Ene Rämmeld: 25 aastat eestlasena Pariisis

URMI REINDE,      26. aprill 2006


Eesti saatusfilmide "Libahunt" ja "Lindpriid" kangelanna Ene Rämmeld on olnud nii kaugel ja samas nii lähedal. On olnud ära ja on olnud siin. Põlvkond, kes osales nõukogude aja lõpukümnendite kultuuris, mäletab teda. Aga kui hästi mäletab?

Kui Küllo Arjakas Ene Rämmeldit mulle Riigikogu koridorides tutvustas, tabas mind aegu kiiruga ületada püüdev mõttelend: ah, tema siis ongi! Tema, kes 1970.-1980ndail ülima skandaali põhjustas – tänu sellele, et ta mees Vladimir Karassev-Orgusaar Nõukogude Liidust lahkudes Prantsusmaal poliitilist varjupaika küsis ning ta ise väikese pojaga jäi siin ootama, millal pere taas kokku saaks.
Karassev lahkus 1976. aastal, Rämmeld sai Nõukogude võimudelt loa talle järgneda 1981. aastal. Need viis aastat „riigireeturi" naiseks olemist õpetasid Ene Rämmeldile mõndagi uut ilmast ja inimestest.„Minust hakati kõrvale hoidma, eriti need, kes tahtsid võimule pailapsi mängida," kirjutab Ene Rämmeld 2004. aastal ilmunud mälestusteraamatus „C'est la vie. Elu on selline".

Jaanuaris sai Ene Rämmeldil Pariisis täis 25 aastat. Selle aja jooksul ta on ainuüksi kortereid vahetanud vähemalt 35 korda. Neid arve on praegu väga muretu välja öelda. Palju muretum, kui püüda sügavamini sõnastada neid aastaid.

Kuulanud Enet rääkimas ja lugenud (alles nüüd!) poole ööga läbi tema raamatu, tuleb järjekordselt – kui mitmes kord juba? – tunnustada ühe eestlase elujõudu, üht eestluse kui loomingu kandjat, ühe tubli eesti naise eluvõitlust.
See kõik on juba palju kordi olnud. Väliseestlaste mälestusis, kodukirjanike kirjeldusis. Iseenda ümbergi, kui hoolega ringi vaadata.
Et üks naine (olgu Tiina, Krõõt või Ene) läheb oma saatusele vastu. Ja et see saatus on väljakutse, olenemata ajast, mil see naine (olgu „Libahundi" Tiina, Vargamäe Krõõt või Rämmeldi Ene) elab.

Ene lugu eristub omapõlvkondlaste omast ses mõttes, et möödus võõrsil, kus ta kohtus paljude maailmakuulsustega, külastas erinevaid riike, käis loomeradu. Ta on elanud ühendajana – ühte sidudes eestlaste põlvkondi, neid, kes lahkusid, ja neid, kes jäid siia. Need põlvkonnad ei tundnud üksteist just väga hästi, ei usaldanud üksteist just väga, aga Ene leidis oma missiooni, püüdes eestlasi Pariisis, Saksamaal, Rootsis, USAs, Kanadas ja Austraalias ühendada meie noorema luule kaudu: Viiding, Kareva, Runnel, Luik, Alliksaar. Ja mitte unustades Koidulat, Underit, Haavat.

Ene Rämmeld on nautinud endale võetud kohustust olla eestlane. Olla eestlane Pariisis; aidata ja toetada siit eestlasi; õppida tundma ja armastama välismaal asuvaid eestlasi; kostitada ja majutada külalisi Eestist. Ning tulla ikka ja jälle tagasi Eestisse, ilma milleta tema rahutu hing rahule ei ole jäänud.
„Olen suur suhtleja, mul on 25 000 tuttavat – nägu tuleb meelde, aga nimi ei tule," naeratab 59. sünnipäeva ära pidanud näitlejanna Tallinna tänavail kõndides ja kahele poole tere-sid pildudes. Mitte mingit alust ei ole teda süüdistada „kerges elus", aga peab küll tunnistama, et musta masendust ja muserdatust, mis on nii omane selle põlvkonna eesti naistele, temas ei näe.

„Ma ei ole juut! Ma ei ole hispaanlanna! Ma olen eestlane! See on üks väikene riik..." – nii kirjutab Ene Rämmeld „C'est la vie"-s, kui s e a l küsitakse tema päritolu kohta. Meie s i i n eestlaseks olemist enam ei väärtusta. Mis hetkel see juhtuski, kui eestlus moest läks? Ei pand'ki nagu tähele...
Ene Rämmeldi poeg oli üheksane, kui koos emaga Eestist ära sõitis. Ta pole kordagi siin tagasi käinud. Äsja andis ta välja eestikeelse luulekogu. Ema on varjamatult õnnelik, näidates trükilõhnalist luuleraamatut, mis, tõsi küll, ilmus varjunime all. „Milleks asjatu azhiotaazh, poiss ei tahtnud mingit tähelepanu."

Praegu valmistab Ene Rämmeld ette oma teist raamatut. „Ei, ma ei ole see ameerika koduperenaine, kes igavusest raamatuid kirjutab! Ma ei viitsi teha tühja tööd, sõbrannadele oma elust jutustades. Parem teen ise endale psühhoanalüüsi ja panen selle kõik kirja. Miks peaksin maksma võõrale inimesele?" naeratab ta, öeldes, et toimetajaga ja Tänapäeva kirjastusega juba läbi räägitud.

„Näitlejaks tahtsin, kuulsaks ei tahtnud. Mulle meeldib olla suures linnas viimane, mitte külas esimene," vastab Ene Rämmeld küsimisele „25 aastat Pariisis – miks?".
„Mina olen selle poolt, et võiks olla elu!" õhkab ta säravi silmi, rõhutades just viimast sõna.
„Ma olen elult kõik saanud – peale juugendstiilis mööbli põletamise. Seda ma õnneks ei ole pidanud tegema," viitab Ene Rämmeld ühele oma kõige kurvemale lapsepõlvemälestusele. Ta pidi pealt vaatama, kuidas ema ja vanaema põletasid juugendmööblit, mis oli pärit Koeru-lähedasest Väinjärve-äärsest mõisast, kus oli elanud vanavanaema Marie.
Stalin veel elas, küüditamisoht ähvardas. Kardeti, et uhke mööbel toob kaela kadetsejate ja kaebajate viha. Niisiis otsustaski perekond mööbli ära põletada.
Ene Rämmeld kirjutab sellest oma esimeses raamatus, ja ta räägib sellest ka nüüd, aprillikuises Kuku kohvikus. See pidi olema ikka kohutav pilt nelja-viieaastase jaoks! Ja meenutamine ei tähenda muud kui seda, et vananedes näeme oma lapsepõlve järjest enam ning püüame sealt pärinevaid mõjureid üha rohkem mõtestada.
„Maja mul ei ole, autot ei osta," arutleb Rämmeld, võrreldes kodueestlaste ja enda elulaadi. „Mured, mida on kodu-Eestis vaja, et seltskonnas välja paista, – mul ei ole neid!"
Ta on teatud asjad endale selgeks teinud. Kui materiaalseid väärtusi pole, siis ei taba sind ka õnnetused, mis võivad just materiaalsete asjadega juhtuda. Siin ta ütlebki, et on Pariisis 35 korda korterit vahetanud. Lisades kohe: „Nüüd olen juba 10 aastat paigal."

Viimaks jõuab jutt prantslaste juurde. On ju eestlastel tekkinud küsimus „Mis teil seal lahti on?". Meil on alati püsinud aksioom, et Prantsusmaal on kõik hästi. Nii ainelise kui ka kultuurilise ja isegi sensuaalse eluga.
„Minuvanused naised elavad sageli alles vanemate juures või sõpradega koos. Sõjajärgne põlvkond ei olegi Prantsusmaal nagu veel suureks saanud." (!)
„Kuid mina olen egoist-eestlane, ei taha midagi kellegagi jagada – elan üksi, väikesel pinnal: tuba, köök. Jala jõuan kesklinna, olen rahul. On palju kodueestlasi, kes mind kergesti leiavad. Isegi Hans H. Luik otsis mu üles, kui lastega Pariisis käis. Mulle meeldivad sellised kohtumised."

Päevauudistest teame, et Prantsusmaal on noored ärevil. Ene Rämmeld kommenteerib: noortel pole tööd; see on uus põlvkondade konflikt pärast hipide liikumist 1960ndail.
„Sul võib olla kolm-neli diplomit, aga sul ei ole tööd," iseloomustab ta noore inimese väljavaateid tänasel Prantsusmaal. Ja räägib tuttavast ajaloodoktorist, kes, kohandunud ümber lillemüüjaks, hiljaaegu rõõmustas hotellidelt saadud eritellimuste üle – lilleasjanduses kvalifikatsiooni tõstmisest oli kasu.
„Nii nagu Eestis, kus noored saavad kõrgetesse riigiametitesse, kus 30aastased tõusevad ministriks – niisugust asja ei oska prantsuse noored isegi unistada. Meil saadakse ministriks viiekümneselt, kui on juba mingi elukogemus."

Prantsusmaa rahastab kalleid sotsiaalprogramme. Näiteks töötu saab üsna suurt abiraha, talle võimaldatakse tasuta elekter, ühistransport jm. Aga kui töötuid on miljoneid ja kui töötust venitatakse, siis „hakkavad prantsuse lapsed märatsema", nagu Ene sõnastab.
Sõja ja neli aastat Saksa okupatsiooni üle elanud generatsiooni austati ja hoiti – nemad olid pühad, ja nad hoiavad töökohti aastakümneid kinni. „Minuvanuste põlvkond," ütleb Ene Rämmeld, „oli alles hiljaaegu veel puberteedis, meil oli suhteliselt kerge. Aga tänastel 25aastastel enam kerge ei ole."

Lisaks sellele, et Ene Rämmeld on jäänud Eestimaa patrioodiks, on temast saanud ka Prantsusmaa patrioot. Ta ütleb otse välja, et paljude vägivallaaktsioonide taga on USA, kes üritab Prantsusmaal oma mõjujõudu suurendada, eriti alates Iraagi sõjast, millesse prantslased suhtusid, pehmelt öeldes, ülimalt skeptiliselt ega ühinenud USA Iraagi-vastase koalitsiooniga. „Tuli kiiresti kõrvaldada Hussein ja siis sealt riigist kohe välja minna, aga mitte aastateks sinna jääda ja tappa süütuid inimesi, eesmärgiga – otsida terroriste. See rahvas kannatas Husseini all ja kannatab praegu ameeriklaste all," ei varja Ene Rämmeld oma meelsust.

Noorterahutuste kohta ütleb ta veel, et Prantsusmaal on demonstratsioonid riiklikult lubatud. Politsei ei tohi neid laiali ajada. „Kuid sinna keskele peidavad ennast igasugused ässitajad ja provokaatorid, kes pole prantslased, ja need siis ajavad mobiilide kaudu omavahel suheldes rahulikud meeleavaldused märatsemiseks ja lõhkumiseks. Politsei ei tohi sekkuda, vaid peab rahulikult pealt vaatama... Nii demokraatlik on Prantsusmaa!"
Mäss mingi uus asi, vaid on aastatega tiksunud ja lööb nüüd välja, seda kiiresti ei lahenda – leiab Ene Rämmeld. „Mina olen demonstrantide poolel!" teatab ta täis elevust.

„Kui oleksin noor ja ilus ja nagu Carmen Kass ja kui mul oleks sama palju raha nagu paljudel nendel eesti rikastel, kes endale Hispaaniasse villasid ehitavad ja kellest Eesti Ekspress numbrist numbrisse kirjutab, teeksin mina hoopis Eestisse midagi head. Kas mõne euroopaliku vanadekodu või maailmatasemel lastekodu. Aga kui äris rikkaks saanud inimesed riputavad üles enda tohutusuured pildid ja hakkavad ajama mingit parteijama – mis mõttetu projekt!"

Kujutan juba ette, kuidas „õelus eesti moodi" siinkohal võidurõõmutseb: endal pole maja ega autotki, aga näe, kus oskab kulutada teiste raha!..
Aga Kesknädal nõustub Ene Rämmeldiga – Eesti vajaks palju rohkem head.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)