Lugupeetud härra Pafilis!

06. oktoober 2004


Avalik kiri Europarlamendi Kreeka saadikule härra Athanasios Pafilisele

Meie ajakirjanduse andmetel esitasite Teie Europarlamendi küsimustetunnis Euroopa Nõukogule küsimuse väidetavalt profašistlike tendentside kohta Eestis. Selles Te muu hulgas taunisite 6. juulil 2004. a 12. korda toimunud "Natsi-Saksamaa poolel võidelnud natsipooldajate ja neonatside" demonstratsiooni Tallinnas ja Alfons Rebase kuju püstitamist.
Teiegi kodumaa okupeeris Teise maailmasõja ajal Saksamaa, meie kodumaa aga NSV Liit. Mõlemad okupandid rakendasid massilist terrorit rahuliku elanikkonna vastu, riisusid ja hävitasid meie rahvaste vara. Ainus oluline erinevus mõlema okupandi vahel oli see, et nad kandsid eri mundreid. Kuna mõlemad okupatsioonid mõistagi olid seadusevastased, siis oli võitlus nende vastu igati õigustatud.
Teie loete kreeka rahva võitlust saksa okupantide vastu õigustatuks, nagu meiegi seda teeme. Sellisel juhul tuleb Teil ka eesti rahva võitlust nõukogude okupantide vastu õigustatuks pidada. Väited, nagu oleksid eesti mehed Teises maailmasõjas võidelnud hitlerliku Saksamaa eest, on täiesti alusetud.

Kui NSV Liit okupeeris Eesti Vabariigi 1940. Aastal, algas siin otsekohe kommunistlik terror. Peaaegu kogu Eesti Vabariigi juhtkond kas hävitati või küüditati. Eesti valitsuse liikmetest pääses arreteerimisest ainsana peaminister Jüri Uluots. Kohe algas ka vastupanu ja vabadusvõitlus.
Saksamaa oli sel ajal veel NSV Liidu liitlane. 28. septembril 1939. a sõlmisid NSV Liit ja Saksamaa sõpruse- ja piirilepingu, jagades omavahel mõjusfäärid.
Ööl vastu 14. juunit 1941. a viidi Eestist oma kodudest Venemaale 10 861 inimest (umbes 1% elanikkonnast). Küüditamine jätkus ka järgnevatel päevadel. 512 oma kodudest äraviidud inimest pääses augustis 1941. a Siberisse viimisest üksnes tänu Saksa vägede kiirele edasiliikumisele.
Eesti elanikkonna inimkaotused kommunistliku terrori läbi ületavad tunduvalt meie inimkaotusi Teises maailmasõjas. Nõukogude okupandid arreteerisid Eestis 47 303 inimest, mõisteti surma ja hukati 3484 inimest. Ilma kohtuta mõrvatute ja Siberi laagrites hukkunute täpne arv ei ole teada, kuid see on oluliselt suurem kohtulikult surma mõistetud ja hukatud inimeste arvust. Ja seda kõike Eesti elanike arvu juures, mis 1939. a oli 1 134 000.
Terror jätkus ka Saksa okupatsiooni ajal. Saksa okupatsioonivõimud langetasid 3246 surmaotsust. Tegelik hukatute arv oli tunduvalt suurem, nii nagu see oli ka nõukogude ajal.

Jääb arusaamatuks, kuidas Teie, härra Pafilis, elades vabal maal, kus igasugune informatsioon on vabalt kättesaadav, teate üksnes nendest kuritegudest, mida natsid toime panid, ei tea aga seda, et kommunistide kuriteod on täiesti võrreldavad natside kuritegudega. Samal ajal aga arvate, et sõja ajal, kus isegi demokraatlikes riikides on suur osa informatsioonist tavakodanikule kättesaamatu, peaks lihtne sõdur maailmas toimuvast ikkagi rohkem teadma, kui teate Teie praegu. Seegi info, mis kättesaadav oli, oli sageli moonutatud või lausa valelik. Ühekülgne ja moonutatud informatsioon on aga märksa kahjulikum kui informatsiooni täielik puudumine. Tänu sellele tulidki nii kommunistid Venemaal kui ka natsid Saksamaal võimule.

Natsismivastastel on üle poole sajandi olnud aega natslike kurjategijate jälitamiseks ja karistamiseks. Samas on aga enamik kommunistlikest kurjategijatest seniajani karistamata ja nii mõneski riigis on nad ikka veel võimul. Natsism on juba ammugi ajaloo prügikastis, natsismi võimulepääsemine Euroopas on küllaltki ebareaalne. Ülemäärane tähelepanu kõigele, mis kas või kaudselt on kuidagi seotud natsismiga, teenib üksnes kommunismi nii endisaegsete kui ka praeguste kuritegude varjamise eesmärki.
1944. a suvel, kui toimusid suured lahingud Eesti pinnal, kui paljud eesti mehed võtsid kätte saksa relvad ja panid selga saksa mundri, et võidelda nõukogude okupantide vastu, oli ka selge, et Saksamaa on sõda kaotamas ja Saksa vägede lahkumine Eestist on ainult aja küsimus. Kahtlemata oleksid meie võitlejad meelsamini kandnud Eesti vormi, kuid seda polnud neil kuskilt võtta, sest nõukogude okupandid olid meie sõjaväe varustuse juba 1940. aastal omastanud.

Eesti Vabariigi peaministri Jüri Uluotsa ja iseseisvusaegsete poliitiliste parteide esindajate osavõtul moodustati 14. veebruaril 1944. a põrandaalune Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Viis selle juhtivat liiget kaheteistkümnest õnnestus sakslastel arreteerida. Arreteeritud liikmed asendati juunis uutega. Eesti Rahvuskomitee oli veendunud, et Saksamaa kaotab sõja ja lootis, et lääneriigid täidavad Atlandi hartas väljendatud lubaduse: aidata vägivalla abil iseseisvusest ilma jäänud rahvaste iseseisvuse taastamisele kaasa.

NSV Liitu loeti Eesti iseseisvuse vaenlaseks nr 1, sest ta oli hakanud eesti rahvast hävitama. Saksamaad loeti vaenlaseks nr 2, kuid tema võitlust NSV Liidu vastu loeti Eestile kasulikuks. Peeti vajalikuks säilitada iseseisvusmeelseid jõude, et pärast sakslaste lahkumist vastu astuda nõukogude sissetungile. 1944. a septembris moodustaski Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Eesti Vabariigi seadusliku valitsuse, mille eesotsas oli Otto Tief.
Samal ajal, kui Punaarmee lähenes Eesti pealinnale Tallinnale, pidasid Saksa mundritesse riietatud eesti mehed sakslastega Tallinnas tulevahetust ja heiskasid Pika Hermanni torni sinimustvalge Eesti rahvuslipu. Põranda all loodud Eesti Vabariigi valitsus asus tegutsema. Nõukogude okupatsioonivägede sissetungi aga ära hoida ei õnnestunud, sest taganedes olid sakslased raskerelvastuse endaga kaasa viinud. Alles 1991. a, seega ligi pool sajandit hiljem õnnestus Eesti iseseisvus taastada.

Kommunistliku ideoloogia koht on seal, kus tema kaksikvend natsism juba on – ajaloo prügikastis. Inimesed, kes ühe poole kuritegudele ülemäärast tähelepanu pöörates teise poole kuriteod täielikult maha vaikivad, on minu kindla veendumuse kohaselt kõigi totalitaarsete rezhiimide toime pandud kuritegude otsesed kaassüüdlased.

Kalju Mätik
Tartu, 24. september

Kalju Mätik (1932), insener-elektrik. Arreteeritud Tallinnas 1974. a, süüdistatud osalemises põrandaaluse Eesti Demokraatliku Liikumise tegevuses ja saadetud kuueks aastaks Venemaa sunnitöölaagrisse. Süüdistati ka Eesti Rahvusrinde programmi koostamises osalemises koos oma mõttekaaslastega. Selles nõuti Eestis referendumi läbiviimist Eesti riikliku staatuse määramiseks. Tegelikult viidigi referendum läbi 1991. a, selle korraldanud Eesti NSV sovetimeelset valitsust aga ei karistatud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)