Mida tähendab mõiste kodumaa?

Kas peame kodumaaks seda maa-ala, mis on ümbritsetud riigipiiriga?

Olen sündinud Nõukogude Liidus, kuid nüüd saame sellest ajast lugeda ainult ajalooõpikutest. Piirid muutusid ja piiripunktid on kaardil täpsemini tähistatud. Nii et osaliselt võiksime järeldada, et kodumaa mõiste ei piirdu ainult maa-alaga.

Ehk saame kodumaaks pidada loodust?

Me näeme seda Eesti tammedes, kaskedes, mändides, jõgedes. Ta on igalpool lähedane: oma hõngu ja õitsengu poolest, päikeseloojangu ja -tõusu poolest. Kuid samas on meie naaberriikide loodus meie omaga sarnane. Polegi siis enam midagi edasi rääkida, kuna ka naaberriikide loodus on vaieldamatult ilus.

See tähendab, et kodumaaks ei saaks pidada ka loodust.

Võimalik, et kodumaa on see, kus oleme saanud endale kodakondsuse?

Inimene võib olla oma riigi patrioot, kuid kui peaks juhtuma, et tema õigused on valitsuse poolt mingil määral riivatud, võib ta suhtumist riigisse muuta. Seda ka põhjusel, et kui inimene on sündinud ühes riigis, aga üles kasvanud ja kodakondsuse omandanud kusagil mujal, võis algul tunduda kõik sobiv ja hea, kuid ühteaegu toob aeg kaasa muudatusi. Ja see inimene võib öelda, et seda riiki, kus ta on üles kasvanud, ei pea ta enda kodumaaks, ta on sündinud mujal. Siin hoiab teda kinni näiteks hea töökoht. Ja kui ühel päeval tal seda head töökohta enam ei ole, sõidab ta sinna, kus tunneb ennast kui kodumaal.

Mida rääkida veel nendest, kes omavad kahe- või kolmekordset kodakondsust? See tähendaks, et neil on kas kaks või isegi kolm kodumaad. Tundub üsna ebaloogiline olevat.

Kodumaa - see on rahvas meie ümber?!

Kodumaaks saame pigem arvata neid inimesi, kes esindavad teatud rahvust ja mentaliteeti.

Siinkohal tooksin näite elust enesest. Juhtusin tänaval silmitsi olukorraga, kus tumedanahalisel mehel oli halb hakanud ja ma läksin talle kiiremas korras abi osutama, kuid oli selge, et ilma kiirabita ei anna olukorda päästa. Et mu mobiiltelefoni aku oli tühjaks saanud, palusin möödaminejat kutsuda kiirabi. Vastus temalt tuli üsna teravasõnaline, ning ta keeldus abistamast inimest, kellel on temast erinev nahavärv. Niisugune suhtumine võtab sõnatuks!

Sellised inimesed võivad olla minuga samast rahvusest ja sama mentaliteediga, kuid samastuda nendega ma ei sooviks. Järelikult, kodumaaks ei saa otseselt pidada ka rahvast, kellega koos elame.

Kas kodumaa-armastus erineb kuidagi armastusest inimese vastu?

Kuidas hakkate suhtuma inimesse, keda armastate, kuid kes pöörab teile kogu aeg selja, teeb näo nagu teid ei oleks olemaski? Vahest lahendab ta enda probleeme teie arvel? Kas selline suhtumine oleks teile meeltmööda? Kui kaua suudaksite sellist inimest armastada ja andestada talle spekuleerimist teie tunnetega?

Mis juhtub nende lastega, kelle eest vanemad ei hoolitse? Vastus sellele on ilmne: ema ja isa kaotavad vanemaõigused. Või jooksevad nende lapsed kodunt minema.

Oleme tähelnud ka "ajude äravoolu" välismaale. Sellise otsuse vastu võtnud inimesi ei saa nimetada argadeks ja rumalateks, kes jooksevad enda kodumaalt ära, kartes silmitsi olla mingite probleemidega. Mõned tunnevad ennast kusagil välismaal paremini kui kodumaal.

Igaühel on oma kodumaa. Minu jaoks on kodumaa paik, kus olen sündinud ja üles kasvanud. Koht, kus elavad mu vanemad ja lähikondsed. Kodumaal veetsin oma lapsepõlve, siin leidsid aset mu elu tähtsad ja vähemtähtsad sündmused.

Ajapikku muutub kõik meie ümber. Lapsepõlv möödub, osa inimesi lahkub meie elust. Võimalik, et need lapsepõlvekohad, kus sai veedetud palju aega, pole enam need, mis nad olid kunagi varem. Pidevalt uuenevas ühiskonnas jääb alles väga vähe sellest, mis oli kunagi meie ümber.

Hiljuti puutusin kokku enda lapsepõlveraamatutega. Neid lugedes ja tundes lehekülgede erilist hõngu, sattusin korraks tagasi aega, mida võib nimetada mu lapsepõlve kodumaaks.

Meis kasvab tulevik ning me peame looma kodumaad oma lastele. Meie endi kodumaa jääb alatiseks meie südamesse ning mitte miski ei saa seda ära võtta.

JEKATERINA FEDKINA

Tallinna Ülikooli riigiteaduste üliõpilane

Jaga |