Riigijuhid mütoloogia ja vale võrgus

Müütide meelevallas

Mälestusteraamatus „Kremli haigla saladused" (1998) meenutas selle raviasutuse endine kirurg Praskovja Mošentseva, kuidas NLKP Keskkomitee esimene sekretär, NSVL Ministrite Nõukogu esimees Nikita Hruštšov, kes 1960. aastail kuulutas kommunismi saabumist kahekümne aasta pärast, jutustas talle anekdoodi sotsialismist ja veest.

Tohter pajatas: „Hruštšov luges parajasti „Pravdat" ja millegipärast naeratas. Otsustasin teda mitte segada, kuid ta pani lehe kõrvale. Ütlesin: „Ma ei taha teid segada,te ju loete „Pravdat"."- "Kes seda loeb?" vastas Hruštšov naeratades. "Ma üksnes silmitsen lehte. Siin kirjutatakse ju ainult sotsialismist. Üldiselt on see vesi."

"Tahate, ma jutustan teile anekdoodi sotsialismist ja veest?" naeratas Hruštšov kavalalt ja jätkas: "Kord saabus linnast kolhoosi lektor, et rääkida sotsialismist. Kolhoosnikud olid klubisse kogunenud teda kuulama. Lavale oli asetatud laud, veekarahvin ja klaas. Lektor rääkis terve tunni ja jõi karahvini tühjaks. Rääkis teise tunni ja jõi teisegi karahvini tühjaks. Rääkis kolmandagi tunni sotsialismist ja jõi ka kolmanda karahvini tühjaks. Viimaks ta lõpetas. Kõik hingasid kergendatult. Kolhoosi esimees tänas lektorit huvitava ettekande eest ja pöördus kolhoosnike poole, et need esitaksid küsimusi. Saalis valitses vaikus. Esimees küsis sama teist ja kolmandat korda. Lõpuks keegi suvatses küsida: "Austatud lektor, te rääkisite sotsialismist järgemööda kolm tundi, jõite ära kolm karahvinitäit vett ega söönud midagi. Kuidas on see võimalik?"

Hruštšov vaikis korraks ja suunas pilgu uurivalt minu poole. Olin kohmetu. Hruštšov aga kihistas naerda ja jätkas: "Kas nüüd on teile selge, mis on sotsialism? See on vesi!"

Ma ei kannatanud enam välja ja vastasin imestunult: "Nikita Sergejevitš! Kuidas te võite niimoodi rääkida sotsialismist?"

Tema aga vastas: "Aga mis see teie arvates siis muud on kui vesi?"

Vaidlesin ikka veel vastu: "Teie ju ehitasite ise kogu elu sotsialismi ja lubasite meile isegi kommunismi!"

Hruštšov vastas kätega vehkides: "Aga mis mul muud üle jäi teha?!"

Esitatust nähtub, et Hruštšov ei uskunud Kremli poliitilist mütoloogiat sotsialismist ega kommunismist, kuid pidi tegema näo, nagu oleks seda uskunud, sest mis tal muud üle jäi, nagu ta usaldust pälvinud raviarstile tunnistas.

Poliitiline mütoloogia on mütoloogia eriliik, mida tavalistes mütoloogiakäsitlustes ei leidu, kuid mis on olemas ja saab olema. Pole me temast vabad ka tänapäeval.

Meie peaminister on lubanud, et Eesti jõuab viie rikkama Euroopa riigi hulka. Teame nendest kindlalt kolme: Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa. Kes on neljas? Aga viies peaks lubatu kohaselt kunagi aastate pärast olema Eesti! Kas selline, praegu kindlalt poliitilise mütoloogia valda kuuluv ime on võimalik?

Central Intelligence Agency "The World Factbook'i" andmeil olime 2008. aastal SKP alusel tehtud järjestuses maailma riikide seas 214. kohal, seega tagantpoolt viies. Meist tahapoole jäid Puerto Rico, Tonga, Zimbabwe ja Fidži. Tõsi, aastaks 2010 olime tõusnud sama allika andmeil juba 102. kohale. Kui nii edasi, siis mine tea...

Praegu inimesed sellist muinasjuttu enam ei taha uskuda. Aga kas selle vestja usub? Või on lugu sama, mis Hruštšovi ülestunnistusega? Kas kord saabub aeg, mil ka meie lugupeetud peaminister tunnistab: „Mis mul muud üle jäi?!"

Müüt laulvast revolutsioonist

Küsiksime: kas meie riigimehed tõemeeli usuvad müüti „laulvast revolutsioonist"? Kas nad siiralt usuvad, et eestlased laulsid endid Nõukogude okupatsioonist vabaks? Kas nad usuvad seda samasuguse veendumusega, nagu uskusid miljonid venelased sotsialismi ja kommunismi võidusse, või nagu on need, kes tõemeeli usuvad Eesti jõudmist viie rikkama riigi hulka?

Laulva revolutsiooni müüt on aga kahekümne aastaga eesti rahva teadvusse kinnistunud. Peaaegu kaljukindlalt võib öelda, et seda müüti usutakse valdavalt. Ei aita siin ka Eesti Teaduste Akadeemia akadeemiku Mihhail Bronšteini kinnitus: "Nõukogude Liitu ei oleks saanud lagundada mitte ükski võim, kui seda ei oleks soovinud Venemaa uus eliit." Seda müüti ei ole võimalik enam rahvuse mälust kustutada - nii tugevasti on see mitte millegagi põhjendatud vale omaks võetud rahva poolt, kellest on tehtud selle revolutsiooni kangelane.

Seega on müüt laulvast revolutsioonist teatud mõttes ka heerosmüüt ehk kangelasmüüt, nagu seda oli müüt kangelaslikust nõukogude rahvast, kes oli pandud uskuma end üles ehitavat kommunismi, mis sest, et sellesama ideoloogia juhtfiguuridele võis see olla paljas vesi.

Praegu on selle müüdi teisend kohandatud eestlastele, keda pannakse uskuma endasse kui Euroopale ja isegi Ameerikale eeskuju andvasse rahvasse.

Riigipeade valelembus

Ameerika psühholoog Paul Ekman, kes on kirjutanud vale psühholoogiast raamatu "Telling Lies", õigustab riigipeade valetamist: "Riikide juhid ei saa teha seda, mida nad tegema peavad, kui neile ei lubata valetada ükskõik missugustel tingimustel." Sama kinnitab ka president Richard Nixoni öeldu: "Inimestele me räägime üht, samal ajal teeme ise teist."

Sellega on öeldud kõik oluline ka poliitilise retoorika kohta - see on suuremalt jaolt valetamine. Ilmselt see tõdemus innustaski vene psühholoogi Aleksandr Tarassovit kirjutama raamatu "Vale poliitikas". Ta esitab selles Paul Ekmani väite kohta küsimuse: "Mida tähendab riigipeadele, teisisõnu poliitikutele, et lubati valetada? Kes lubas? Kas teie, lugeja, lubasite neil valetada? Ei lubanud! Mispärast siis enne valimisi ja teisi esinemisi poliitikud kordavad nagu ühest suust, et nad viivad ellu ausat poliitikat, kritiseerivad oma oponente ebaaususes, pettuses ja valimistulemuste võltsimises ja samas vaimus edasi?"

Kas mitte pole nii, et nad on endile ise võtnud selle õiguse, õiguse valetada?

Kes nad siis olid ja on, need riigijuhtidest valetajad?

Paul Ekmani sõnul kohtusid kaks valet 16. oktoobril 1962 Valges Majas toimunud USA presidendi John Kennedy ja NSV Liidu välisministri Andrei Gromõko kohtumisel seoses Kuuba kriisiga. Üks neist valedest tuli Ameerika presidendilt, kes varjas olemasolevat luureinformatsiooni rakettide paiknemisest Kuubal, teine - NSVL välisministrilt, kes kategooriliselt eitas tuumapeadega varustatud rakettide paiknemist Kuubal.

Ka John Kennedy järglane USA presidendi toolil, Lyndon Johnson ei pääsenud valetamisest, kui varjas avalikkuse eest ameeriklaste ebaõnnestumisi Vietnami sõjas.

Üks suuremaid valega mahasaajaid oli kahtlemata president Richard Nixon, kes seoses nn Watergate'i afääriga valetas kogu Ameerika rahvale, et ta ei teadvat midagi sissetungimisest demokraatide peakorterisse Watergate´is - endale valimisvõidu kindlustamiseks.

Kui president Jimmy Carter astus ametisse, kinnitas ta, et ei valeta oma ametiajal mitte kunagi. Kolme aasta pärast pidi ta aga valetama, ja mitte ainult ühel korral, selleks et varjata salajast kavatsust jõuga vabastada pantvangistatud USA saatkond Iraanis. Sellest ei tulnud midagi välja ja Iraan vabastas 52 pantvangi Carteri ametist lahkumise päeval, kuna ta ei saavutanud edu presidendivalimistel. (Paul Ekman peab seda valet õigustatuks.)

Valetamisest ei pääsenud populaarne president Roland Reagan, kes valede küüsi sattus seoses nn Irangate'i afääriga. Selle raames müüs Ameerika Iraanile tema sõjas Iraagi vastu erirelvastust, millest saadud raha anti ebaseaduslikult Nicaragua kontratele.

Teatavasti puhkes Ameerika Ühendriikide presidendi Bill Clintoni ümber seksuaalskandaal Valge Maja interni Monica Lewinsky´ga. Püüe seda varjata viis Bill Clintoni valevandumiseni ja Monica Lewinsky valetama ahvatlemiseni, nagu seda tunnistavad presidendi ühest telefonikõnest salvestatud sõnad: "Meie suhete kohta pole mingeid tõendeid, seepärast eita, eita, eita!" Oli ju president televisioonikaamerate ees kogu Ameerikale kuulutanud: "Mina ei olnud tolle naisega seksuaalsuhetes. Ma pole kunagi kellelegi valetanud, mitte kordagi...ei iialgi. Sellised süüdistused on väärad..."

Presidendi poolt öeldut on kommenteeritud nii: "Peaaegu kõik need, kes tõtt teadsid, jälgisid vihase uskumatusega, kuidas ta rahvale valetas."

Tõeliseks suurmeistriks valetamise alal sai USA president George W. Bush. Veebruaris 2006 teatas ta, et seeria "demokraatlikke revolutsioone" mõnedes riikides on vaid vabaduse levimise algus kogu maailmas, mis vastab Ameerika Ühendriikide rahvuslikele huvidele. "Me oleme saanud rooside, oranži, purpurse, tulpide ja seedri revolutsioonide tunnistajaks, kuid need on alles algus... Vabadus liigub kogu maailmas edasi marsisammul ja me ei jää rahule enne, kuni vabadus on jõudnud kogu maakera kõikide rahvasteni. See sünnib meie rahvuslikes huvides."

Märkimisväärne on seejuures asjaolu, et kui varem oli revolutsioonide suurimaks eksportööriks Nõukogude Liit, siis praegu on selleks saanud Ameerika Ühendriigid.

Nii Bush-noorema kui ka tema truu liitlase, Inglise peaministri Tony Blairi tõeliseks pärliks valetamise alal oli massihävitusrelvade olemasolu külgepookimine Iraagile, mis viis liitlasvägede sõjalise sekkumiseni.

Kui enne raamatu kirjutamist jõudis valede uurija Paul Ekman veendumusele, et Ameerika poliitika tugineb valele, siis pärast Nõukogude Liidu külastamist jõudis ta samale veendumusele tolle teise superriigi kohta. Nagu ta kirjutab, öelnud venelased talle suisa: "Teie sõitsite just sinna, kuhu oli vaja sõita. See on valede maa. Seitsekümmend aastat valetamist!" Nikita Hruštšov kinnitas: "Stalin valetas!" Aga mida tegi ta ise? Ja enne teda ja tema järel teised? Ka nemad valetasid.

Seoses Tšernobõli katastroofiga ütles üks Ukraina arste: "Gorbatšov valetab, nagu nad kõik. Ta teab, mis tegelikult juhtus, ja teab ka seda, et me teame, et ta valetab."

Venemaast sai maa, kus vale omandas juba normi tähenduse. Üsna vähe oli enne NSV Liidu kokkuvarisemist neid, kes uskusid peasekretär-president Gorbatšovi poolt öeldut. Riik ei saa aga püsida, kui rahvas ei usu oma liidrite sõnu.

Demokraatlikus ühiskonnas edeneb valitsuse töö vaid siis, kui tema tegevust ja liidrite öeldut võetakse tõena. Rahvas ei taha, et tõde on vaid riigisaladuseks kuulutatu, mis on aastakümneteks peidetud arhiivihoidlatesse.

Paul Ekmani järeldus on: meie kaasaega iseloomustavad vale ja korruptsioon. Ometi oli USA president Thomas Jefferson öelnud juba 19. sajandi algul: "Valitsemise kunst on aususe kunst."

Moraalitu poliitika

Meie esivanematel oli palju tarku ütlemisi, ka valetamise kohta. Üks neist kõlas nii: valel on lühikesed jalad. Tõepoolest, valetamist ei ole peetud kõlbeliseks toiminguks Piibli aegadest alates, tõenäoselt veel varemgi. On küsitud: miks Jumal pole kümnes käsus keelanud valetamist? Tõsi ta on - valetamise keeldu kümnes käsus pole, kuid on küll varastamist keelav käsk. Omal ajal oli kõnekäänuks: kes valetab, see ka varastab; ja ümberpöördult. Seega varastamist keelav käsk keelaks ühtlasi ka valetamise. See tuleb selgelt ilmsiks ühes kolmandas Moosese raamatus Jumala antud korralduses: "Ärge varastage ja ärge valetage, ja ükski ärgu petku oma ligimest!"

Seega kuulub valetamine moraali valdkonda ja on kõlbeliselt taunitav. Karmima hinnangu on valetamisele andnud Jeesus: "Kurat on inimese tapja olnud algusest peale ega ole jäänud püsima tõesse, sest tõde ei ole tema sees. Kui ta räägib valet, siis ta räägib omast, sest ta on valetaja ja vale isa!" Seega on vale midagi kuratlikku. Keegi ei jõuagi üles lugeda inimohvreid, kes on pidanud siitilmast lahkuma valede tagajärjel.

Eespool nägime, kuivõrd levinud on vale poliitikas. Siit kerkibki küsimus: kuivõrd moraalne on poliitika?

Poliitikateaduste doktor professor Toomas Varrak on püüdnud sellele vastata oma raamatus "Üldine poliitikateadus" (Eesti Riigikaitse Akadeemia kirjastus, 1997). Tema andmeil pole geopoliitikas kohta moraalil: "Nagu kirjutab vene tänane poliitik ja poliitikateadlane S. Baburin, on 20. sajandi ajalugu näidanud, et kaasaegse geopoliitika põhilise metoodilise printsiibi kohaselt ei ole üldinimlikel väärtustel, s.o. moraalil kohta poliitikas."

Geopoliitikaga tegelevad aga põhiliselt suurriigid. Eks rõhutanudki ju George W. Bush-noorem oma kõnes, et vabadust toovad revolutsioonid toimuvad "meie rahvuslikes huvides".

Rahvusvahelistes suhetes ongi geopoliitika prioriteediks eelkõige rahvuslikud huvid. Viimaste all tuleb aga mõista võimuoleva eliidi huve.

19.-20. sajandi inglise ajaloolane ja filosoof lord John Acton, keda peetakse Inglismaa 19. sajandi suurimaks isiksuseks ja "ajaloo magistraadiks" on kinnitanud: "Võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt."

Lähtudes geopoliitilisest doktriinist olevat moraalitus ja sellega kaasnev valetamine suurriikide poliitikas õigustatud.

Aga kas ta seda on ka väikeriikide poliitikas?

JÜRI RAUDSEPP, arst, arstiteadlane ja vaimulik

Jaga |