Las külakurnajate meedia kõngeb!

 Hoiatuseks teile kõigile on Inno ja Irja läbiotsimine, arvutite, telefoni ja muude mälukandjate äravõtmine andmekaitseinspektsiooni poolt. Inno ja Irja on tuntud ja viljakad blogijad. Blogi loetavus on suurusjärgus viis tuhat klienti päevas. Nii et tegu on täiesti arvestatava meediakanaliga.

Enamik ajakirju ilmub kord kuus trükiarvuga alla viie tuhande. Inno ja Irja blogil on iga päev arvukalt sissekandeid. Blogi sai kuulsaks sellega, et Inno paljastas värvikalt ja mahlakate detailidega vürtsitatult oma eksabikaasa eraelu ja töövõtteid. Tulemuseks oli see, et eksabikaasa alluvad kippusid laiali jooksma ja omanikud olid sunnitud ta käibelt kõrvaldama.

Inno ja Irja blogis kajastub kibe elutõde

Mõnedele inimestele Inno kirjatööd ei meeldi. See selleks – elu klantspoolt esindavad pildilehed ja valitsuse pressiteated. Koos Inno ülestähendustega seltskonnaajakirjanduse köögipoolest moodustus harmooniline tervik. Müügivaled ja kibe elutõde.

Muide, taolist kompositsioonivõtet on edukalt kasutanud Sergei Dovlatov oma teoses "Kompromiss", milles ta räägib oma elust okupatsiooniaegses Eestis, venekeelses pressis propagandanuppude kirjutajana. Dovlatov on oivaline kirjanik. Brežnevistlik propaganda ja dekadentlik tegelikkus moodustavad "Kompromissis" ühe võimsa ajasturomaani.

Inno peaks kindlasti oma materjaliga edasi töötama, lisama räigele tegelikkusele ja inimlikule madalusele kapitalistlikke tüüpvalesid. Irja, kes on võimekas luuletaja, saaks kunstilise küljega järele aidata. Raamatukirjutamine ongi paraviisi Innol ja Irjal käsil ning sellest tõotab tulla tõsine tükk.

Nimelt eraldas keskerakondlik Tallinna raad Innole ja Irjale Eesti inimõiguste olukorda käsitleva raamatu tegemiseks 200 000 krooni. Mulle tundub, et selle raha eest saavad kaks inimest raamatu valmis kirjutada ja ära trükkida küll. Erinevalt reformierakondliku Kultuuriministeeriumi alluvuses töötavast apoliitilisest Kultuurkapitalist, kes rahastab ilukirjandust suurusjärk väiksemate summadega.

Siiski tuleb õigluse huvides ära märkida, et Rahvaliidu kirjastamispoliitika on siiani olnud kõige kultuurisõbralikum. Ühe tädikesest põllumajandusministri juhtimisel – ajaloopöörises on tema nimi ära ununenud – aga fakt jääb faktiks: rahvaliitlane eraldas Eesti toitude kokaraamatu valmistamiseks mitu miljonit. Kirjaniku seisukohalt on selge, kelle poolt valida.

Kroonumeedial rasked päevad

Koonerdamine võib olla ka põhjuseks, miks rahvaliitlane Allik Ugala teatrist tulise rauaga välja põletati. Reformierakonna kultuuripoliitika on kümned tuhanded, mitte miljonid nagu tsiviliseeritud Euroopas ja Rahvaliidus kombeks on. Keskerakondlik paarsada tuhat raamatu tegemiseks on kompromiss – aga ikka parem kui mitte midagi.

Inno ja Irja läbiotsimise juures pälvib tähelepanu üks asjaolu. Irja väitel on tõesti mitmed reformierakondlased Inno blogi peale kaevanud andmekaitse inspektsiooni, mis tegi Innole mingi ettekirjutuse. Inno andis aga kohtusse ja üllatus-üllatus! võitis kohtus andmekaitsjaid. Andmekaitse aga ei jää kuidagi rahule ja korraldab läbiotsimisi, kusjuures selleks on neil kõik paberid olemas. Andmekaitsjad alluvad aga teatavasti reformist Langile. Innol ja Irjal on kindlasti ebameeldiv. Olen ise arvuti äravõtmist ja läbiotsimist kogenud. Tore see ei ole.

Samas teeb rõõmsaks teadmine, et kirjandus on jõud, et kirjanduse väärtust on ära tuntud ja kirjanikke rakendatakse sõjas kõige suuremate parteide, see tähendab kõige mõjukamate jõukude poolt. Sõjas teatavasti sente ei loeta ja see teeb kirjanikele ainult head.

Blogisid teatavasti kvalifitseeritakse avaldamata memuaarideks, seega klassikaliseks kirjandusžanriks. Äsja võis Eesti raamatupoodidest osta kümne krooniga ühe Iraagi naise blogi, mille pealkiri on "Bagdad põleb", – soovitan lugeda. Ka Chaneldiori romaan "Kontrolli alt väljas" oli algselt blogi. Et nimetada ainult esimesena meelde tulevaid.

Blogid kalduvad olema kuidagi jubedad ja võimudele vastuvõetamatud. Kui "Põleva Bagdadi" autor oleks avalikkusele tuntud, oleks ta kindlalt maha lastud, nii nagu Iraagis tänapäeval feministe, kristlasi ja muid lõugade laiutajaid hukatakse. Ilma kohtuotsuseta, rutiinse laamendamise käigus, lihtsalt niisama. Olgu blogitud ilukirjandus, lihtsalt vaba ajakirjandus või mis tahes, igal juhul on blogides rohkem inimlikkust, ehedust ja lõppude lõpuks ka usaldusväärsust kui kroonulikes bürokraatlikes väljaannetes.

Kroonumeedial on rasked päevad. Peavoolu-ajalehed virelevad reklaamiraha puuduses ja parteilehed kannatavad segaste rahastamisskeemide ilmsikstulekute tõttu. Ajalehed on omanikele raske koorem ja suur kulu. Blogi on aga üks mees ja läpakas või üks naine ja läpakas. Ja kui võetaksegi läpakas ära, ostetakse uus. Kui pannakse blogi kinni, avatakse uus.

Olgu Senegal, Vietnam, Afganistan või Iraak – kalašnikoviga murjam võidab lõpuks ikka võõra väe. Loodetavasti saame mõistlikult rahastatud blogijate abil lahti valelikust, juhmist ja töllmoksest võõrkapitalile kuuluvast peavoolumeediast.

Kivisildniku positiivne programm: parteid, kui teil veel mõni sent arvel on, investeerige see Eesti blogijatesse. Las külakurnajatele kuuluvad päevalehed, telejaamad ja muud meediajunnid kõngevad. Eesti vabaks.

SVEN SILDNIK, kirjastaja

Tekst on pärit 7. mail Vikerraadios esinenud Kivisildniku päevakommentaarist. Tema päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadios igal neljapäeval kell 12.30 ja 17.45 ning neid saab järelkuulata Rahvusringhäälingu kodulehel.

Sven Sildnik on Eesti Iseseisvuspartei liige.

[fototekst]

7. märtsil 2007 Endla teatri saalis Pärnu linnapea Mart Viisitamm annab kirjanikule-luuletajale Sven Sildnikule üle Pärnu 2006. aasta kultuuripreemia.

Jaga |