Valimised võitis surm. Kaotas rahvas

KARL LUST

kolumnist, SDE

1980-1990 tuli Eestis ühe naise kohta üle kahe sünnituse, 1988-1989 püstitati saja aasta sündivusrekord. Järgnesid koletu langus ja kerge tõus 2000. aastatel. Tänavusest aastast jääb tööealisi aina vähemaks. Rahva allesjäämisest ei saa tõsiselt kõnelda isegi mitte enam koalitsioonilepingus. Kui rahvas välja sureb, pole ka riigil mõtet. Jaanuaris pidas eesti rahvuse ja kultuuri säilimist esmatähtsaks vaid 54% vastanutest, kuid märtsikuistel Riigikogu valimistel hääletasid pooled sisuliselt selle vastu. Samuti need, kes ei käinud valimas.

Ivar Raigi arvates pole kodanikel riiki vaja, kui see neid ei kaitse. Eestis elab 165 000 inimest absoluutses vaesuses ja ettevõtjate huvid on alati seatud kodanike omadest kõrgemale (Äp 11.03.2011). Rahva hävingu tingib äärmusliberalistlik teooria ja praktika, mis panustab inimarengu asemel majanduskasvu.

Peamine on inimkapital

Kõigis postsovetlikes riikides jääb rahvastik vähemalt pooleks sajandiks kiduma. Eestis oli suurim sündivuse langus 1991-1995. Seetõttu püstitas president Arnold Rüütel küsimuse Eesti jätkusuutlikkusest ja Riigikogu kiitis 2007. aastal heaks strateegia „Säästev Eesti". Jätkusuutlikkus kätkeb endas nii inim-, sotsiaal-, majandus- kui ka looduskapitali, aga selleteemaline jutt tundus juba siis kõvade väärtuste pooldajale Hardo Pajulale iiveldamaajav. Meie väljasuremise taga seisabki liiga napp panustamine inimkapitalisse; see on parempoolsuse üldsisu.

Mart Laari esimene mure valimiste järel oli maksude vähendamine, nagu elaks ta võõras riigis. Läänes moodustab inimkapital kolmveerandi rahvuslikust rikkusest, toodetud kapital vähem kui veerandi. Seda põhiasja on rahva eest 20 aastat varjatud ning see tingib jätkuvalt väärasid valikuid ja arusaamu, nagu oleks tähtis raha, mitte ühiskond.

Meie SKT ühe inimese kohta on Venemaa omast 20% kõrgem, nagu see oli ka nõukogude ajal, ja 70% sellest moodustavad välisinvesteeringud. Nende siiatoomiseks hoitakse palgad ja maksud madalad. Nüüd päästaks meid vaid „tark töö" koos kõrgete palkade ja maksudega (Sven Mikser, Äp 28.02.2011). Masu ei toonud kaasa mitte uuenemise, vaid brežnevliku stagnatsiooni: majandusstruktuur ei muutunud, innovatsiooni ei toimunud. Ühiskond hoopis tardus nii vaimselt kui ka sotsiaalselt ning võimuparteisid ootas kaotuse asemel võit. Kriisi sügavuse peapõhjus oli õigele risti vastupidine majanduspoliitika. Näiteks Poolas majandus kasvas.

Lootused haridusele

on tugevasti liialdatud - Eesti õpilased on 25 Euroopa riigi seas kõige rõõmutumad ja nende suure stressi põhjus võib peituda sotsiaalses ebavõrdsuses. Rikaste ja vaeste perede väljaminekud kultuurile erinevad kuni 200 korda; paljudel lastel pole leibagi ja nende puhul on andest valus rääkida. Soome meile eeskujuks ei sobi, seal on sotsialism. Kooli uus õppekava on orienteeritud reaalse õpilase asemel ideaalsele. Kohustuslik on vaid põhiharidus, ja kõik ei saa sedagi.

IRL-i populistlik lubadus - tasuta odav kõrgharidus (õppekohtade arvu suurendamine 12 500 võrra) - on eeskätt rahva raha kulutamine gümnaasiumikursuse järeleõppimisele, vähemvõimekate ajaviitele ja töötu staatuse edasilükkamisele. Senine hariduspoliitika on meid ilma jätnud 7000-16000 IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) spetsialistist (A. Sild) ja  40 protsendil elluastujatest pole tööd. Töötute ümberõpe ja heitunute resotsialiseerimine nõuab pakutavast kümme korda rohkem raha.

Rikaste rikastumist vaeste arvelt (sh peagi kehtima hakkava sotsiaalmaksu lae abil) on 20 aastat edukalt varjatud majanduskasvu loosungiga. Parempoolsed on liiga kergel käel ohverdanud inimvara (rahvaarv ja -struktuur, tervis, haridus, kultuur, sotsiaalne sidusus, tööhõive, regionaalareng). Enne Euroliitu astumist olid meie sotsiaalkulud seitse korda väiksemad liidu keskmisest, inimene oli odavam kui nõukogude ajal. SEB majandusanalüütik H. Pajula võrdleb Euroopat ema poolt ära hellitatud impotentse noormehega (PM 8.03), kuigi meie riigieelarvest tuleb veerand just sealtsamast Euroopast.

Parempoliitika võidukäik peaaegu kõigil valimistel näitab neid toetavate huvigruppide rikkust ja võimu meedia üle.

Elu hind

Iseseisvuspäeva peol Estonias jäeti tants ära, sest kümme last ja noorukit olid just tulekahjus hukkunud. Võib-olla ei läinud kõigil ka hõrgud suupisted kergelt kurgust alla, sest riigis on näljas 20000 last. Nende heaks ei tehta praktiliselt midagi. Omavalitsused on abitud, sest riik on nad kriisi ajal paljaks riisunud. Maamaksu kaotamine kodualuselt maalt halvendab omavalitsuste rahastamist ja seetõttu meie kõigi elukvaliteeti märgatavalt, moodustades samas meie kodukuludest kütte-, elektri jm kulude kõrval tühise osa. Abi olnuks hoopis elektri- ja kütuseaktsiisi alandamisest.

Maa täitmiseks lastega on vaja raha, sotsiaalseid tagatisi ja turvalisust. IRL lubas kord igale lapsele 1000 krooni kuus, aga Juhan Parts kavaldas juba 2003. aastal Riigikogus, väites, et ainult abirahast ei piisa. Meie SKT ühe isiku kohta - 19000 USD - ei ole nii väike, et poleks saanud tõsta riigi kulutusi lastele 1,75 protsendilt SKT-st 2,5 protsendini, nagu seda soovis Urve Palo (SDE).

See puuduv 1% SKT-st on eesti rahva elu hind. Inimliigi eripära on kollektiivne vastutus laste üleskasvatamise eest.

Vanemaealised

on valimistel ära ostetud populistlike lubadustega tõsta pension kahekordseks (RE) või kehtestada emapension ja lesetoetus (IRL), kuigi õiglasem olnuks taastada näiteks matusetoetus. Raha vajavad lapsed, ja kohe. Kui lapsed on sündimata ja 10% rahvast välja rännanud ning töötus on 13%, siis pole varsti ka pensionimaksjaid. Nagu ei saa süüa kartulikoori, kui pole kartuleid. Julgemad ja targemad prognoosivad tulevikus pensionide kadumist. Parempoolsed on tõstnud pensioniiga naistel 12 aastat, KE aga suurendanud pensioni viimati valitsuses olles 800 krooni, ohverdades astmelise tulumaksu. SDE on toetanud pensionide indekseerimist.

Tohutu rahvastikukao tingimustes on edasielamiseks jäänud viimane abinõu: tuua igal aastal sisse vähemalt 10000 võõrtöölist, välja on käidud idee 100000 kätepaari ajutiseks kaasamiseks.

Muukeelsetega saab eesti keeles suhelda ainult nende keeleoskuse kõige madalamal tasemel, ja nii tekibki uus, väga halb eesti keel. See on väära integratsioonipoliitika üks tulemus. Emakeele tunde saavad lapsed oma kooliaastate jooksul 490 tundi vähem kui uusvenestuse ajal 1980. aastate algul.

Kuna talud

ühistegevuseta püsida ei saanud, on meil 0,4 miljonit ha kasutamata põllumaad, mida 1. maist saavad EL kodanikud vabamalt osta. Toidu hind maailmas ainult kasvab (meil eelmisel aastal 13,7%). Eestlastest saavad omal maal taas rentnikud. Tööstusest on 2/3 väliskapitali käes ja kasum voolab välja maksuvabalt.

Enamik majandusotsuseid tehakse Brüsselis. Meie hooleks on maksud, sotsiaalpoliitika ja kultuur. Viimane on alarahastatud ja riigieelarvest kõige vähem raha juurde saanud valdkond; kaua ta globaliseeruvas maailmas massikultuuri survele vastu ei pane. EELK peapiiskop Andres Põder juhtis oma iseseisvuspäeva-jutluses tähelepanu 2000 avariilisele mälestisele Eestis, neist 70 on luteri usu pühakojad.

Kapitalism ja vabadus

Eestis tekkis kapitalismi alus - püha ja puutumatu eraomand - tagastamisest, riigivargusest ja spekulatsioonist. Töö kaotas moraalse väärtuse ja motivatsiooni. Võim läks raha ja rahameeste kätte. See on plutokraatia. Raha asutab parteisid ja võidab valimisi, loob õigust ja õiglust (Kuno Janson, Sirp 18.02.2011), „tõest" rääkimata.

Raha on ainujumal. Inimloomus peab tõeks silmanähtavat valet, kui teised seda teevad. Postimees väitis päev enne valimisi, et Tallinnas on lumi juba peaaegu musta värvi; varem oli ETV korduvalt näidanud lumeküllust ja tänavate libedust pealinnas. Aga mujal? Auklikud teed iseloomustavad kogu meie riiki ja selle transpordipoliitikat, ülikõrge kütuseaktsiis annab õiguse valitsuselt nõuda paremat.

Tallinn on maailma üks intelligentsemaid pealinnu ja tuleb töötusega Euroopa tasemel hästi toime. Kuna meedia räägib pealinnast eeskätt halba, on linnakodanikul õigus tõesele infole. Et ta näiteks ei hääletaks Liisa Pakosta poolt, kes sulges üheksa lasteaeda.

Meile on hiljemalt nõukogude ajast omane enda tegelikust paremana demonstreerimine (show off). Seda annab tabavalt edasi Eduard Vilde „Tabamata ime" lavastus Vanemuises.

Meie majanduskasv 6,7% ja uue aasta prognoos 5% on Euroopa suurimaid. Paraku on see 15-protsendise majanduslanguse august välja ronimise kiirus, fooniks 6-protsendine inflatsioon, 100 000 kadunud töökohta ning väljarännanute tohutu hulk. 45% rahvast leiab, et asjad liiguvad õiges suunas, samal ajal kui EL-s vaid 27%, kuigi tegelikult on asjad põhimõtteliselt valesti.

NO99 uus lavastus „The Rise and Fall of Estonia" näitab „allakäigu-idusid". Lootus on võitmatu jõud ja kõige tõhusam relv (Silver Rattasepp, Sirp 21.01.2011) ning selle abil on kõige kergem petta, eriti valimiste ajal.

Eesti meedia peab oma isandate meeleheaks müüma reaalsuse tõepärase pildi asemel magusaid kujutlusi ja mustama Keskerakonda.

Inimliik erinevalt loomadest

on oma liigikaaslaste suhtes agressiivne. Kriis on Eesti sotsiaalset ja rahvuslikku lõhet süvendanud, vastuolusid teravdanud ja uusi lahendamatuid probleeme kuhjanud. Keskerakonna ja Edgar Savisaare tõrjumine on alati meie sotsiaalset kapitali ohtlikult vähendanud, ning see näitab kahe juba eri keeles kõneleva Eesti olemasolu. Parempoolsed on siin välja arendanud vaesuse vabariigi.

Rahulolematutega toime tulekuks jätkub Andrus Ansipil nii kogemusi kui ka julmust veelgi jõhkramaid vahendeid käiku lasta. Rahvast hoitakse sotsiaalse ja poliitilise hirmu all ning ta ei leia tuge ja kaitset ei meedialt ega kirikult, ametiühingutest rääkimata.

Ansipi otsus 14. dalai-laamat ametlikult mitte vastu võtta oli Eestile eetiliselt ja poliitiliselt reeturlik, sest Tiibeti olukord on halvem kui meil Stalini ajal  ning Tiibet on olnud ka iseseisev riik. Mis alus on meil sel juhul kommunismi kuritegusid hukka mõista? Venemaa suhtes pole senini suudetud ajalugu, poliitikat ja majandust lahus hoida, ning see on hävitanud tuntava osa meie geopoliitilisest väärtusest.

Kas Riigikogu valimised olid eetika referendumiks (T. H. Ilves)? Ülima hüvega tegeleb Aristotelese arvates poliitika, eetika on selle osa. Viimast saab (eriti Hegeli järgi) hinnata ainult tagajärgedest lähtudes. Uus koalitsioonileping eelistab taaskord liberaalseid väärtusi sotsiaalsetele. See tagab vabaduse vähestele, orjuse paljudele. Eurooplased ei suuda ilma vabaduseta elada ja seetõttu lahkuvad inimesed siit kümnete tuhandete kaupa mitte itta, vaid läände

Eesti hävingu algus ja ots

Enne valimisi usaldas parteisid 18% kodanikest, 44 protsendil puudus nende suhtes kindel eelistus. Valimistel otsustab liiga palju raha või selle puudumine. E-valimised ei ole ühetaolised ega taga salajasust, väga paljud ei suuda ise valimisjaoskonda minna haiguse, kauguse jm põhjustel. Aga valimiskastide juures võitis Keskerakond.

Eestlased kipuvad oma ekslikes valikutes süüdistama valimissüsteemi, kuigi sellest paremat pole siiani välja mõeldud. Otsuseid elusate ja elutute asjade vahel tehakse pidevalt; see on parem- ja vasakpoolsuse küsimus. Riigikogus on rahvaasemik pelgalt nupulevajutaja ja opositsioon koalitsiooni meelest mööbel. Eestis on klikivalitsus. Turumajandus tegi kiire lõpu endisaegsele inimesele koos Eesti ajast ja veel varasemast pärit mentaliteedi ja eetosega ning tegi temast tarbija.

Valele teele juhatas inimesed Eesti Kongress, millelt oodati „vana vabariigi" taastamist. See oli võimatu nagu Suure Prantsuse Revolutsiooni katse taastada antiikset Rooma vabariiki. Mõlemal juhul peeti peamiseks üksikuid pealispindseid tunnuseid. Inglise mõtleja Edmund Burke, kes jälgis prantslaste katsetuste esimesi kuid, kirjutas, et kõige hukatuslikum on väga paljude põlvkondade jooksul kujunenud ühiskond asendada uuega, mis põhineb mõistuslikel konstruktsioonidel. See oli põhiviga ka V. I. Leninil, samuti M. Laaril. Ühiskondlik leping tuleb sõlmida mitte ainult meil omavahel, vaid ka enne meid elanud ja pärast meid tulevate inimestega. ?hiskond ja rahvas on enamat kui omakasupüüdlike indiviidide kokkulepete summa.

Äsjalinastunud Eesti filmis

„Surnuaiavahi tütar" käib pereisa Soomes tööl ja töötu pereema on krooniline alkohoolik, kel pole raha viinaraviks, kes võtab SMS-laenu. Hooletusest süttib maja ja üks lastest hukkub tules. Isa ja ema kaotavad vanemlikud õigused. Nad ei osanud elada, tõdeb Soome pastor, andes ka pisut lootust, et asju saab muuta. On täiesti arusaadav, kellele filmis hauda kaevati.

Parempoolsed ootavad vahel kriitikutelt Eestile paremaid lahendusi või küsivad, mis on valesti. Aga liberaalsus ise on üleni üks viga. Liberalismile on olnud alternatiive ja kus on valikuvõimalus, seal on ka vastutus.

ETV näitab peaaegu iga nädal filme kohutavast olelusvõitlusest loomariigis, inimeste omast mitu korda päevas. Ometigi erineb meie arvatav eellane Ardipithecus ramidus agressiivse šimpansi eellasest väiksemate kihvade poolest ja püstikäimisvõime tegi ta käed vabaks teist aitama. Vanim teadaolev inimlane erineb ahvist oma elukaaslase ja järeltulijate eest tõhusama hoolitsemise poolest. See tingis aju kasvu, millele aitas kaasa ka keerukas suhtlemine grupis. Nii oli 4,4 miljonit aastat tagasi, 2 miljonit aastat enne esimese tööriista kasutuselevõttu.

Poole sajandi pärast on enamik praegusi valijaid ja valitavaid jõudnud igavikku. Ilmselt ei pärita seal aru lõputu hulga pisiasjade pärast, mis meile elus olulisena tundusid, vaid küsitakse: mis õigusega te siin 10 000 aastat elanud ja töötanud rahvatõule otsa peale tegite?

[esiletõsted:]  

Kui lapsed on sündimata ja 10% rahvast välja rännanud ning töötus on 13%, siis pole varsti ka pensionimaksjaid. Nagu ei saa süüa kartulikoori, kui pole kartuleid.

Eestis tekkis kapitalismi alus - püha ja puutumatu eraomand - tagastamisest, riigivargusest ja spekulatsioonist. Töö kaotas moraalse väärtuse ja motivatsiooni.

Jaga |