Tavalise eestlase tee külmale maale

INDA HANSON,      21. märts 2007


Lapsepõlv

See oli mul tavaline nagu igal eesti lapsel. Olen sündinud 9. oktoobril 1938 taluperes. Minu vanemad olid põllupidajad. Vanaisa talust eraldati minu vanematele 30 hektarit maad siis, kui minu isa ja ema abiellusid.

Käisin karjas ja olin abiks kõigil niisugustel töödel, mis lapsele jõukohased ja kus oli minust kasu. Maal pidi igaüks tööd tegema ja logelda ei lastud kellelgi.

Mäletan, kui kooli läksin, siis tuldi mulle vihmasel ajal või tuisuga kooli vastu ning sõidutati hobusega koju.

1948. aastal tuli minna kolhoosi. Meie küla Küütse talus oli kolhoosi lehmalaut, ja see oli loomi täis.

Siis saabus 1949. aasta 25. märts. Parasjagu oli koolivaheaeg. Mina ja isa tegime tööd. Just 25. märts oli meil planeeritud sõnnikuveoks. Pidime tööga alustama, ent saatuslik hommik ei lasknud selle tööga lõpule jõuda. Mina vedasin hobusereega sõnnikut põllule – olin pandud hobust juhtima. Äkki aga läks põrgu lahti – püssimehed seisid ümber maja ja rääkisid võõrast keelt.

Järgmisena käsutati meid kõik elutuppa ja jutt oli järgmine: "Teie olete kulaku perekond! Kuna teie perel on kokku 60 hektarit ja te kasutate sulase kõrvalabi, tuleb teil kui kulakuperel lahkuda sellest elamisest eluks ajaks, asumisega Siberis."

Elu Siberis

Elu külmal maal oli kui põrgu. Meid, eestlasi, sõimati kogu aeg fashistideks. Elab ju Venemaal palju rahvusi ja nad ei tee vahet, kes on kes. Nende jaoks olid kõik võõrad fashistid.

Eestlased olid tööl peamiselt ehitusel või siis söekaevanduses. Töö oli äärmiselt raske ja elu Siberis äärmiselt karm.

Venemaal käisin koolis 5. klassini, siis saime vabaks ning tulime kodumaale tagasi. Jõudsime 1956. aasta maikuus oma koju, kust meid 25. märtsil 1949 ära oli viidud. Meid ei tahetud vastu võtta. Läks nädal aega, enne kui oma kodu tagasi saime. Seda tänu isale, kes käratas peale: „Siit ma läksin ja siia tulin tagasi, ning enam mitte mingit vastuvaidlemist!" Polnud selle peale võimusakstel ju midagi vastu ütelda.

Olime paljad kui püksinööbid

Siberist tagasi tulles ei olnud meil selgapanemiseks mingeid riideid, olime paljad kui püksinööbid. Õnneks sugulased, kes meil olid, andsid igaüks midagi: kes kanad ja kuke, kes lamba ja väikese põrssa. Siis aga müüs kolhoos meile lehma, kes aga oli väga vilets – ainult luu ja nahk. Selle õhvakese eest pidime minu mälu järgi maksma 150 rubla. Seda lehma pidasime üsna kaua aega.

Ega kodused kolhoosi- ja hiljem ka sovhoosiülemused ei sallinud Siberist tagasi tulnuid. Erinevalt teistest külaelanikest anti meile aiamaa kodust kaugele, teise talupidamise juurde ja ka karjamaa oli kodust kaugel eemal. Meile ei tahetud õigel maaharimise ajal anda hobust, traktorist juba rääkimata.

Majas polnud elektrit – selle pidime oma kulu ja kirjadega sisse panema.

Siberist koju tulles saime oma majast enda käsutusse kaks tuba. Nende eest pidime veel ka üüri maksma – olime iseenda kodus üürilisteks.

Kuna elu maal kujunes vägagi viletsaks, otsustasin sealt lahkuda. Sain linnas ema õe juurde elama. Õppisin õhtukeskkoolis, päeval töötasin ehitusel.

Hiljem juba abiellusin. Mul on kaks täiskasvanud poega ja kaks lapselast.

Ja mis siin ikka iriseda.

[Fotod Inda Hansoni kogust:]

KUS ON, KUS ON KURVA KODU?

Minu kodumaja 1961. aastal.
Kunagise kodumaja ees poeg Antsuga 1995. aastal.
Kaduv kodu 2006. aastal.

Siberis, Irkutski oblastis Tsheremhovos 1951. aastal.
Tallinnas, 2007. aasta märtsis.

KÜÜDITATUD EESTLASED:
Eestlased baraki nr. 1 ees 1953. aastal (Irkutski oblast, Tsheremhovo).

Ajateenija Ants Sild külas rahvuskaaslastel. Inda Hanson paremalt teine. On 1956. aasta maikuu, ees ootamas kojuminek.

Kojusõit on algamas. Mai 1956.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)