Monaadid ei ole vennad

 17. sajandil oli Euroopas vaid neli rahuaastat. Kolmekümneaastases sõjas, kus katoliiklased püüdsid protestantidele läinud alasid tagasi vallutada, vähenes ainuüksi Saksa-Rooma keisririigi elanikkond 21 miljonilt 13 miljonile. Sõja lõpetamiseks 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahu sätestas mitmed tänini kehtivad rahvusvaheliste suhete põhimõtted. Need ei kehtinud moslemitele, kelle eesmärk on alistada maailm, ja rahu seega oli ajutine. 1683 õnnestus kristlastel türklased Viini alt lõplikult tagasi lüüa. Kristlaste omavahelised sõjad kestsid edasi.

Saksamaa lõigati ära maailmakaubandusest. Sinna jäi samapalju suveräänseid pisiriike kui aastas päevi, lisaks 50 vabalinna ja rüütlite eravaldused. Killustatus tagas Saksamaa mahajäämuse, sõltuvuse ja allasurutuse, millest sai hiljem üks maailmasõdade põhjusi. Relvakonfliktides kannatasid enim talupojad, kes ei suutnud enda eest hiljemgi välja astuda. Seetõttu õnnestus nad idapoolsetel aladel pärisorjastada. Inimesi sunniti tööle kepi ja piitsaga. Rassimisele vaatamata sattusid paljud võlgadesse ja kaotasid maa. Kultuur käis alla.

Oma rahva ajaloo raskeimat aega Euroopa tagahoovina asus taevani ülistama üks mitmekülgsemaid senielanud geeniusi Gottfried Wilhelm Leibniz (1646–1716). See tagas talle sissetuleku, atraktiivsuse ja pääsu eliidi sekka. Ning naiste südamed.

Tööinimesed mõistsid tema seisukohti nende ainelise heaolu parandamiseks ja pärisorjuse kaotamiseks, mis elavdanuks ka majandust. Esmalt tuli normaliseerida maksud.

Võimalikest parim maailm

Meie erineme keskajast ja islamist tänu valgustajatele, kes oma maailmavaates taandasid Jumala rolli tühiseks ja Tema olemasolugi küsitavaks. Arusaama heast kõikvõimsast Jumalast hakkas maailmas valitseva kurjuse ja paratamatusega kokku sobitama Leibniz kui viimane kõiketeadev eurooplane. Ta oli sõnastanud loogikaseaduse, mille järgi peame kõike mõtlema küllaldasel alusel, sest kõik olemasolev ja toimuv sünnib kindlatel põhjustel. Jumal ei saa olla vaba, kuna allub loogikale ja igavestele ideedele.

Tõestamaks, et meie maailm on võimalikest parim, asendas idealistlik filosoof materiaalse tegelikkuse oma hiilgavate mõistuslike konstruktsioonidega. Sõnad on tähtsamad kui reaalsus. Nõnda tüssatakse rahvast tänini. Dialektikuna kasutas Leibniz oma arutlustes juhuslikkuse ja paratamatuse eri liike ning isegi tõenäosust. Sel moel saab näidata headuse hulka maailmas maksimaalsena ja kujutada ühiskonda harmooniliste hingede ühendkoorina. Patud ja kannatused on headuse üks külg. Kurjusel lastakse sündida, et headus võidule pääseks ja välja paistaks. Siin valitseb maksimaalne mitmekesisus ja pidev areng täiuse suunas. Inimese saatus rullub täpselt etteantuna lahti nagu teema Bachi heliteostes. Tema vabadus on eeskätt võime end tunnetada, leida mõistuse abil õige siht; vähem on juttu võimalusest tegutseda. Hea, kui saab millestki keelduda.

Rahva kohutavad kannatused Leibnizile korda ei läinud. Õpetus ettemääratud harmooniast, kus Jumal teab maailma saatust täpselt ette, kütkestas Bachi, kelle muusikas on mingi müstiline element ja igavik tuntavad. Leibnizi peateos „Jumalaõigustus“ ilmus samal aastal, kui tsaar Peeter I allutas Eesti alad Venemaale (1710).

Monaadid

Leibniz nägi Madalmaades läbi mikroskoobi pisiorganisme. See lõi temas kujutluse maailmast, mis koosneb iseseisvatest vaimolenditest monaadidest (kr monos – üks, ühik) alates sugurakkudest ja liivateradest ning lõpetades inimeste ja taevakehadega. Kõik on loodud Jumala poolt, kes ka ise on monaad. Kuna täielik sarnasus pole maailmas võimalik, peavad igal inimesel olema oma maailm ja vaatenurk, eripärased võimed ja saatus; erinevad on eeldused tunnetada ühesuguseid kaasasündinud ideid.

Erinevalt John Lockest ei märganud Leibniz ühiskonna ja kultuuri mõju mõtlemisele. Tegelikult pärineb teadvus ühiskonnast. Leibnizi teooria järgi on inimestel püüdlus (l’appetit) oma sihte saavutada, tõukejõuks seesmine eesmärk (entelehhia). Iseenda põhjuseks olev inimene on väikene jumal oma mikrokosmoses, kes teeb oma valikud ise. Suutes peegeldada tervet universumit, pole ta võimeline kontakteeruma teiste inimestega. Monaadil pole aknaid, mille läbi kaasinimest näha. Kuna dialoog inimeste vahel on võimatu, siis toimub koostöö tänu Jumalale, kes tagab ettemääratud harmoonia ja selleks vajaliku teadmise teistest.

Antropoloog Aet Annisti välitööd Eesti maapiirkondades on näidanud, et meie tõrjutud maainimesed ei suuda enda heaks enam midagi üheskoos teha. Parempoolsetele on ühiskond indiviidide summa, keda hoiab koos põhiseaduslik patriotism. Juriidilise haridusega Leibniz ei teinud oma „Monadoloogias“ (1714) märkama, et tema kaasaegsed jagunesid väga rangelt ja väiklaselt ette kirjutatud reeglitega seisustesse ja kogukondadesse. Isiksuse väärtustamine on valgustusaja teene.

Eestis on iseseisvalt mõtlevaid inimesi liiga vähe ja neil on oht põlu alla sattuda.

Eetilisus

Leibniz oli vast esimene, kes mõistis, et käskude ja keeldude täitmisest ei piisa. Eetika alus on maailma ja psühholoogia seaduste taga olevas kõlblusseaduses. Inimeses võib hing (l’âme) tõusta vaimsuseks (l’espirit). Vaja on vaid endasse süüvida ja oma valikute aluseks võtta kõlbelised motiivid, et end nende kaudu määratleda. Nii saavad omavahel kokku tõde, ilu ja headus. Valiku teeb inimene. Oma aja kõige targem mees väitis, et kolmel juhul neljast käitub ta nagu tavaline loom. Sel ajal oli väheste inimeste tööjõud ja hing kaubaks ning konkurents peaaegu tundmata. Preisimaal valitses pärisorjus. Oma mõtteid usust ja eetikast jagas ta Preisi kuninganna Sophie Charlotte’ga, ning nad mõlemad teadsid, et Saksa aadlikud on Euroopas ühed vaimuvaesemad ja alatumad. Vürstid valitsesid absolutistlikult, ja ka Leibniz oli sunnitud pugema.

Geniaalse matemaatiku ja loodusteadlasena ei suutnud Leibniz veenvalt põhjendada vaba tahet. Meie hing on nagu marmorrahn, mitte puhtakspühitud tahvel. Inimese elus ei saa midagi muuta ilma küllaldase aluseta. Paljudele meist tundub, et selleks on mõistus ja vaja on teavitada. See on jäänuk valgustusajast.

Leibniz oli esimene, kes mõistis, et inimene loob end ise ja väline mõjub seesmise kaudu. Tänapäeval ütlevad parempoolsed, et muuta tuleb iseennast ja oma suhtumist, mitte maailma. See on võimalikest parim. Inimese tegelik mõju oma mõistusele on tühine. Oluline on leida sobiv keskkond. Kui okupatsiooniajal lepiti meil peaaegu kõigega, siis nüüd on harjutud ka väljasuremisega. Individualistlik eetika reedab, et ühiskonnas on midagi põhilist puudu või valesti, aga inimene ei hooli sellest, sest ei olda isiksus.

Meie raskeim aeg

Rootsi ajal suruti usulisi teadmisi ja distsipliini jõhkralt peale range järelevalve, ränkade trahvide, häbipakkudesse paneku ja julma peksuga. Nõiduses süüdi mõistetuid põletati elusalt. Kes katekismust ei tundnud, ei tohtinud abielluda. Vägivallaga kehtestatud usk jäi võõraks. Suure nälja, Põhjasõja ja katku ajal rahvas metsistus. 1725. aastaks oli meie esivanemaid alles jäänud mõnedel hinnangutel vaid 200 000 hinge.

Nagu kunagi Saksamaal, tõusis ka siin pärisorjuslik rõhumine nüüd haripunkti. Rahvast hakati jootma mõisates toodetud viinaga, rahval puudus töötamiseks motivatsioon. Majandusmeestel tekkisid ideed sisse tuua kohalikega võrdsel arvul saksa talupoegi. Pole teada, milliseks oleks kujunenud meie saatus, kui 1739. aastal poleks saksa käsitöölistest misjonäride õhutusel alanud siingi rahva vaimulik ärkamine. See laastas küll meie rahvakultuuri, aidates aga samal ajal eestlastel kujuneda euroopalikuks rahvuseks.

Vaimne ümbersünd

Pietistlik liikumine (lad k „vaga, kaastundlik“) sai alguse Philipp Jakob Spener’i (1635–1705) raamatust „Vagad soovid“ (1675) ja August Hermann Francke (1663–1728) 1695. aastal Halles alanud tööst sotsiaalhoolekande ja hariduse vallas; 100 õppurit sai tasuta lõunat.

Nad rajasid Eestisse esimesed orbudekodud, asutasid talurahvakoole, andsid välja kirjandust, sealhulgas rahva käsitsi kirjutatut ja ka keelatut. Tõlgiti Piibel ja jõuti esimese eestikeelse perioodilise väljaandeni. Meie koorilaul sai alguse vennastekoguduse palvemajades ja ärkamisaja juhtfiguurid kasvasid hernhuutlikes peredes.

Eestis sai selle liikumise aluseks vabaduse, võrdsuse ja vendluse vaim ning halastustöö. Sisuliselt tegutseti pärisorjuse kaotamise nimel. Rahval aitas ellu jääda omakasupüüdmatu ühisabi, mitte isiklik edutaotlus. Üheskoos oli võimalik ülekohtu vastu astuda ja palvemaju ehitada, arvamusi vahetada ja otsustada – esimest korda pärisorjuse ajal teha midagi omal initsiatiivil. Soovimata olla paremad pärisorjad, käidi koos raske elu pärast nutmas ja taeva poole kisendamas. Avalikult vannuti mõisat ja kritiseeriti kirikut. See nõudis tohutut julgust, aga samas oldi kindlad, et argade ja ülekohtuste osaks saab põrgutuli. Võimalus eluraskusi ajuti välja elada ja unustada andis vabadusetunde ja elava kogemuse Jumalast.

Vaimulik ümbersünd sai teoks ja jäi püsima üksnes kollektiivis. Ajuti taandusid sotsiaalsed probleemid: kõrtsid jäid tühjaks, avalikku korda ei rikutud, kuritegevus vähenes. Vaibus ebausk, aga ka kirikud kippusid tühjaks jääma. Erilise populaarsuse ja hoo sai pietistlik liikumine siis, kui ta keelu alla pandi. Kõik see sündis n-ö viimasel minutil, enne sisuliselt ilmaliku ratsionalismi ja valgustuslikkuse võidukäigu algust.

Võitlus ühiskonna- ja indiviidikesksuse vahel kestab seniajani. Rahva püsimajäämine otsustatakse valimistel.

[esiletõsted]

Eestis on iseseisvalt mõtlevaid inimesi liiga vähe ja neil on oht põlu alla sattuda.

Kui okupatsiooniajal lepiti meil peaaegu kõigega, siis nüüd on harjutud ka väljasuremisega.

[moto]

Monaadidel ei ole üldse aknaid, mille kaudu miski võiks neisse siseneda või neist väljuda. (G. W. Leibniz)

 [fotoallkiri]

ÜHESKOOS: Pärisorjuse kaotamise nimel osutasid eesti rahva liikmed üksteisele omakasupüüdmatut ühisabi. Üheskoos oli võimalik ülekohtu vastu astuda. Vaimulik ümbersünd sai teoks ja jäi püsima üksnes kollektiivis. Tänapäeval meenutab meie esivanemate ühispüüdlusi kõige paremini laulupidu, kus inimesed tulevad kokku ning tunnevad rõõmu oma maast ja rahvast.

KARL LUST, esseist

Jaga |