Me ei tohi oma õigust halvasti kasutada

HILVI BERGMANN,      18. august 2004


Mulle meeldib kirju saada. Iga päev. Kas elektrooniliselt või paberikandjal – vahet pole. Tore, et te kirjutate meile. Eks iga ajaleht ole omamoodi uhkegi selle üle, et just seda väljaannet usaldavad ja eelistavad lugejad. Või kirjutajad, kes teavad, et meie ajaleht trükib tavaliselt ära ka ühiskonnakriitilised lood. Nimelt sellepärast, nagu te olete kindlasti märganud, on vahel Kesknädala kirjutiste juures märge: "Seda artiklit ei avaldatud teistes lehtedes."
Juulikuus ilmus Postimehes Andri Maimetsa lugu "Pressinõukogu arvustab lehti lugejakirjade pärast". Lugejale teadmiseks, et pressinõukogu pakub võimalust leida ajakirjandusega vastuollu sattunutel kohtuväliseid lahendusi. Artiklis lahati pressinõukogu otsust tunnistada ühe kirja autori kriitika õigustatuks, seda enam, et vastaspoolele oli antud võimalus end kaitsta, millest too keeldus, kuid teise kirja kohta esitatud kaebus otsustati rahuldada, sest kirjutaja pahameel jäi lugejatele arusaamatuks.
Teemat edasi arendades jõuame uuesti ammuse küsimuse juurde, mida on aastaid lahendada püütud, kes peaks vastutama ajalehes avaldatud materjali eest – kas autor või väljaanne.
Pressinõukogu juht Tiina Kaalep väitis tookord: "Ajalehtedel on lugejakirjadele sageli madalamad nõudmised ja nii on kirjades mõnigi kord palju vigu, ometi vastutab lugejakirja eest ikkagi väljaanne."
Arvestage siis sellega, austatud kirjade kirjutajad, ja suhtuge mõistvalt lehe toimetajatesse, kui teinekord siiski teravate mõtete ja kellegi isiku pihta suunatud kriitikaga liiale lähete.
Hiljaaegu sattusin samal teemal lugema Pärnu Postimehe toimetaja veergu "Lugejakirjade võlu ja valu". Et Hannes Kuusma on lugejakirjade olemuse sedavõrd hästi tabanud, ei hakka ma ise midagi välja mõtlema, vaid tsiteerin teda: "Mõistagi ajendab lehte kirjutama pigem negatiivne kui positiivne emotsioon, olgu selle põhjuseks mure riigi saatuse, nördimus auklike tänavate ja viha murdunud kingakontsa pärast või solvatud eneseuhkus. /---/ Lihtinimese konfliktid hoolimatute ametnike ja ülbete teenindajatega muudavad lugejakirjad sageli omapäraseks suhtlusvahendiks. Et kui muidu ei suvatseta sinuga rääkida, siis pärast lehte kirjutamist pole sellest pääsu."
Mida siis teile soovida, armsad lehelugejad, sünnipäeval, mil peaksime juba miks-küsimuste east väljas olema. Küllap seda, et kirjutage ikkagi kõigele vaatamata. Lugejate kirjad ei kao Kesknädalast kuhugi.

Samal teemal:
Viis aastat südametunnistust Urmi Reinde
Me ei tohi oma õigust halvasti kasutada Hilvi Bergmann
Vabadust filatelistidele! Ralf R. Parve
Enne tuleb taevas maa peale, kui Kesknädal tõtt hakkab kirjutama!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)