Erakondlikud valimised, kas maailma lõpp?

ÜLO TOOTSEN,      17. aprill 2002


Erakondlike valimiste vastaste põhiargumendiks on, et uuendus ähvardavat muidu igati korralikel ja asjalikel inimestel (kes tahavad muust maailmast otsekui kõrval seista) tasapisi valla asju ajada, sundides neid avalikult poliitikuteks hakkama.
Sõna poliitik kõlab seejuures nende suus umbes nagu pätt, kaabakas või aidsihaige, kellest tuleks võimalikult kaugele hoida.

Majandusprofessor Janno Reiljan on öelnud umbes nii, et poliitikud on maksumaksja raha kasutamise otstarbe määrajad, inimeste elu-korralduse ja avalike asjade üle otsustajad, kellele selleks on antud vastav võim.
Ühesõnaga - poliitikud on võimu teostajad. Järelikult on iga vallavolikogu liige, iga vallaametnik poliitik, tahab ta seda tunnistada või mitte. Isegi näiteks heakorratalgute korraldamine vallas või linnas on nii või teisiti poliitiline otsus, rääkimata kooli ülalpidamiskulude või toetusrahade jagamisest. Valimistel kandideerimine tähendab seega enda poliitikuks tunnistamist, valijate teavitamist oma tahtest korraldada valla või linna elu. Ja see tähendab kõige otsesemalt poliitikasse astumist.
Enne aga, kui kellelegi sellist võimu anda, on ju väga vaja teada, millised on selle inimese vaated võimu ja kõige sellega kaasneva kohta. Vaja on teada tema maailmavaadet, seda, kas tal ikka piisab vajalikke teadmisi ja oskusi, vastutus- ja õiglustunnet. Üksik inimene saab vastutada vaid üksnes enda eest, ka siis, kui ta kuulub ühendusse "Kodumuru" või "Lembelinn", sest neil ühendustel pole ühtset selgelt sõnastatud programmi ega poliitilist vastutust. Pärast valimisi ei mäleta varsti keegi, mis oli selle kodumuru programm või lubadused. Suuremate erakondade programmid, nende poliitiline kreedo on aga alati rõhutatud, esiplaanil, kõigile teada. Teada on ka see, et erakonnas või parteis ei ole ainult individuaalne, vaid ka kollektiivne vastutus. Ja see teeb erakonna liikme teod ja otsustused märksa vastutusrikkamaks.

KESKMÕTE:
Sõna poliitik kõlab seejuures mõnede suus umbes nagu pätt, kaabakas või aidsihaige, kellest tuleks võimalikult kaugele hoida.

Loomulikult on raskem erakondadel ja nende liikmetel, kel puudub selgelt sõnastatud programm, poliitiline eesmärk, või kes on seda vastavalt olukorrale siia-sinna pööranud - noh, nagu näiteks mõõdukad või isamaalased.
Ja kohe siitsamast järeldubki, miks just sellised erakonnad on nii raevukalt erakondlike valimiste vastu: nad teavad, et nende toetajaskond ei ole piisavalt suur, et oma partei nimekirja all kandideerida. Selles ongi kogu asja tuum ja konks.
Veel tuuakse ühe vastuargumendina, et nii võetakse väikestelt erakondadelt võimalus valimistel kaasa lüüa. Osaliselt kattub see juba eespool tooduga. Sest küsime: miks on üks erakond väike ja teine suur? Vastus on ilmselge: väikese erakonna maailmavaadetega ühinenuid on lihtsalt vähem. Järelikult ei ole nende ideed ühiskonna edasiviimiseks nii eluõiguslikud kui teistel. Järelikult tuleb revideerida oma tõekspidamisi ja maailmavaadet, et leida üldsuse suuremat poolehoidu. Või leida erakond, kellega ühte sulanduda.
Põhjamaadega võrreldes on meil erakondade liikmeid 10-15 korda vähem. Parteistumise tendents suureneb aga kogu maailmas, sest parteilastel on selge ettekujutus oma maa parema tuleviku kujundamisest, väljakujunenud maailmavaade ja kindlad ideaalid, mille eest võidelda. Ei võta erakondlikud valimised mitte kelleltki ära võimalust lüüa aktiivselt kaasa ühiskondlikus elus, oma valla või linna elu juhtimisel. Kui tõesti ei leidu ühtegi erakonda, kelle mõtted ja ideaalid sinu omadega ühtiksid, siis jääb ju võimalus kandideerida üksikult. Öeldakse, et siis on shansid väiksemad. On küll, aga kui sa oled piisavalt kõva tegija, miks siis seda karta?

Mis puutub aga Kohalike Valimiste Erakonna asutamisse, siis see idee on juba sündides surnud. Ei saa ju üheainsa eesmärgi nimel üles ehitada ühtegi tõsiselt võetavat erakonda, ühendust lihtsalt millegi vastu protesti avaldamiseks. Tõsi, alati on olnud ja on ka edaspidi inimesi, kelle katsetused lõigata loorbereid ühes või teises erakonnas on luhtunud ja kes siis lohutuseks on otsustanud aegajalt uue partei või erakonna luua. Selliseid solvunute-pettunute erakondi oli ju omal ajal ka Keskerakonnast pungunud Arengupartei. Mis tast sai, on teada - nimegi ei mäleta enam õieti keegi. Ka selle uue erakonna nimeks võiks olla pigem Lohutuspartei või Kompensatsioonipartei. Eriti huvitavalt kõlaks viimane nimetus lühendatult: Kompartei
Nii et minu arvates pole erakondlikes valimistes hullu midagi. Leidku igaüks oma vaadetele sobiv erakond - neid peaks praegu küll igale maitsele olema - ühinegu sellega, ning mingu julgesti valima. Ei sellepärast kustu päike.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)