Emakeelt austades austame ka ennast

Silva Tomingas,      12. märts 2003


Kuhu me siis ikkagi oma emakeelega liigume? Me halame, et kõik ohustavad seda. Küll oleme me kannatanud vene keele pealetungi all, küll inglise või soome keele survet kartnud. Meie emakeele kõige suuremad vaenlased on meie nooremate põlvkondade keelelodevus ning vanemate põlvkondade järeleandlikkus. Lõdva keelekasutusega rahvas võib oma emakeele peagi maha matta ja rahvus oma identiteedi kaotada. Austagem oma emakeelt! See on väga oluline osa meie kultuurist. Selle kaudu me austame iseennast ja oma rahvust.

Mida aasta edasi, seda enam kuuleb virinat teemal "Kui raske on meie emakeel". Ja mida aasta edasi, seda enam näeb kirjasõnas täiesti harimatut või lohakat ja hoolimatut keelekasutust. Reklaamplakatid ja ajalehed on nii paksult õigekirjavigu täis, et üha sagedamini on raske ühe lugemisega arugi saada, mida öelda on tahetud. Keelekorraldajad on kõigile - nii lollidele kui ka laiskadele - poolele teele vastu tulnud ja õigekeelenorme järjest lõdvemaks lasknud. Lollus ja laiskus aga süveneb ja lõdvematele normidele tuleb omakorda veelgi mööndusi teha. Kui kaugele me läheme? Kas praegusele poolkeelsele kirjaoskusele järgneb varsti veerandkeelne kirjaoskus? Ja kuhu siis?

Hiljuti küsis minult üks tuttav, et kas eestlased on tõesti debiilseks jäänud, et nad ei ole võimelised eristama mõisteid "teineteise" ja "üksteise". See pani mind selle küsimuse üle tõesti mõtlema. Väga paljudes teistes keeltes on need mõisted ja sõnad olemas ja inimesed - ime küll! - kasutavad neid õigesti. Mis siis eestlasel viga on, et tema pea ei tee vahet kahe ja enama vahel? Kui ema armastab last ja laps armastab ema, siis teine armastab teist ehk nad armastavad "teineteist". Kui peres on mitu liiget, siis nad armastavad "üksteist". Mis on veel lihtsam ja selgem? Mul ei ole eesti keele õpetamisel veel eluski olnud juhtumit, kus eesti keelt võõrkeelena õppiv inimene ei saaks sellest erinevusest aru. Aga ausalt öeldes ei meenu mulle kui eesti keele õpetajale ka seda, et eesti keelt emakeelena õppiv laps ei oleks sellest erinevusest aru saanud. Ja tekib küsimus, kelle tarvis need normid nii lõdvaks on lastud, kellele püütakse poolele teele vastu tulla. Kas on asi hoopis selles, et keelekorraldajad alahindavad õpilasi ja ka õpetajaid. Või alahindavad õpetajad õpilasi ja avaldavad omakorda keelekorraldajatele survet, et nad üha enam norme vähendaks.

Nii või teisiti liigume me praegu, 21. Sajandil, kiiresti selles suunas, kus noorte ja laste keeleoskus üha viletsamaks muutub. Ja mulle küll tundub, et mida suuremaid järeleandmisi tehakse, seda sandimaks asi läheb. Suurem osa meist mäletab aega, mil kirjutati "pension". Täna võime me aga kirjutada ka "pensjon". Sest osale inimestest käis üle jõu kirjutada seda sõna "i"-ga. (Leiti, et kui "oksjon" kirjutatakse "j"-ga, miks siis mitte "pensioni" asemel "pensjon" kirjutada.) Osa mõistagi tahaks kirjutada "baleriini" asemel "balleriin", sest "ballett" on ju kahe "ll"-iga. Leidub neidki, kes on välja pakkunud, et "müüja" ja "müüa" võiks olla kirjutatud ühtemoodi, sest neid hääldatakse ühtemoodi. Õige seegi. (Muidugi siis peaks kirjutama "müija". Ja ma ei imestakski, kui me juba üsna pea sellist kirjapilti mõnel hiiglasuurel reklaamplakatil kohtaksime.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)