Veebruar - Eesti vabaduse kuu

JAAK VIHMAND,      18. veebruar 2004


Oma riigi kuulutasime välja 24. veebruaril 1918. a, vabaks saime alles eduka võitlusega punase Venemaa vastu, kui 2. veebruaril 1920. a kirjutati alla Tartu rahu. Nii on Eesti riikliku vabaduse alustähtpäevad veebruaris.
Isiklik vabadus on pigem sisemine tunne kui olemise väline vorm. Ma tunnen end vabana, kui suudan saavutada seda, mida olen taotlenud. Ma tunnen end õnnelikuna, kui mul läheb nii, nagu olen soovinud, sõltumata riigikorrast. Isiklikus plaanis on vabadus ja õnn kaksikvennad.
Eesti on vaba. Miks ometi ütleme, et sellist riiki me ei tahtnud? Aga sellepärast, et riiklik vabadus iseenesest ei too õnne, ei korva isiklikku surutust. Mind ei tee õnnelikuks võimalus rännata laia maailma paremat elu otsima. Ma soovin olla õnnelik siin oma rahva hulgas, mis oli ka laulva revolutsiooni mõte.
Jagades muljeid oma reisilt Butaani, rääkis kadunud Gunnar Aarma, et seal inimesed ei varasta, ei joo, ei tarvita narkootikume, on vaesed, kuid õnnelikud. Mõistkem õigesti - et olla õnnelik, ei pea elama nagu Butaanis, kuid paljukiidetud majanduskasv ei ole samuti meie õnne võti. Me ei pea kordama Nõukogude Liidu viga: võtta idee fixe ja seda jäärapäiselt oma rahva kallal kuritarvitada. Ebanormaalne kihistumine on tuhmistanud loodetud õnne, mille iseseisvus pidi tooma. Uskugem ja tehkem paremat tulevikku, et riiklik iseolemine teeniks oma rahva õnne!
Viisteist aastat tagasi, 24. veebruari 1989. a päikesetõusul heiskasime Pika Hermanni torni sinimustvalge, oma lipu kui taasvabanemise sümboli. Toompea lossi aias ja ümbritsevatel küngastel tungles rahvast murdu.
Aastad on läinud. Igal 24. veebruari koidikul tuleb kohale järjest vähem inimesi. Vähem ühiskonna eliiti, poliitikuid, vähem lihtrahvast. Paar viimast aastat on lipuheiskamine juba rohkem meeskooride ja välisdiplomaatide eraüritus. Miks napib linnarahvast? Miks haaravad mehed mitme laulu ajal mütsi peast? Vabadusvõitlejaid mälestava loo või hümni puhul teeme seda, kuid miks ka neutraalsemate laulude ajal? Me pole ju matusel, kus justkui leinaksime oma riiki. Repertuaar võiks hoopis mazhoorsem, innustavam olla.
Veebruar on vabaduse kuu. Ärgem laskem pead norgu ega käsi rüppe. Me lõime tagasi nõukogude internatsionalistid, ärgem laskem endale pähe istuda ka eurointernatsionalistidel. Hoiame vabadusetunnet iseendas, räägime ilusas eesti keeles - nii omavahel kui ka nendega, kes seda veel hästi ei oska. Säästame ohtude eest oma emakeelt, meie vabaduse kandjat. Heiskame 24. veebruaril kell 7.30 Pika Hermanni torni oma lipu, oma vabaduse sümboli.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)