Valitsusmeedia ründab nüüd kaht opositsiooniparteid

Anvar Samost, kes hiljuti pälvis Reformierakonna tänupreemia ning vaid päev hiljem nimetati „Postimehe" vastutavaks peatoimetajaks, on kõige ilmsem näide, kuidas rakendatakse üha rangemat meediakontrolli. Kuid viimaste kuude tendentsidest võib välja lugeda, et „päikeselised päevad" ka sotsiaaldemokraatidel, kelle abil Reformierakond lootis Keskerakonda lõhestada, on valitsuse kontrolli aluses õukonnameedias lõppema hakanud.

Hiljuti kajastati Tallinna opositsiooni esindajate omavahelist kohtumist. On loogiline, et pealinnas opositsioonis olevad Reformierakond, IRL ja sotsid aeg-ajalt nõu peavad, kuid sellest kohtumisest kasvas välja fiasko, mille korraldas ei keegi muu kui... Reformierakond. Kartes võimalikku sotside ja Keskerakonna pragmaatilise koostöö arenemist, üritati meedia abil personaalselt mustata Tallinna sotside juhtfiguure.

Tänased noored, kes nõukogudeaegset tegelikkuse moonutamist pole pidanud taluma, tihtipeale ei mõista, kuidas suutis tolleaegne Moskvast juhitud ajakirjandus varjata rahva tegelikku tahet ning luua ideaalselt toimiva libategelikkuse. Süstemaatilise tööga ning kõikide meediaväljaannete koondamisega ühe allika juurde on see täiesti võimalik.

Valitsuse iganädalastel pressikonverentsidel korrutatakse mantrana raamatupidamislikke näitajaid, mille kohaselt on Eesti Vabariik tõenäoliselt maailma edukaim riik. Ajakirjanikest õukonnalaulikud kirjutavad üha uuesti ja uuesti juba sadu kordi rõhutatud „uudiseid" Ansipi geniaalsusest. Poolesajast tuhandest pikaajalisest töötust, kellest paljud tõenäoliselt iial ei naase tööturule sellisena, nagu nad sealt lahkusid, ei räägitagi. Samuti inimestest, kes maapiirkondades teenivad absoluutset riiklikku miinimumi, millest ära elada pole võimalik. Probleemile on tähelepanu juhtinud ka Riigikontroll, kuid paremuse poole ei lähe miski.

Seega võib just sellistes tõmbekeskustes nagu Tallinn ja Tartu elavatele noortele jääda mulje, et probleemi justkui polegi. Siin peaks igaüks mõtlema eelkõige enda elukäigule: kas minu elu on muutunud paremaks pärast Ansipi diktatuuri lõplikku kehtestamist 2009. aastal?

Praegu oleme olukorras, kus võimuerakondliku meedia lipulaevades - ajalehtedes „Postimees" ja „Eesti Ekspress" - ei ilmu enam suurt midagi, mis varjutaks Eesti elanike tegelikku ohverdust riigistatistika heade näitajate nimel. Terved toimetused on tööle rakendatud eesmärgiga kirjutada Eesti „suurepärasest ja enneolematust edust". Lõputust toiduainete hinna ja eluasemekulude tõusust ei kirjuta enam keegi. Vahel satub küll mõni üksik tõrvatilk meepotti, kuid esiplaanile ei tõsteta neid kunagi.

Paremparteide tuntud kannupoiss Samost ütles ametissenimetamise puhul laiali saadetud pressiteates järgmist: "Et osutuks selgemalt, kes Postimehe tegelik juht on." Seega ei üritata enam isegi varjata, mis riigis toimub. Ning võimalused oma pettumust avalikult väljendada aina kahanevad.

Kõik, kes Eesti „ülevoolavas heaolus" julgevad kahelda, satuvad riigimeedia tervikliku rünnaku alla.

Ja see tendents kasvab! Heaks näiteks võib lugeda hiljutist „Eesti Ekspressi", mis ründas Riigikontrolli ametliku kirjapaberi kasutamise pärast. Pole juhuslik, et rünnak sõltumatu põhiseadusliku institutsiooni vastu toimus vahetult pärast Riigikontrolli aruannet, milles näidati tegelikku olukorda Eestis ning kus korduvalt rõhutati, et valitsuse jaoks poleks justkui vaesust ja töötust olemaski. Ja see oli sõltumatu põhiseadusliku institutsiooni arvamus, mitte mõne opositsioonierakonna loosung!

Tasakaalustatud ajakirjanduse puudumine on muutumas üha suuremaks väljakutseks, mis takistab Eesti arengut. Vasaktsentristlike ideede levikut summutatakse järjest enam ning lihtsa pensionäri või üliõpilase probleeme ei kajasta keegi. Käsitlemist leiavad vaid mõned „väljavalitud", kellel kõigest hoolimata on hästi läinud. Kuid igaüks, kes on maakohtades näinud elu viletsust, peaks tajuma, et äravalitud on vaid üksikud.

Praeguse olukorra jätkudes ei ole enam kaugel aeg, mil riigi kritiseerimine võrdsustatakse riigireetmisega ning tegelike probleemide lahendamise eest võib ees oodata lausa märtrisurm!

KESKMÕTE: Kõik, kes Eesti "ülevoolavas heaolus" julgevad kahelda, satuvad riigimeedia tervikliku rünnaku alla.

IVOR ONKSION, vaatleja

Jaga |