Kesknädal, mu armas Kesknädal!

URMI REINDE,      14. august 2002


Kolm aastat tagasi olin mina üks kahtlejatest, kes ei uskunud projekti Kesknädal edusse. Küll aga olin absoluutselt veendunud, et midagi on vaja teha - vaikimine just nende asjade ümber, mis minule kui vaba riigi täieõiguslisele kodanikule olulised olid, muutus talumatuks.
Esiteks haridus ja teadus. Töötasin pikka aega tehnikaülikooli ajalehe toimetajana ja arvan, et olin selle valdkonnaga küllalt kursis. Ajalehed pidid ennast müüma. Esikülgedele ilmusid laibad, litsid ja kempsupotid, ja kellelgi polnud huvitav lugeda, mida tehti ülikoolide seinte vahel, kuidas Eesti koolitab insenere või õpetajaid või mis probleemid on teadlastel.
Eesti oma teadus suretati pikkamööda lihtsalt välja. Dotsendid ja professorid said palka 5000 miinus maksud. Minu tuttav koristaja sai kesklinna ööpoes töötades sama palju, pluss veel koju viia realiseerimistähtaega ületavad toidupakid.

Sealtsamast tehnikaülikoolist on meeles kole aeg, kus iga nädal midagi hullu juhtus. Kord peksid need tudengid, kes eksamil läbi ei saanud, kambaga õppejõu läbi. Kord ründasid autoärandajad kantslerit, lüües kiviga ta pea puruks ja üritasid ta autoga minema sõita. Kord varastati ühel ööl 28 uut arvutit, mida polnud jõutud veel lahtigi pakkida.
Ülikool üritas pöörduda avalikkuse ja riigivõimude poole. Ei üks ega teine ei võtnud kuulda. Kuigi ülikooli targad mehed tulid kokku, arutasid pikalt, kuidas likvideerida või vähemalt tunduvalt vähendada kuritegevust Eestis. Suur päevaleht lõpuks ei avaldanudki ülikooli teadlaste arutlust ega ettepanekuid. Ja kuidas on lood kurikurikaelte kasvutempoga nüüd, mitu aastat hiljem, teame kõik.

KESKMÕTE
Just Sulle, Kesknädal, kuuluvad mu kõige kuumemad tänusõnad, et olen siin saanud teha tõepoolest seda, mida hing ihaldab. Sest see leht on kirjutanud kõigest, mis Eestis veel valus, murelik ja lahendamata on…

Veel teema, mida ajalehtedesse tohutu vaevaga sisse suruda tuli, oli omanikud-üürnikud. Üürnike liidu kauaaegse pressisekretärina mäletan neid piinu igavesti, kui öösiti pärast koosolekuid saatsime ajalehtedele sõnumeid, üritasime neid võimalikult söödavaks teha ja nördisime, kui need kusagil ei ilmunud.
Õnneks seisis selle teema taga tuhandeid inimesi, nii et hulga peale õnnestus üürnike kui Eestis ainsate sõjakahjude omast taskust kinnimaksjate muret kajastada, nii et tänaseks on ajalehtede väljalõigete kaustad juba väga paksud. Aga eks ühiskond ole ka arenenud ja mõnigi kullavärviline tükike on vaid väärtusetuks klaasikilluks pisendunud.
Viimane, millest täna, Kesknädala kolmandal juubelisünnipäeval, nagu ma seda hellitavalt nimetan, rääkida tahaks. Vasakpoolsus kui nähtus inimkonna ajaloos ja eesti veeklaasis. Kogu 11aastane taasiseseisvusaeg on vasakpoolsust tappa üritanud. Isiklikult enda jaoks lahendasin probleemi lihtsalt - mul on õnnestunud töötada kohtades, mida ajalugu ja inimühiskondade areng on reeglina seostanud vasakpoolsusega - haridus- ja kultuuritemplid, Üürnike liit, Eesti seni ainus end avalikult vasakpoolseks tituleerinud Tööpartei ajaleht "Eile. Täna. Homme", mille toimetaja mul paar aastat õnnestus olla.

Ja nüüd Kesknädal. Just Sulle, Kesknädal, kuuluvad mu kõige kuumemad tänusõnad, et olen siin saanud teha tõepoolest seda, mida hing ihaldab. Sest see leht on kirjutanud kõigest, mis Eestis veel valus, murelik ja lahendamata on, ning siin on ennast saanud avaldada autorid, kes sageli mujal endale vastuvõetavat tarkust ja tolerantsust kohanud pole. Erinevalt paljudest rumalatest inimestest, kellega ju ka pikk elu paratamatult kokku on viinud, meeldib mulle töötada koos endast targemate inimestega - sellistega, kes hetkel Kesknädala kui nähtuse ümber on kogunenud.
Nii mõnigi kord küsime endalt egoistlikult - mida riik minule on andnud? Leiame tavaliselt, et mitte midagi, ja see õigustab meidki mitte midagi tegema.
Aga küsigem ka teistpidi - mida mina riigile olen andnud? See paneb rohkem mõtlema.
Riik on andnud Kesknädalale võimaluse ilmuda. Ja Kesknädal on riigile vastu andnud demokraatia - üldises paremale kaldu pressis kõlab ka teistsugune arvamus, teistsugune hääl ja teistsugune maailmavaade.

P.S. Iga lehe väärtust mõõdab tema võime näha ette tulevikku ja olla huvitav lugemisaines ka aastate pärast. Otsisin vahepeal üles esimese Kesknädala numbri 18. augustist 1999. Ja seal on keegi Urmi Reinde oma tere-loo alguses tsiteerinud klassikuid:
- Üksinda ei tee sa midagi. Kus Siim on?
- Siim on kloostri taga metsas.

Jah, üksinda ei teinud me midagi. Kus Siim täna on?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (31)