Nädala juubilar JEAN EFFEL 105

Ta isa Albert Abraham Lejeune oli suurkaupmees ja ema Pauline Marie Clairin oli saksa keele professor. Jean sai väga mitmekülgse humanitaarhariduse - õppis keeli, kunsti, muusikat ja filosoofiat Pariisis. Vaatamata isa pingutustele ja soovile, et poeg võtaks üle tema äri, ei huvitanud noormeest kaubandus absoluutselt. Ta läks perega tülli ja lahkus kodust kindla sooviga tegelda dramaturgiaga. Kirjutaski näidendi ja katsetas maalikunstis, kuid sellega kaasnesid puuduse- ja näguripäevad. Ootamatult saavutas ta edu karikatuuridega ajalehtedes, millele hakkas kaastööd tegema alates 1933. aastast. Oma joonistustele kirjutas François Lejeune varjunimeks Jean Effel, kasutades ees- ja perekonnanime algustähti („eff" & „el").

Kunstniku loomingu poliitiline suund kujunes välja juba eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel. Ta töötas peamiselt vasakpoolsetes ajalehtedes, andes oma tugeva hinnangu tollastele sündmustele. Üha sagedamini ilmusid ajalehtedes Effeli teravad karikatuurid Hitlerist, Göringist, Ribbentropist, Mussolinist, Francost. Fašistliku okupatsiooni ajal võttis Effel osa vastupanuliikumisest, töötades põrandaaluses „Kesköises kirjastuses" ja andes koos teiste ajakirjanikega välja satiirilisi lendlehti.

Jean Effeli loominguline õitseng saabus pärast sõda. Tema mõjukamate teoste hulka kuulub raamat „Ikka veel okupeeritud", millesse on koondatud parimaid karikatuure aastaist 1947-1955. Ühe kriitiku arvates pidanuks seda kogumikku nimetama „Jänkid, kasige koju!", sest joonistusi seob ühine idee, mille kohta on päris selgesti öeldud autori eessõnas: „1947. aasta... Kolm aastat on möödunud sellest ajast, mil me vabanesime sakslastest, kuid mitte vabastajatest. Vastupidi - okupatsioon kestab edasi."

Effel jätkas ühiskondlikku tegevust mitmel rindel, jäädes kogu aeg sõjakriitiliseks. Aastail 1957-1960 avaldas ta ajalehtedes „Humanité Dimanche", „France Soir" ja „Lettres Français" hulgaliselt karikatuure, milles olustikuliste süžeede hulgas on kunstnikul muidki „lemmikuid": hindade tõus, korterikriis jms. Olustikulised karikatuurid ei andnud oma teravuse poolest tihti alla poliitilistele.

Ajalehejoonistus peab kõigepealt olema silmatorkav, täpne, lakooniline. Selles suhtes arendas Effel edasi terve rea karikatuurimeistrite traditsioone. ilmekad. Tema produktiivsus oli tohutu. Oma karikatuurides naeris ta õelalt välja saamatuid poliitikuid, kuid samas leidub ka lihtsalt naljakaid töid, mis on teostatud maheda, heatahtliku muhelusega. Peale päevalehtede tegi ta kaastöid satiiriajakirjadele „Le Canard enchaîné", „L'Os" ja „Satirix".

Eestlased on Jean Effeliga tuttavad peamiselt „Maailma loomise" viieosalise seeria põhjal. Eesti keeles ilmusid need pealkirjade all „Maailma ja inimese loomine" (1961), „Aadam õpib maailma tundma" (1962), „Ajakaja. Siit-sealt. Taimede loomine ja teisi seeriaid" (1964), „Aadama ja Eeva armastus" (1975). Kunstnik alustas selle pentaloogiaga juba enne Teist maailmasõda, valmis sai see 1945. aastal. Režissöör Eduard Hofman tegi sellest filmi 1957. aastal ja 1961. aastal valmis Vene dramaturgi Isidor Štoki käe all nukunäidend täiskasvanuile „Jumalik komöödia".

Tuntud on ka Effeli karikatuuriraamat „Kui loomad veel rääkisid" (1953).

Ammendamatu fantaasia ja ülevoolav optimism on end seal kõige täiuslikumalt ilmutanud. Juba enne sõda oli Effel korduvalt valinud oma joonistustele süžeesid piiblilugudest, pidades neid väga sobivaks, et naljatoonil rääkida tõsistest asjadest. „Maailma loomine" on kunstniku suurim saavutus selles žanris. Nagu ta ise on öelnud: „Minu Issand Jumal pole muidugi katekismuse suursugune jumal. Ta on äärmiselt heatahtlik, pole põrmugi agressiivne - ta on Jõuluvana lellepoeg ja laste sõber."

Üks prantsuse kriitikutest kirjutas Effeli kohta: „Ta oskab lõbu tunda kõigest: taevatähtedest või stetoskoobist, rautatavast hobusest või pingviinist, tuukrist või inglist." Kuid see ei tähendanud sugugi, et kunstniku huumor puudutas juhuslikke, tähtsusetuid asju. Jutt on hoopis muust: oskusest kõike koomiliseks muuta, leida koomikat kõikjalt ja kõigepealt muidugi inimestest. Kunstnikule on omane kaasajatunnetus, tema olustikulistes joonistustes võib leida sotsiaalsete konfliktide vastukaja. Naerudiapasoon on õige lai: mahedast, heasüdamlikust muhelusest läheb ta üle sarkasmi.

Head suhted olid Jean Effelil NSV Liiduga ja ta oli pikaaegne Prantsuse-Tšehhoslovakkia sõprusühingu esimees. 1958. aastal andis Ülemaailmne Rahunõukogu talle kuldmedali. 1967. aastal sai Jean Effelist Lenini rahupreemia laureaat.

Jean Effel on maetud Honfleuri Normandias. Effeli-nimeline kultuurikeskus asub Põhja-Prantsusmaal Carvini linnakeses.

ANDRUS TAMM,  huumoriajakirja Pilkaja peatoimetaja

Jaga |