähes kapten Sagneri ja ülemleitnant Lukashi hämmeldunud nägu, millest peegeldus mingit vaikset ahastust, ei jäänud Shvejk ootama, vaid teatas valju häälega edasi:

„Teatan alandlikult, mind taheti keisrihärra reetmise eest maha lasta.“

„Jeesus Kristus, mis te räägite, Shvejk?!“ laskis kahvatu ülemleitnant kuuldavale meeleheitliku karjatuse.

„Teatan alandlikult, just nii, härra ülemleitnant...“

Ja Shvejk hakkas pikalt laialt seletama, mis temaga oli juhtunud.

Teda vaadati silmad pärani peas, tema aga seletas oma lugu kõikvõimalike üksikasjadeni, unustamata isegi seda, et kalatiigi paisul, kus teda õnnetus tabas, kasvasid meelespealilled. Kui ta mainis siis tatarlaste nimesid, kellega oli tutvunud oma rännakul, nagu Hallimulabalibei, millele ta lisas rea enda poolt välja mõeldud nimesid, nagu Valivolavalivei, Malimulamalimei, ei suutnud ülemleitnant Lukash end enam talitseda ja lõikas vahele:

„Ma virutan teile jalaga, lontrus! Tehke lühemalt ja selgelt!“

Shvejk aga jätkas talle omase põhjalikkusega. Kui ta kiirkohtuni, kindralini ja majorini jõudis, märkis ta, et kindralil vaatas vasak silm kõõrdi ja majoril olid sinised silmad.

„Külmad ja julmad,“ lisas Shvejk riimis.

Kaheteistkümnenda kompanii ülem Zimmermann viskas Shvejki suunas kruusi, millest oli joonud kanget juudi puskarit.

Shvejk aga jutustas täie rahuga edasi, kuidas talle taheti viimset tröösti pakkuda ja kuidas major hommikuni ta kaisus magas. Seejärel kaitses ta hiilgavalt brigaadi, kuhu ta saadeti, kui pataljon oli teda kui kadumaläinut tagasi nõudnud. Lõpuks asetas ta kapteni ette paberi, kust oli näha, et brigaad oli vabastanud ta igasugu kahtluse alt, ning tuletas meelde:

„Lubage alandlikult teatada, et leitnant Dub on peaajupõrutusega brigaadi staabis ja saadab teile kõigile tervitusi. Palun palka ja tubakaraha.“

IVARI VEE

Jaga |