Seagripp ja poliitika

Reisipiirangud aitavad ära hoida haiguse levikut

Kas tunnen tõepoolest praegu ainsana vajadust neid kõrgametnikke kägistada sääraste sõnade eest? Rick Perry, sa kas paned USA piiri Mehhikoga kinni otsekohe (Kesknädalani jõudis Gwynne Dyeri käesolev artikkel 4. mail – Toim.), või pole sul mõtet seda pärast enam teha! Nädal aega hiljem piiri sulgeda oleks juba mõttetu. Isegi kui seagripiviiruse ülekanne inimeselt inimesele pole USA-s veel algust saanud, siis juhtub see kindlasti pärast mõnede sadade tuhandete inimeste piiriületust.

Praegu ei pruugi olla veel liiga hilja seagripi levikut tõkestada, sulgedes Mehhikosse viivad ja sealt väljuvad reisiliinid. Seagrippi on juba leitud mitmetes teisteski riikides. Praeguseks on kõik haigestunud osutunud hiljuti Mehhikost tulnuiks. Seagripi levikule oleks võimalik piiri panna, kui järsult vähendada Mehhikost tulevate inimeste tulva ja lubada vaid sinna jäänud turistidel naasta kodumaale.

Pole teada, kas seagripp osutub sarnaseks „Hispaania gripiga“, mis tappis aastail 1918–1919 maailmas kümneid miljoneid noori täisjõus inimesi. Igal juhul peaksime tegema kõik võimaliku, et ohtliku viiruse levikut tõkestada. Isegi kui see haigusetekitaja paratamatult lõpuks Mehhikost kogu maailma  valla pääseb, tasuks eelnevalt püüda pandeemia ärahoidmiseks võimalikult palju aega võita.

Põhjapoolkeral, kus elab suurem osa inimestest, on praegu käsil kevad. Erinevad viirused  taanduvad tavaliselt just kevadel ja suvel. Sügisel gripilaine saabudes oleks võib-olla vajalik vaktsiingi olemas. Selle loomiseks ja masstootmiseks kulub tavaliselt 4–6 kuud – just aeg, mida saaks võita, kui viivitamata kehtestada karmid reisipiirangud Mehhiko suunal.

Valitsused hoolivad ennekõike oma riigi majandusest

Miks riikide bürokraadid kõrvuti WHO töötajatega kinnitavad ühel häälel, et reisikeelu kehtestamine poleks tulus? Sest nad kõik töötavad valitsuste heaks, kelle riikide majandused võiksid saada võimalike reisipiirangute kehtestamise korral oluliselt kahjustatud.

Loomulikult tunnevad valitsused kohustust hea seista oma riigi kodanike elu eest. Kuid arenenud riikides tõlgendatakse seda vastutust erinevalt. Näiteks Suurbritannia ja Prantsusmaa on juba varunud sellist üldtoimelist viirusevastast ravimit nagu Tamiflu 50% oma riigi kodanike tarbeks. (Suurbritannias on nüüdseks see juba üle 80%.) Jaapan, Austraalia ja Uus-Meremaa on vaktsiini  varunud 40% ulatuses. Kuid USA-l on seda kõigest 25% ja Kanadal 17% elanike vajadusi rahuldavast hulgast.

Valitsuste jaoks on palju ebamäärasem vastutada seagripi ohu tõkestamise eest,  kui kanda kohustust, et riigi majandus püsiks toimiv ja jätkusuutlik. Erinevad huvigrupid äri- ja tööstusvaldkonnas esitavad valitsustele iga päeva suurel hulgal nõudmisi hoida piirid kaubavahetuseks avatuna. Mittetulundusühingute ja kodanikealgatuste survet valitsused sel moel ei tunneta.

Nagu sageli varem, annavad valitsused seegi kord järele neile, kes oskavad tekitada suuremat survet. Mis veel jubedam – nad ühiselt kavatsevad selle viiruse leviku ulatust varjata, nagu tegi seda Hiina SARS-i puhul. (Tegelikult on Mehhiko võinudki varjata seagripi esinemust juba mõnda aega.) Nad vassivad, justkui oleks mõttetu kehtestada reisikeelde riikidele, kus on nakatunuid. Seagripist tulenevast tõelisest ohust kõnelemine võib rahvusvahelist kaubandust kokku tõmmata, tekitades kahju riikide majandusele.

Paljud neist ei pruugi ilmselt enam taibata, et nad tegelikult valetavad. WHO ja mitmete valitsuste jaoks on välja kujunenud kindel usk, et pandeemiat ei ole võimalik tõkestada, kui see on juba levinud kaugemale mõnest esimesest nakatunud külast. Sellesse uskumine on täielik jama, mis võib röövida meie laste elusid.

GWYNNE DYER,  kolumnist

Tõlkis Indrek Veiserik

Jaga |